Kommentaar

Inga Raitar | Tahan teavitada maksukuriteost (57)

Inga Raitar, kirjanik ja kirjastaja, 28. november 2017, 17:21
 
Maksukuriteost, mille ma kardetavasti just toime panin. Mu süda on väga raske, sest ma ei tea, kui suur on mu rikkumise määr ja kui palju ma just praegu riigile võlgu jäin. Ausa väikeettevõtjana teavitan juhtumist ise. Sõitsin tööasjus bussiga Võrumaale, et kirjutada lugu perest, kes soovib Lõuna-Eestis arendada väikeettevõtlust. Mõlemad teevad palgatööd, et alustavat ettevõtet elus hoida ja ise elus püsida ajal, kui kogu nende sissetulek kulub ettevõtte käivitamisele. Ettevõtlusega tegelevad nad hobide, kohvikuskäimiste, spordisaalide ja kõigi moodsa linnainimese tavapäraste töökõrvaste tegevuste asemel. Miks, küsite. Mina tahtsin ka küsida, sellepärast sõitsingi.

Ajastasin kohtumise bussifirma kampaaniale, kui sõidupilet Võrust Tallinna maksis euro. Oma loomingust elatuv väikeettevõtja, kes pole end haakinud mõne mahlaka riiklikult rahastatava projekti külge, loeb teadagi iga senti. Tagasiteel, mis oli minu jaoks samuti töösõit, mu kuritegu toimuski. Nimelt oli bussis internet ja mina, va kahjur, avasin töösõidu ajal tööarvuti ning lugesin Facebookis toimuvat arutelu. Siis ma ei saanud veel aru, et tegelen riigi maksusüsteemi õõnestamisega, aga kindlasti pole see pehmendav asjaolu.

Minu väikeettevõtjast sõber oli seoses uuest aastast kehtima hakkava tööautode maksustamisega algatanud diskussiooni. Küsides, et kui ta sõidab oma koolituse jaoks paljundusest materjale ära tooma, aga keerab teel sisse 20 meetri kaugusel olevasse bensiinijaama, et haarata päeva ainus eine, siis kas seda sõitu ikka võib pidada 100 protsenti töösõiduks. Enda toitmine lõhnab ju rohkem erasõidu järele. Vähemalt lõhnab auto pärast erisoodustust vajava menetluse järele. Isegi kui toidu ausalt palgarahast ostad. Mispeale teine väikeettevõtjast sõber vastas, et isegi kodukontori internetti ei tohi raamatupidamislikult 100% töövahendiks lugeda, sest äkki kasutad seda ühel hetkel sõbraga Facebookis kõnelemiseks. Ja siis ma end kuriteolt tabasingi! Töösõit ja nüüd olen internetis! Mis sest, et mitte kodukontoris, kuid ikkagi töösõidu bussipiletiga kaasnevalt. Kas keegi oleks nii hea ja annaks mulle teada, kui suure osa oma euro maksnud soodusbussipiletist ma peaks nüüd maksudena riigile tasuma, et oma rikkumist kompenseerida?

Tööajal eraisikuks olemise tasu

Väikeettevõtjal, kes teab, kuidas ja millest tekivad tema eluks vajalikud eurod, on sageli kodukontor. Selgub, et paar aastat tagasi hakkas kehtima seadus, mille järgi tuleb isegi riiulit, rulood ja töötooli ostes arvestada, et need esemed ei kulu 100% ettevõtluseks. Need mõjutavad eluruumi interjööri, seega on osaliselt erakasutuses. Kodukontoris peab EMTA normaalseks 50/50 kulude katmist. Istun tööajal oma aknast paistva tuttuue superministeeriumi kõrval kodukontoris ja loen uudist, kuidas riik on hooliva peremehena soetanud ametnikele peale elegantse kontorivarustuse ka mugavad disainmööbliga puhkenurgad. Teine uudis küsib, miks ei osta riik ministeeriumi seintele piisavalt miljööväärtuslikku kunsti.

Minul jälle süda võpatab. Peaksin vist selle uudise lugemise aja tööasjaliku internetikasutuse hulgast maha arvama. Ka mu 10+ aastat vanu kontoritooli ja lauda kasutasin ju mittesihtotstarbeliselt! Õudne! Jälle olen kurjategija! Ma ju ei maksnud nende uudiste lugemise eest ei interneti ega tooli erisoodustusmaksu ja ilmselgelt jätan sellega riigikassasse tuntava augu! Kui võtta kokku kõik minusugused, end oma töisest tegevusest elatavad väikeettevõtjad ning kõik hetked nende päevas, kui nad mõne minuti riigi poolt neile maksuvabalt ettevõtluseks eraldatud ajast iseendale kulutavad, siis millised hiigelsummad saaksime! Kui palju saaks selle eest lähetada EASi ametnikke soojadesse riikidesse, kus nad kogemata basseinipidudele satuvad, ent kõik on korrektne – peo eest maksid nad ju omast rahast (mis loomulikult tuleb palgana riigikassast, kuhu peakski laekuma ka minu riigilt varastatud tööajal eraisikuks olemise tasu).

Kui palju saaks minusuguste tööautoga sõites endale võileiba lubajate ja sellega taas tohutuid maksukahjusid põhjustavate riigikurnajate raha eest investeerida tühjalt seisvatesse piiripunktidesse ja süvasadamatesse, mitte kedagi kõnetavatesse formaalsetesse plakatkampaaniatesse, ametnike ja parteisõprade projektidesse! Tõesti jube! Mul tuleb tunne, et lisaks riigi loodud võimalustele minu võimalike väärsammude peale kaevata peaksin vabatahtlikult end helkiva EE-tähisega erimärgistama. No et ettevaatust, ettevõtja!

Riiklik pärmitaigen

Üha enam jõuame olukorda, kus ettevõtja toodab oma tööga riigikassasse maksuraha, ise kogedes, et elab „ettevõtluse arvelt endale lubamatuid hüvesid lubades". Elab süümepiinades iseenda tööga loodud raha iseenda eluks kasutamise pärast. Teda peab valvama, kontrollima, jälgima, teavitama, sest mine tea, äkki ikka ei anna igat võimalikku senti ära, mida end riigiks nimetav, pärmitainana paisuv ümberjagajate seltskond võiks süüdimatult põhjatutesse Exceli tabelitesse matta.

“Ma ei saa teha oma tööd ilma autota, aga auto ülalpidamine muutub uuest aastast absurdselt kalliks. Mis valikud mul on? Hakkan töötuks? Aga tööturaha ma ei saa, sest ma olen juhatuse liige,” ahastab sõber Facebookis. Ometi nimetasid uue automaksu kehtestajad seda ettevõtlussõbralikkuseks. Tulemata selle peale, et neile, kelle kõiki makse ei maksa riik (loe: ettevõtja), võib iga kuu oma 10+ aastat vana neljarattalise töövahendi eest 100+ euro maksmine olla isiklikku, vaevaga loodud eelarvetasakaalu lõhkuv lisakulu.

“Ma olen kogu aeg olnud Eesti patrioot ja päris palju alla neelanud, sest kõik seadused ei saagi meeldida, aga kui ma pean hakkama lisatööd otsima, et peale maksta selle eest, et ma ise ennast riigi vähimagi toeta elatan…” ahastab teine. Muidugi võib nüüd mõni mugava riigikontoritooli (100% maksurahast ja seega kindlasti ainult õigeks otstarbeks kasutatav) omanik öelda, et ärge siis tegelge väikeettevõtlusega, kui maksukoormus on liiga suur. Selle peale tulemata, et kui kõik praegu veel end vee peal hoida suutvad väikeettevõtjad tahaksid toimetulekuvaevu riigi kaela veeretades ametnikuks hakata, võib neil endal kitsaks minna.

Aastaid tagasi küüditatute kohta tehtud uurimus näitas, et enamiku vangistamiste ja Siberisse saatmiste taga oli kellegi „omainimese“ pealekaebus. Nüüd saab telefoniplatvormi abil kaevata soovähemuste väidetava ahistamise peale. Uuest aastast saab siis kaevata ka ametiautode erasõitudeks kasutajate peale. Orwelli „1984“ on teostunud! Suur Vend jälgib sind ja tal on tehnoloogilised võimalused, mis KGB ja Gestapo kadedusest roheliseks muudaksid. 

Avaliku kaeberuumi on tekitanud seesama pärmitainana paisuv riik. Kuid pärmitainaga on oht, et kui seal suhkrut nappima hakkab, sööstavad pärmiseened üksteise võidu õgima kõike, mis neid elus hoidva suhkru moodustamiseks võiks kõlvata. Metsa, mida raiutakse valimatult riigieelarve aukude katteks. Rabasid, mida hakatakse kohe-kohe Rail Balticu sildi all kruusa täis tampima eurorahavoo jätkumise lootuses. Ettevõtjaid, kes püüavad kõige kiuste pumbata ringi samale riigile eluvereks olevat maksuraha. Mis juhtub, kui pärmiseeni saab tainas liiga palju? Kui jutt käib riigist, ei taha me vist keegi seda liiga lähedalt kogeda.

PS! Tekst on kirjutatud soovist pöörata töösõidu ajal Facebookis istumine riigi arengut toetavaks tegevuseks.

57 KOMMENTAARI

m
Margit 10. veebruar 2018, 11:45
Väga hästi kirjutatud ja kahjuks kohutavalt õige.
m
mis siin vaielda 10. veebruar 2018, 11:23
see valitsuse laadne vaestemaja peab kaduma. siis saab jalle maksud oigeks ja lati nokia laheb p.
Loe kõiki (57)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee