CNNi tiim leiab maja, kus väidetav äri toimub ning pääseb ka sisse. Seal algabki oksjon. Rida noori, tugevaid mehi jalutab uksest välja sisehoovi, kus neid reklaamitakse just nimelt noorte, tervete ja tugevate töökätena. Seejärel võetakse kiirelt pakkumised ja kohe ongi kogu tehing läbi. „Kus need Nigeri mehed on?“ küsib üks potentsiaalne ostja. Juba müüdud, kõlab tõreda olemisega oksjonipidaja vastus.

„Äri käis... ikka väga kähku,“ tunnistab reporter Nima Elbagir mõnevõrra hingetuna hiljem kaamera ees. Igasugused küsimused keelati tal otsekohe ära. Mehed, kes orjadeks müüdi, peavad nüüd mõnes Liibüa farmis või majapidamises sisuliselt vangidena elama.

Need orjadeks müüdud mehed on põgenikud Liibüast lõuna pool asuvatest riikidest. Nende lõppeesmärk oli pääseda ikka Euroopasse, mitte jääda Liibüasse lõksu. Smugeldajad, kellele nad on kogu oma varanatukese ära andnud, topivad põgenikke masside kaupa laohoonetesse ning kui otsas on nii põgeniku raha kui ruum tema hoidmiseks...

Kui Nima Elgabir Liibüa pealinnas Tripolis põgenikega juttu ajab, on mitu meest altid rääkima oma kogemusest orjanduse ja halva kohtlemisega. Mõned näitavad arme ja peksmisest jäänud verevalumeid. Pagulaskeskuse juhataja aga nii kiiresti jutte uskuma ei tõttaks. Tema sõnul ei ole orjapidamisest ja põgenenud orjadest siiski piisavalt tõendeid. 

Siiski on ülevaataja kaastundlik: iga päev näeb ta uusi inimesi, kellel on hingepõhjas sügav valu. Kokkuklopsitud pagulaskeskuses on tema see, kes oma ajast ja energiast peab kõigi nende õnnetuteni jõudma. Iga inimese lugu on erinev. „Ka mina kannatan, see valu, millega nemad tulevad, uskuge mind, ma tunnen nende valu,“ kirjeldab väsinud olemisega mees reporterile.

CNN edastas nende käes olevad materjalid Liibüa valitsusele, kes lubas nende uurimise käsile võtta.