Eesti Vabariigi 100. juubel

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 89. koht: mõisnikelt võetakse maa ära 

Indrek Riigor, 27. november 2017, 00:01
Maareformi mälestuskiviFoto: Wikimedia Commons
10. oktoobril 1919 võttis Eesti Asutav Kogu vastu maaseaduse, mis märgib radikaalset pööret Eesti põllumajanduses ja sotsiaalsetes suhetes, aga omab ka suurt sümbolväärtust n-ö ajaloolise õigluse jaluleseadmises. Rääkimata mõjust eestlaste võitlustahtele käimasolevas Vabadussõjas.

Iseseisvuse eest sõdivas Eestis oli maareform kriitilise tähtsusega. 19. sajandi teisel poolel oli küll alanud talude päriseksostmine, mis pani aluse eestlastest maaomanike kihile, kuid Eesti riigi loomise ajaks moodustasid nad maaomanikest vaid väikese osa. Suurem osa maast kuulus endiselt baltisaksa mõisnikele ja maaelanikest ligi kaks kolmandikku olid maata palgatöölised.

Samal teemal

Puhkenud Vabadussõjas polnud valitsusel eestlaste motiveerimisel iseseisvuse eest võitlemiseks just palju võimalusi. Üks lahendus oligi lubadus Vabadussõjas silmapaistnud sõduritele tasuta maad anda. Selleks tuli maa mõisnikelt ära võtta.

Eestlaste 1919. aasta maareformi on hinnatud üheks radikaalsemaks Ida-Euroopas. Maaseadusega võõrandati praktiliselt kogu mõisamaa, tsaariaegsed riigimaad ja osa kiriku maast (kokku 2,3 miljonit hektarit ehk üle 50% põllumajanduslikust maast), samuti mõisahooned, põllumajandustehnika, kariloomad ja mitmesugused ettevõtted. Võõrandatud maade kompenseerimine otsustati hilisemate seadustega, muu riigistatud vara eest tasuti kohe, kuid selle tegelikust väärtusest vähem.

Põhjuseid, miks nii radikaalset teed mindi, oli kaks: riigil polnud kompenseerimiseks piisavalt vahendeid ning rahvas ei mõistnud, miks on vaja maksta ajaloolistele vaenlastele. See tekitas baltisakslastes suurt rahulolematust, mis viis isegi Eesti riigi peale kaebamiseni. Võõrandatud maa arvati riiklikku maafondi, kust enamik põllumaast jagati välja asundustaludena (keskmine suurus 16,4 hektarit). Asundustalu saajatena eelistati Vabadussõjas silma paistnud sõjaväelasi, sõjainvaliide ja langenute perekondi. Pärast nende sooviavalduste rahuldamist oli õigus taotleda maad kõigil Eesti elanikel.

Viie aasta jooksul jaotati laiali 70% võõrandatud maast ja loodi üle 41 000 uue talukoha. Huvitav on märkida, et baltisakslastest maaomanikud päris ära ei kadunud, nende kätte jäi 178 majapidamist, sealhulgas isegi seitse mõisa.

Maareformi tulemusel toimusid Eesti põllumajanduses ja ühiskonnas pöördelised muutused. Senine baltisaksa ülemkihile kuulunud mõisamajandus asendus eesti omanike talumajandusega. Tekkis uus ulatuslik väikeomanike kiht, kelle lojaalsusele Eesti riik suuresti toetuma hakkas.

Allikad:

  • Sulev Vahtre (peatoimetaja) „Eesti ajalugu VI. Vabadussõjast taasiseseisvumiseni“. Tartu: Ilmamaa, 2005.
  • Tiit Rosenberg „Mõisnikust talunikuks. Saksa põllumehed Eestis“. Horisont nr 6/2004.
  • Küllo Arjakas (koostaja) „Eesti Vabariik 90: sündmused ja arengud“. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee