Hea koht ehk kemmerg.Foto: TIINA KÕRTSINI
Indrek Riigor 25. november 2017 00:03
„Ega sinna kongi ometi keegi asjale lähe,“ vahendas Mihkel Martna 1914. aastal ilmunud raamatus vanemate inimeste suhtumist väljakäikude ehitamisse ja kasutamisse.

Eestlaste pikas vastumeelsuses käimlate kasutamise või hügieeni suhtes pole üldiselt midagi erakordset. Ka teiste rahvaste puhul saame käimlakultuuri massidesse jõudmisest rääkida alles XIX–X sajandil. Esirinnas me muidugi pole ning lõpuks tuli eestlasel oma ihuhädasid käimlas õiendama hakata võimude sunnil ja n-ö linnakommete maale levimise tõttu.

Euroopa kultuuriruumis jõudis ihuhügieen ja käimlakultuur kõrgele järjele esmalt Vanas-Roomas, kuid keskajal vajus see unustusse. Alles XVI sajandil hakati Lääne-Euroopa linnades arvukalt käimlaid rajama, kuid neid ei kasutanud sugugi kõik. Markantseim näide oli XVII sajandil rajatud Prantsuse õukonna residents Versailles’ loss, kuhu mitme tuhande inimese kohta oli ehitatud üksainus käimla. Sajandeid oli peenemal seltskonnal kombeks väljaheiteid koguda ööpottidesse, kuid maal jätkas lihtrahvas oma toiminguid endiselt vabas looduses. Esimesed vesikäimlad ehitati 18. sajandil, kuid valdavaks muutusid need alles XIX sajandil ja siiski tasapisi.

Samu arengutendentse võime täheldada ka Eestis. Juba XVII sajandist pärit sõnaraamatust leiame eestikeelse sõna peltick, kuid andmed ütlevad, et käimlaid hakkas eesti talupoeg ehitama tunduvalt hiljem ja regulaarselt kasutama veelgi hiljem. Tinglikult oli käimlaehituses murdepunktiks Saksa okupatsioonivõimude käsk 1918. aastast rajada iga talu juurde kemmerg (tuleneb baltisaksa sõnast Kämmerchen, mis tähendabki käimlat).

Maailmasõdade vahelises Eestis suhtuti käimlate kasutamisse väga tõsiselt, kuid maarahva hulgas olid need visad levima. Veel nõukogude ajastki on teateid loomulike vajaduste rahuldamisest põllul, rohtaias või metsatukas. Üldiselt on eestlaste käimlakultuuri juurdumine seotud 1920.–1930. aastatel üles kasvanud uue põlvkonnaga, kes meile nüüd nii loomuliku kombe omaks võttis ja valdavaks muutis.

Allikad: Heiki Pärdi „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma“. Tallinn: Tänapäev, 2017. Helmut Piirimäe „Suur Prantsuse Revolutsioon“. Tallinn: Olion, 1990. Eesti etümoloogiasõnaraamat [Võrguteavik]. Eesti Keele Instituut, 2013.