Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuringu tulemuste tutvustamineFoto: Teet Malsroos
Kristiina Tilk 22. november 2017 13:42
Justiitsministeeriumi tellitud kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuringust on näha, et üle poolte uuringus osalenud ohvritest peab õiguskaitsesüsteemi küll usaldusväärseks, kuid leiab, et enam tuleks lähtuda kannatanute vajadustest. 

Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuringu tulemuste tutvustamine Foto: Teet Malsroos

Uuringust selgus, et ohvrite kohtlemisel, informeerimisel ja kaasamisel menetlusprotsessis on arenguruumi. Kannatanu vajaduste hindamisel ja tema teavitamisel abivõimalustest ei lähtuta piisavalt kannatanu vaatest. 

Sellest lähtuvalt peetakse vajalikuks muuta õigussüsteemis teabe jagamise viisi selliselt, et see jõuaks nii ohvri, tema lähedaste kui ka teiste juhtunuga seotud inimesteni. Ka ei tohi menetluse käigus põhjustada kannatanule täiendavaid kannatusi. 

Uuringus osalenud kannatanud hindavad kuriteoohvritega tegelevate spetsialistide tööd üldiselt heaks. Spetsialistide endi poolt toodi ohvrite nende vajadustest lähtuvat kohtlemist pärssiva tegurina esile seda, et nad peavad tegelema palju ka erinevate tehniliste kitsaskohtadega nii asutuse sees kui sellest väljaspool.

Sujuvama koostöö tagamiseks peaks spetsialistide koostöö olema ladusam ja neid tuleks koolitada koos.  

Uuringu läbiviijad tõid välja, et praegu on menetluses osalemine raskem selliste kannatanute jaoks, kelle puhul langevad kokku mitmed takistavad tegurid. Näiteks tõsiste tagajärgedega kuriteokogemus, mille puhul on ohvril emotsionaalselt raske juhtunust rääkida, kehvasti toimiv tugisüsteem, menetlusasutustest kaugem elukoht ja madal sissetulek ning jäik tööaeg, mis ei võimalda ametiasutustega asju ajada. 

Lähtuvalt uuringus selgunud kitsaskohtadest on politsei- ja piirivalveamet, riigiprokuratuur ning sotsiaalkindlustusamet kavandanud konkreetsed tegevused, et mille eesmärgiks on tagada senisest parem ohvrite kaitse ja kohtlemine.

Justiitsminister Urmas Reinsalu sõnul saab kriminaalmenetlus tagada kannatanule õigusemõistmise. Õiguslik raam selleks on olemas, kuid küsimus on pigem selles, kui hästi suudetakse see siduda reaalse süsteemiga.

„Inimesed, kes täna õiguskaitseasutustes kannatanutega töötavad, teevad seda tööd andunult. Selleks, et inimesed, kellel ei ole õiguslikke erialaseid teadmisi, oleksid oma õigustest teadlikud, peab muutma süsteemi,“ rõhutab Reinsalu. 

Reinsalu sõnul ei tohi ohver kiretu menetluse kõrval oma traumaga üksi jääda ning selleks on vaja toimivat tugiisikute süsteemi. Ka ei tohi ohver tunda, et ta on vaid üks vahend menetluses. 

„Psühholoogiline ohvri kannatuste tajumine, individuaalsete eripärade ja iseloomust tulenevate asjaolude arutamine peab olema menetluses juhtmõtteks,“ ütleb Reinsalu. 

Uuring viidi läbi ajavahemikus november 2016 – august 2017. Selle käigus küsitleti kuriteoohvreid ning ka politseinikke, prokuröre, kohtunikke ja ohvriabitöötajaid. Uuringu läbiviijaks oli Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE. 

Lavly Perling: abita jäetud ohvrist võib saada süüdistatav

Tuginedes uuringu tulemustele leiab riigi peaprokurör Lavly Perling, et väga sageli ei vaja ohver esmalt mitte juriidilist abi vaid toetust ja tunnet, et temast päriselt hoolitakse. 

Perlingu sõnul annab uuring kinnitust, et juristide ja juhtide tehtud otsused on olnud õige suunaga ja edasiviivad.

„Positiivne on, et oleme põhiõiguste kõrvalt rääkinud, et kannatanute õigused ei ole mitte kahtlustatavate arvelt vaid nende kõrvalt,“ ütleb Perling. 

Ta peab oluliseks lähenemist, kus ei lähtuta mitte sellest, miks kannatanu kuriteost teada ei soovi anda, vaid pigem püütakse aru saada, et ohver ei pruugi tajudagi, et ta vajab abi ning riigi asi on talle selle olulisust talle lihtsas keeles selgitada. 

Riigi peaprokurör Lavly Perling Foto: Teet Malsroos

Koostöö selgitamaks ohvrid võimalikult kiiresti välja käib erinevate spetsialistide (ohvriabi, arstid, haridussüsteemi töötajad, arstid) vahel, kes kannatanutega kokku puutuvad ning sealjuures on oluline lähtuda põhimõttest, et mitte ükski kannatanu ei tohi jääda abita.

„Ühelt poolt on see inimlik, nõrgematest tuleb hoolida. Teisalt on see riigi säilimise küsimus, sest tänased kannatajad on homsed süüdistatavad, kui me neid ei aita,“ ütleb Perling.

Ta tõdeb, et arenguruumi veel muidugi on ning õigus- ja sotsiaalsüsteem peaksid olema paremini seotud ja nende taga ei tohi olla mitte üksnes sõnad vaid konkreetsed ideed.

Edasi peaks Perlingu hinnangul liikuma suunas, mida juba tänagi üha enam rakendatakse ja kus kannatanu jaoks on olemas vabatahtlikest koosnev tugisüsteem, sest tihti ei vaja ohver esmalt mitte juriidilist nõu vaid lihtsalt toetust. 

Rohkem tuleks Perlingu sõnul rakendada kannatanute kaitseks ka erakorraliselt ja kiiresti kohaldatavat lähenemiskeeldu. 

„Ohver peab tundma, et on kaitstud ja et tema turvalisus on meile oluline. Õigusabi ei peaks olema järelmaksuga vaid kättesaadav siis, kui seda on vaja ja selleks peame kasutama loodud süsteemi võimalust seda anda,“ sõnab Perling. 

Ka lepitusmenetlust tuleks rohkem rakendada, kuid sealjuures vaadata alati kuritegu. 

„Kui spetsialist ütleb juristile, et see pole hea mõte, seda mitte teha, aga kus võidavad nii ohver kui süüdistatav, seal rohkem rakendada,“ selgitab Perling. 

Vaher: kodust lahkuma peab mitte ohver vaid vägivallatseja

„Tunneme tihti, et lisaks juriidilisele abile vajab ohver käehoidmist. Palju kasu on, kui küsida neilt, kuidas läheb,“ ütles politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher pärast uuringu tulemuste kuulamist. 

Vaher räägib loo Europoli poolt kinni peetud noorest Eesti mehest Matist (nimi muudetud), kes osales välisriigis toime pandud rasketes röövimistes, kus oli ka vägivalda. Kokku peeti kinni üle 30 inimese. 

„Ülekuulamisel rääkis Mati, et tema lapsepõlv möödus joovate vanemate seltsis, peksa sai ta ise ja ema, süüa sai koolis ja sealt visati ka välja, isalt oli ta õppinud nii mõndagi ja vägivallast polnud pääsu. Nii kurjategijad Mati üles leidsidki,“ räägib Vaher. 

Vaher ütleb, et kui enne oli Mati kannatanu, siis nüüd juba kahtlustatav ning noorelt ohvriks sattunud ongi kuritegelike gruppide jaoks parim materjal. 

„Ohver pahatihti ei tea, et ta on ohver või häbeneb seda. Kannatanu ei peaks selgitama taas ja taas, mida nägi ja koges,“ räägib Vaher. 

Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher Foto: Teet Malsroos

Vaheri sõnul on nad võtnud tänaseks kasutusele teabematerjalid, mis selgitaksid ohvrile selges eesti keeles, milline on tema võimalus abi saada. Ka on kaardistatud riskipered, keda on terve Eesti peale 19 000 ning politseinike koolitatakse nendega rääkima. 

„Juriidilist teksti kirjutada on lihtne, aga õpime kirjutama nii, et ohver saaks aru. Oluline on, et ohver saaks jälgida menetluse kulgu,“ selgitab Vaher. 

Väljatöötamisel on kannatanute vajaduste hindamise vorm ning selge ja ühene sõnum peab olema: kodust peab lahkuma mitte ohver vaid vägivallatseja. 

„Ohver peab tundma enda kõrval selget abi. Fookuses peab lisaks süüdistatavale olema kannatanu. Kui me noortega täna ei tegele, on nendega tulevikus tegemist palju,“ ütleb Vaher. 

Ta lisab, et kui süsteem oleks toiminud juba aastate eest nii, et ohvrid oleksid saanud õigel ajal abi, ei oleks Mati praegu vanglas.

Samal teemal

Kommentaarid  (11)

Ilu sõnad on haljad, viljad aga kibedad. 22. november 2017 22:43
PÕHIÕIGUSED, VABADUSED JA KOHUSTUSED
§ 16. Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.
§ 17. Kellegi au ega head nime ei tohi teotada.
§ 18. Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.
Kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele.
§ 19. Igaühel on õigus vabale eneseteostusele.
Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.
§ 20. Igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele.
Nii ilu kui tõde tasub otsida ka siis, kui neid iialgi ei leita. 22. november 2017 22:47
NALI NR: 1 ! Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud 06.06.2005 lahendis, et erinevate isikute põhiõiguste tasakaalustatud kaitse huvides on riiklikult oluline tagada, et kriminaalmenetlust välistav asjaolu ilmneb kuriteoteatest. Avalduses ei sedastata kuriteo tunnuseid, mis täidaksid mõne karistusseadustikus kirjeldatud süüteokoosseisu.
Kullakesed 22. november 2017 18:56
Teie kirjutate väga ilusti ja tahaks uskuda ,et mõtlete ka nii,kuid tegelikult kõik toimib teisiti.Ja Teie,lugupeetud prokurörid ja teised ametnikud ,teate seda väga hästi.Vägivalla kannatajad,olgu see vägivald vaimne või füüsiline,peavad ise toime tulema,sest kedagi ei huvita rohkem.Paberi peal kõik ilus.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS