(TEET MALSROOS)

Kindlasti selgub paljudele üllatusena, et seadusesse raiutud tähtaeg, et kedagi ei tohi ilma kohtu loata üle 48 tunni kinni pidada, ei pruugigi tegelikkuses piirduda 48 tunniga. Kahe ööpäeva täis tiksumisel ei kiirusta keegi kinnipeetut vabastama, nagu ilmneb Õhtulehe selleteemalisest loost. Muidugi on justiitsbürokraatial ka sellel konkreetsel juhul õigustusi varnast võtta, vabandama ei kipu keegi.

Antud juhul ei mängi rolli, millistel asjaoludel on keegi kinni peetud. Pole ka mõistlik parastada, et kurikaelte koht ongi trellide taga ning mõni lisatund või -päev  elu üle järelemõtlemist kinnimajas ei tee neile halba. Kui aga isikut pole süüdi mõistetud, ei saa temasse suhtuda kui kurjategijasse. Ja kui kohus ei pea vajalikuks inimese edasist kinnipidamist, kas siis peaks ta olema tänulik sellegi eest, et ta  nõutud tähtajast hiljem vabastatakse?

Kinnipeetut ei huvita juriidiline sõnaväänamine, et 48 tunni täitudes ei ole ta küll enam kahtlustatavana kinni peetud, kuid teda ka ei vabastata, kuna ta ootab kohtu antud korralduse alusel kohtulahendi kuulutamist. Tavamõistuse kohaselt on asi väga selge – kui inimene pole enam kahtlustatavana kinni peetud, siis tuleb ta 48 tunni täitudes kohe vabastada. Seadusandja poolt ongi konkreetne tähtaeg antud just selle tarbeks, et riik langetaks inimese edasist saatust puudutava otsuse venitamata ega jätaks ametnikele liialt manipulatsiooniruumi. Sest rõhutame – tegu pole süüdi mõistetud isikuga.

Ootaja aeg on pikk. Kinnipeetu ei pea ju trellide taga üle tähtaja ootama pelgalt seetõttu, et kohtunik on parajasti lõunal või ei suudeta muul põhjusel mahtuda seaduses ettenähtud aja sisse. Olukord on seda kurjem, et ka venitajad ise ei suuda või taha öelda, kui kaua üleüldse võib kedagi üle 48 tunni kinni pidada, olgu ta siis juriidiliselt kinnipeetav või vaba mees. Et kohtud venitamist õigustavad, on ühtpidi mõistetav, sest kes tahaks ise tunnistada, et tegeleb seaduserikkumistega.

Samas on väga selge ohu märk, kui õigust mõistev asutus asub ise seadust tuunima ning seadusandjast üle astudes oma praktika alusel uut õigust looma. Kui lasta neil seda takistusteta teha, kasvab seadusetus ühel hetkel üle pea – nurina peale saab justiitssüsteem viidata aastatepikkusele praktikale, mis justnagu tagantjärele seadustaks ka kõik senised rikkumised.

Kui kohtunikud ajavad õigust mõistes seaduses näpuga järge, siis sama täpsed peavad nad olema ka kinnipidamiste vormistamisel. Vastasel juhul panevad nad meid kahtlema kogu õigusemõistmise kvaliteedis.     

Jaga artiklit

7 kommentaari

U
Uudiseid lugedes tekkis kahtlus  /   21:39, 29. nov 2017
Kas Eesti kohtunikud on ehk Indias sellealasel täienduskoolitusel käinud?
9
999  /   14:31, 27. nov 2017
Seadus seaduseks, kuid tegelikkuses ei kuulu sinu ostetud taburetki sulle. Riik võib selle igal aial rekvireerida, kui heaks arvab.

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis