Vanim tänapäevani säilinud metallist turvis kaevati välja Kreekas ja see pronksist rüü kaitses enam kui kolme ja poole tuhande aasta eest elanud sõdurit.Foto: Wikipedia
Heikki Kirotar, Snaiprigild 23. november 2017 11:38
Sõduri kaitsevarustuse ajalugu on sama pikk kui inimkonna sõdade ajalugu. Kõik osapooled püüavad oma võitlejat vastase relvade eest kaitsta, sest koolitatud sõdur on väärtuslik ja haavatu ravimine kulukas, rääkimata langenu asemele uue sõduri koolitamisest.

Kaitsevestide peamiseks eesmärgiks on kaitsta sõduri elutähtsaid kehaosi vastase relvade eest. Ükski kaitsevest ei tee sõdurit täiesti haavamatuks, kaitse on alati kompromiss ohtude ja sõduri kandevõime vahel. Kui peamiseks ohuks on kaudtuli, piisab kergemast killuvestist, kuid linnalahingus on vaja kaitset ka kuulide eest.

Väiksemate kaotustega üksus püsib kauem võitlusvõimeline, sest kaitsevarustusel on lisaks sõduri otsesele kaitsmisele ka tugev psühholoogiline mõju. Puudulik kaitsevarustus suurendab hirmu vastase relvade ees, eriti kui vastane on paremini kaitstud ja relvastatud, sest ükski inimene ei taha saada vigastada. Liigne ettevaatlikus muudab aga sõduri aeglasemaks ning pärsib tema agressiivsust ja võitlusvõimet, sest ta keskendub võitlemise asemel peamiselt enda varjamisele ohtude eest.

Lahingu võidab tavaliselt kiiremini ja ohtudele vaatama agressiivsemalt tegutsev pool. Võitlejate moraali hävitab ka haavatud kaaslaste nägemine ja evakueerimine ning surijate korin.

Kaitsevestist on kasu isegi siis, kui kild või kuul sellest läbi tungib. Kaitsematerjali kihte läbides kaob suur osa kineetilisest energiast ning võitleja vigastused on oluliselt väiksemad ja kergemini ravitavad kui ilma kaitsevestita saadud vigastused. Automaatrelvade kuulide energia on tuhandeid džaule ja ülehelikiirusel liikuv kuul tekitab tabamuse korral lisaks püsivale haavakanalile ka ajutise, oluliselt suurema haavakanali, kui kuulitabamusest saadud löök kudedesse sumbub, rebides lihaseid ja veresooni. Ka kaitseb vest mingil määral kukkumiste ja löökidest tekkivate põrutuste eest.

Turviste ajaloost

Turviste ehitamiseks on alati kasutatud oma ajastu parimaid materjale ja käsitööoskusi. Egiptuses kasutati krokodillinahast turviseid kaitseks vasest ja pronksist relvade löökide eest. Tugevast riidest või nahast alusvestile kinnitati luust, puidust või metallist lisaplaate roomajate soomuse eeskujul, punuti tugevast metalltraadist rõngassärke või valmistati kogu kaitsevarustus metallist plaatidest.

Vanim tänapäevani säilinud metallist turvis kaevati välja Kreekas ja see pronksist rüü kaitses üle kolme ja poole tuhande aasta eest (15. sajandil eKr) elanud sõdurit kaelast põlvedeni torgete ja löökide eest. Turvises võitlejaid on kujutatud ka 12. sajandist eKr pärineval Kreeka vaasil.

Turvised arenesid kuni hiliskeskaja ratsarüütli mõnikümmend kilo kaaluvate kaitserüüdeni. Keskaegsed ratsarüütlid olid peaaegu haavamatud, kuid väga kohmakad. Näiteks vajasid nad abi nii riietumisel kui ka hobuse selga tõusmisel. Teiseks olid tellija mõõtude järgi käsitööna valmistatud turvised väga kallid, sest nõudsid mahukat tööd, ega sobinud juba seetõttu massiarmee varustamiseks. Kuigi väepealikud kandsid 18. sajandi alguseni lahingut juhtides metallplaatidest kaitseveste, hakkasid turvised seoses tulirelvade laiema levikuga taanduma juba 15. sajandil. Järgmine suurem laine turviste kasutamises lahinguväljal algas koos Esimese maailmasõjaga.

Maailmasõdade kaevikud

Esimeses maailmasõjas massiliselt kasutatav suurtükivägi tekitas lahinguvälja kohale tapva killurahe ja uus relv kuulipilduja põhjustas hiiglaslikke kaotusi. Lisaks olid kaevikutes passivad tunnimehed ja hooletud sõdurid vastase täpsuslaskuritele lihtsad märklauad.

Vägedele jagatud teraskiivrid kaitsesid pead kildude ja püstolikuulide eest, kuid ülakeha kaitsmiseks hakati enamikus sõdivates riikides valmistama kaitseveste. Üks õnnestunuimaid mudeleid oli inglaste valmistatud Dayfieldi kaitsevest, mis koosnes tugeva kanga sisse õmmeldud metallplaatidest, millest üks kaalus 3–4 kg, seega oli võitlejat eest ja tagant kaitsval vestil raskust 6–8 kilo.

Vormi all kandmiseks mõeldud vest kaitses kandjat täägitorgete, mürsukildude ja kergemate kuulide ees. Ajalooliselt peetakse seda üheks õnnestunumaks mudeliks. Neid valmistatud paarkümmend tuhat. Oluline oli ka selle vesti märkamatus, mistõttu ründaja ei näinud kaitsevesti ja suunas oma rünnaku enamasti vestiga kaitstud kohta, mitte ei sihtinud kuuli või torget vestist mööda.
Sama teooria alusel valmistatakse tänapäeval kergeid kuuliveste politseinikele ja turvameestele. Kerget vesti on mugav kanda ja see kaitseb väiksemate ohtude eest elutähtsaid elundeid. Briti armee arvestuste kohaselt oleks sellise kaitsevesti kandmine aidanud vältida ¾ eluohtlikest vigastustest, mis teatavasti tekkisid peamiselt killutabamustest. Paraku ei antud selliseid veste kunagi suurematele üksustele, vaid neid ostsid endale peamiselt varakamad võitlejad või saatsid rindele nende sugulased.

Terasest nailonini

Kõige laialdasemalt kasutasid turviseid sakslased. Kuni pool miljonit kaitsevesti Infanterie Panzer (mudelid 1916 ja 1918) valmistati sõja jooksul ja neid sattus sõjasaagina ka lääneliitlaste kätte, kes need tänulikuna kasutusele võtsid.

Võitleja esikülge kuni kubemeni ja õlgu torgete, mürsukildude ja püstolikuulide, väidetavalt ka 450 m kauguselt lastud vintpüssikuuli eest kaitsev turvis oli tavaliselt valmistatud 3 mm paksusest soomusterasest plaatidest. (Võrdluseks, kaevikukilbid, mille laovarudest ehitati Vabadussõjas kasutatud Eesti kaitseväe soomusautod ja -rongid, olid 6–7 mm paksused ja pidid kaitsma 200 m kauguselt lastud püssikuuli eest.) Sakslaste turvis kaalus olenevalt mudelist ja suurusest 8–10 kilo ehk oli kaks korda brittide kaitsevestist raskem ja kattis küll alakeha, kuid jättis selja täiesti kaitseta.

Teises maailmasõjas jätkus kaitsevestide kiire areng. Lisaks erinevatest terasesulamitest kaitseplaatide valmistamisele hakati kasutama ka 1935. aastal USA firmas DuPonti leiutatud nailonit. Tugevat nailonkiudu nimetatakse inglise keeles tänapäevani ballistiliseks nailoniks.

Lääneliitlased märkasid, et sõjalendurite eluohtlikud vigastused tekkisid tihti õhutõrjekahurite mürskude väikestest kildudest, mitte kuulitabamustest. Seetõttu telliti väärtuslike lendurite säästmiseks Inglise ja Ameerika pilootidele alates 1943. aastast mitmekihilisest nailonist pehmed killukaitsevestid (inglise keeles flak jacket, mis tulenes õhutõrjekahuri saksakeelse nime flugzeugabwehrkanone lühendist flak).

Samal viisil lähenes võitlejate kaitsmise vajadusele ka Punaarmee, kus kasutati alates 1942. aastast lahingupioneeride ja tankidel lahingusse sõitvate jalaväelaste kaitsmiseks turvist SN (Stalnoi Nagrudnik) 42 (eesti k ‘terasest rinnakaitseplaat’). 2 mm paksune terasplaat kaalus 3,5 kilo ja kaitses võitlejat ainult eestpoolt torgete, kildude ja 100 m kauguselt lastud 9 mm kuulide eest.

Kombineeritud materjalidest kaitsevestid

1945. aastal kasutasid ameeriklased lahingutes Okinawa pärast kombineeritud materjalidest killukaitseveste, nimelt olid nailonile lisatud kõvad plastikplaadid. Korea sõja ajal võtsid ameeriklased kasutusele killuvesti M1952, milles oli 12 nailonikihile lisatud kõvu plastikust ja alumiiniumist plaate. Vestid kaalusid alla 4 kilo. Selline merejalaväevest oli mudel M1955.

Esimesed tehniliselt kuulikindlad kaitsevestid oli Vietnami sõjas peamiselt USA maaväe helikopterimeeskondade kaitseks kasutatud T65 mudelid 1 ja 2. Helikopterid olid soomustamata ja lendasid tihti puulatvade kõrgusel, mis muutis nad vietnamlastele väga headeks sihtmärkideks, ent tavaline killuvest ei kaitsnud meeskonda kuulide eest. 15 kilo kaaluvate vestide kaitseplaadid olid valmistatud alumiiniumist, ränist ja boorist ning suutsid peatada 90 m kauguselt lastud soomustläbistava kuuli kaliibriga 7,62 mm. Soovitav oli kanda pehmet killuvesti M1952 kuulikindla vesti peal, see aitas kinni püüda kõvast plaadist rikošetiga eemale lennanud või purunenud kuuli tükid, mis võisid helikopteris ringi lennates tekitada sekundaarseid vigastusi. Vietnami sõja ajal täiendati killuvesti kaelusega, uue mudeli koodiks sai M1969.

Oluline tehniline läbimurre kaitsematerjalide arengus, mille tähtsusest selle avastamise ajal küll veel aru ei saadud, leidis aset 1971. aastal DuPonti laboratooriumis, kui poola juurtega Ameerika keemik Stephanie Louise Kwolek avastas hiljem kevlarina tuntuks saanud materjali, kui ta koos teiste teadlastega uuris, milliseid kergeid ja vastupidavaid kiude oleks võimalik kasutada autorataste ehituses.

Peamiselt politseile mõeldud vestid jõudsid turule aastakümne keskel, näiteks American Body Armori 15 kihist koosnev K-15 1975 ja Second Chance Body Armouri Mudel Y.

Võitleja kandevõime versus vesti pakutav kaitse

Tänapäeva armee kaitsevestid jagunevad üldjoontes 3–4 kilo kaaluvateks killuvestideks või põhivestideks ja 6–25-kilosteks kuulivestideks. Kaitsevestid on enamasti modulaarsed, koosnedes 3–4 kg kaaluvast põhivestist ja võimalusest lisada sellele erinevaid lisakaitseplaate, nii et võitleja saab oma vesti komplekteerida vastavalt ohutasemele.

Kaitsevestide kasutamise puhul tuleb väga tõsiselt kaaluda nende pakutavat kaitset ja vesti raskuse mõju võitleja liikuvusele. Uuemate moodulvestide põhivesti kaitseklass on tavalisel piisav kildude ja püstolikuulide vastu ning lisaplaatidega suudetakse kaitsta rindkeret ka vintpüssi soomustläbistava kuuli eest, kuid sellega kaasneb ka kaitsevarustuse kaalu kasv inimese kandevõime piirile.

Keskmise võitleja kehakaal on 80–85 kg ja keskmiselt jõuab ta kanda 25–30% oma kehakaalust ehk 20–24 kg varustust ning marssida selle koormaga ööpäevas 20–25 kilomeetrit. Kaitseressursside ameti kodulehe andmetel kaalub ajateenija täisvarustus, milles sooritatakse näiteks sõduri baaskursuse lõpprännak, 31,6 kg.

Sõduril seljas olev varustus koos kiivri ja põlvekaitsmetega kaalub 6,8 kg, seljakotis on 17,5 kg ja rakmetes 7,3 kg lahinguvarustust. Lisaks tuleb kaasa võtta 4 kg kaaluv relv, laskemoona ja vajadusel ka muud tarvilikku, näiteks sideseadmed, kuulipildujalindid jao kuulipildujale, miinid jne. Seega ületab ajateenija isikliku varustuse kaal 10 kiloga jalaväelasele sajandeid optimaalseks peetud varustuse kaalu.

Leitnant Artur Zirul on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustel lõputöös aastal 2010 mõõtnud ja analüüsinud, kuidas mõjutab sõduri varustuse kaal liikumiskiirust maastikul. Tema jagab varustuse võitlusvarustuseks lühemate lahinguülesannete täitmiseks ja rännakuvarustuseks. Täpse kaaluga kaalutud võitlusvarustus kaalub 16 ja rännakuvarustus 29 kg.

Jalaväelase ülekoormamine on olnud probleemiks juba aastakümneid ja see on eriti terav mure kergejalaväeüksustes, millel puuduvad sõidukid inimeste ja varustuse vedamiseks. Kergejalaväeks liigitub ka enamik Kaitseliidust. Ülekoormatud võitleja liikumiskiirus on väike ja ta väsib kiiresti. Nagu tähelepanelik lugeja märkas, ei ole ei ajateenija ega leitnant Ziruli varustuse nimekirjades kaitseveste.

Kaitsevestide standardid

Standardite täpsete nõuete kirjeldamiseks on artikli maht napp. Üldistavalt võib öelda, et kaitsevestid jagatakse kaliibrite, kuulide ja kineetilise energia järgi klassidesse. Klasside numeratsioonis ja nõuetes on erinevusi, peamiselt eri riikides kasutusel olevate kaliibrite tõttu. Et lääneriikides levinum on kndlasti NIJ ja Venemaal GOST, vaatleme nende armeedele sobivate kaitsevestide nõudeid lähemalt. Kui kätte satuvad tundmatu kaitseklassiga vestid või on nende sildid loetamatud või vestid ise oluliselt kulunud, tuleb kaitseklassi määramisel arvestada mõningate rusikareeglitega.

• Vana ja kulunud vesti kaitsetase on alanenud, eriti pehmete vestide puhul.
• Vigastatud pehme kaitseplaadiga vesti kaitsetase on oluliselt alanenud.
• GOSTi ja CENi klasside 1 ja 2 ning NIJ IIA, II ning IIIA vestid on tavaliselt pehmed ja kerged, mis on mõeldud üleriiete all varjatult kandmiseks, ning need kaitsevad püstolikuulide eest. Armees kasutatakse neid killuvesti asendajana. Võivad olla tugevdatud 2–3 mm paksuste jäikade plaatidega, mis aitavad kaitsta terassüdamikuga kuulide eest.
• Kahe kerge kaitsevesti kandmine ülestikku ei muuda kaitseastet kahekordseks, pehme IIA–IIIA klassi vesti muutmiseks III–IV klassi vestiks on vaja jäika kaitseplaati.
• Automaadi- ja kuulipildujakuulide eest kaitsevad NIJ III ja IV ning GOSTi 4, 5 ja 6 klassi vestid, mis on peamiselt riiete peal kandmiseks. Pehmetest plaatidest põhivestile on lisatud jäigast materjalist lisaplaate, mis on 10–30 mm paksud.
• Kui kõvad plaadid on vigastuste või pragudega, on nende kaitsetase oluliselt alanenud.


Mille eest mingi vest kaitseb

GOST 4 kaitseb SVDst või kuulipildujast PKM lastud tavalise täismantelkuuli eest, GOST 6 sama kaliibri soomustläbistava kuuli eest. NIJ klassi IV kaitse on sellest parem, sest kasutatud kaliibri 30-06 raskel AP-kuulil M2 on oluliselt suurem kineetiline energia. 30-06 kasutamine lõppes pärast Vietnami sõda.
Vestide kaitsematerjal asetatakse testimiseks pehmest savist plaadile ja mõõdetakse pärast katselaskmist (kergetel vestidel 5 m ja rasketel 15 m kauguselt) savi sisse tekkinud süvendi sügavust, mis Euroopa standarditel ei tohi ületada 20–25 mm, kuid NIJ lubab kuni 44 mm süvendit. See on oluline. Kuigi kuul jääb vesti sisse kinni, võib pindmiste kudede pihta antud löök tekitada sisemisi vigastusi, murda ribi, vigastada veresooni või rebestada siseelundeid, näiteks maksarebend (sellest tekib verejooks) on eluohtlik ja välitingimustes ravimatu vigastus.

Uute lääneriikide kaitsevestide pehme põhivesti kaitsetase on tavaliselt IIIA, mis tähendab, et see kaitseb levinumate püstolite ja revolvrite kuulide eest, k.a 44 Magnumi 15,6-grammise kuuli algkiirusega 436 m/s, eest mida armeed peaaegu ei kasuta, kuid NIJ standardis on see olemas, sest see on oluline ohuallikas USA politseinikele. Põhivestile lisatakse III või IV klassi kaitseplaadid.