Eesti Vabariigi 100. juubel

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 94. koht: Jüriöö ülestõus (1)

Indrek Riigor, 22. november 2017, 00:06
Foto: Teet Malsroos
Jüriöö ülestõus on kindlasti üks neist sündmustest, mida teab praktiliselt iga eestlane.

Paljuski on Jüriöö ülestõusu eestlaste jaoks oluliseks kirjutanud Eduard Bornhöhe oma kahe rahvusromantilise jutustusega – „Tasuja“ ja „Villu võitlused“ (ilmusid 1890). Neis lugudes loodud pilt on nii mõnelegi ainsaks ettekujutuseks, mis 674 aastat tagasi toimus. Alahindamata Bornhöhe jutustuste olulisust Jüriöö ülestõusust ettekujutuse loomisel, tasuks siiski meeles pidada, et need on suuresti välja mõeldud.

Samal teemal

Jüriöö ülestõus oli kahtlemata pöördeline ajaloosündmus, mille ühe tagajärjena vahetus võim Põhja-Eestis: Taani müüs oma valdused Liivi ordule, mistõttu sai ordust Vana-Liivimaa suurim maavaldaja, kes siinset ajaloo kulgu pikalt edasi määras. Huvitaval kombel saab nimetatud tagajärge siduda ka põhjustega, miks ülestõus üldse võis alata. Ligi sada aastat pärast vallutust oli tekkinud olukord, kus Taani ei suutnud kontrollida oma ülemerevaldusi ja levisid kuuldused Eestimaa hertsogkonna mahamüümisest. On arvatud, et just sellepärast ajastasid eestlased ülestõusu nimelt sellesse aega, valisid endale juhid ja sõlmisid liidu Rootsiga. Paraku lõppes eestlaste avantüür, milles on nähtud peale võõrvallutajatest lahtisaamise soovi ka ambitsiooni kehtestada omariiklus, läbikukkumisega.

23. aprillil 1343 alanud ülestõus kestis kaks aastat, haarates põhiliselt Harjumaad, Läänemaad ja Saaremaad. Harjulased suutsid saavutada edu ning tappa või välja kihutada kõik sakslased Harjumaalt (v.a Tallinn). Edasi sekkus Liivi ordu, kes kutsus eestlaste ülestõusu juhtima valitud neli kuningat Paidesse läbirääkimistele. Kutse osutus lõksuks, kuningad tapeti ja see tõi ka pöörde ülestõusu käiku. Juhtideta jäänud eestlased ei suutnud enam võita otsustavaid lahinguid Kanaveres ja Tallinna lähedal Sõjamäel. Appi tulema pidanud rootslaste vägi jõudis kohale paar päeva pärast Sõjamäe lahingut, sõlmis sakslastega rahu ja lahkus. Nii lõppes eestlaste initsiatiiv ülestõusus, aga ülestõus hoopis laienes: mässama olid hakanud juba läänemaalased, kellega liitusid saarlased. Ülestõusu ulatust ja tõsidust märgib asjaolu, et Liivi ordu pidi mässu mahasurumiseks abi paluma Saksa ordu peajõududelt Preisimaal ja saarlasi tuli alistamas käia kaks korda.

Hoolimata faktist, et Jüriöö ülestõus lõppes kaotusega, peame seda oma kujunemisloos märgiliseks. Ülestõusu on peetud ka eestlaste muistse vabadusvõitluse lõppvaatuseks, sest see oli viimane nii suurt hulka inimesi ja piirkondi kaasa haaranud võitlus võõrvallutajate vastu.

Allikad: Sulev Vahtre „Jüriöö ülestõus“. Vikerraadio „Eesti lugu 62, 63, 64“. ERR: 2006. Mart Laar „20 Eesti tähtsamat lahingut“. Tallinn: Grenader, 2013.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee