Elu

Lugu ilmus esmakordselt Õhtulehes 22.11.2017

ÕL ARHIIVIST | Heli Lääts kohtumisest eluarmastusega: tundmatu mees katsus mu sukatrippi. Nii tutvusin Peeter Sauliga (89)

Jaanus Kulli, 16. veebruar 2018, 13:35
 
„Tollal sukkpükse veel polnud, olid tripid, mis kleidi alt teinekord võisid välja punnitada. Istusin konservatooriumis aknalaual, kui korraga läheb imposantne härrasmees, Peeter Saul, minust mööda ja vajutab näpuga läbi kleidiserva kummitava tripi peale ning küsib: „Mis see on?“ Selline oli minu esimene kohtumine Peeter Sauliga!“ meenutab Heli Lääts muusika kuuluste koja kohtumisõhtul, kuidas ta sai tuttavaks oma elu armastusega.

PULMAD: Heli Lääts ja Peeter Saul abiellusid 1. mail 1958. aastal Kadrina kirikus. Erakogu

Kohtumisel, mis leidis aset eelmisel kolmapäeval Eesti teatri- ja muusikamuuseumis ning oli pühendatud Heli Läätsele ja Voldemar Kuslapile, on publiku seas kohal ka üks väga eriline kuulaja. Väikese poisina osales too 1958. aastal nimelt Heli Läätse ja Peeter Sauli suure saladuskatte all peetud laulatusel Kadrina kirikus.

MAESTRO JUUBEL: Heli Lääts ja Peeter Saul maestro 80. sünnipäeval 2012. aasta jaanuaris. Kaks aastat hiljem lahkus Peeter siitilmast. Mati Hiis

Samal teemal

Elevust tekitab teinegi pealtvaataja, keegi nooremas keskeas daam, kui ta toolilt püsti tõuseb ja oma iidolit Voldemar Kuslapit tänab. Maestrol tärkab lootus, et ehk viimaks ometi naeratab talle õnn kohtuda silmast silma austajannaga, kes on talle eluaeg lavale lilli saatnud. „Lootsin, et ehk viimaks on saatus mind selle salapärase daamiga kokku viinud.“ Aga ei ole. „Olen küll teie ande austaja ja paljudel teie kontsertidel käinud, kuid mitte iial teid tülitanud,“ ütleb tagasihoidlik daam seepeale natuke isegi häiritult.

Koosolemise juhatab aga sisse õhtujuht Sten Teppan, märkides, et nii palju publikut pole muuseumi ehk endine konservatooriumi saal veel näinud. Just konservatooriumiaegsete mälestuste lainel jätkab ka Lääts. „Siin majas alustasin ma õppimist 1951. aastal, sellessamas saalis neli aastat hiljem laulsin ma oma riigieksami ja kõik neli aastat siin majas on olnud minu elu ühed õnnelikumad,“ räägib lauljanna. „Sattusin väga hea õppejõu juurde, kellega olime üks hing ja üks süda, kes ei kippunud minust tegema ooperilauljat, ja tänu sellele ei saanud minust eksemplari, mille kohta öeldakse, et läheb konservatooriumi nagu ööbik ja välja tuleb nagu vares.“

KOHTUMISÕHTU: „Eks meie elukutsega kaasneb paratamatult teatud tähelepanu. Aga ma pole kunagi olnud eriti suur tõmbenumber,“ sõnab Voldemar Kuslap tagasihoidlikult. Seda hetke oleks Heli Lääts justkui oodanud. „Kus sa tead?“ torkab ta kiiresti vahele. Alar Truu

Voldemar Kuslap tuli sellesse majja laulupedagoogiks oma sõnul 1974. aastal, kui siin asus juba muusikakool. „Pidasin vastu vaid neli aastat, kuna koormus oli suur ka teatris ja millestki tuli loobuda.“ Loomulikult ei loobunud ta laulmisest teatris, ning justkui selle kinnituseks lausa lendab endiselt nooruslik Kuslap lavale ja kõlab „My Golden Baby“ operetist „Havai lill“.

Lauljateele juhatas suur juhus 

Edasi läheb jutt sellele, et nii Läätse kui ka Kuslapi juhatas lauljateele suur juhus. Esimene valik oli Läätsel hoopis kehakultuur Tartu ülikoolis: „Mul oli kõrgushüppes 1,47.“ Või arstiteadus: „Kuigi meie klassijuhataja ütles, et teate, tüdrukud, kui tahate minna õppima arstiteadust, saate öösel magada vaid kaks tundi. Mõtlesin et, et mamma mia, seda mina küll vastu ei pea.“

Kuslapi teejuhiks muusika juurde oli aga dirigent Juhan Simm. „Kasvasin viletsates oludes ja poisina tuli teha igasugusid talutöid, kaevata kraave, tegelda masinatega. Laulmine sõitis sisse alles siis, kui töötasin Tõrva kultuurimajas ja kohtusin Juhan Simmiga,“ ütleb Kuslap.

Kas lavale sündinud või mitte?

Järgmise olulise teetähisena toob Heli välja aasta 1960, kui talle ulatati konservatooriumi diplom, millel must valgel kirjas „kontsert- ja kammerlaulja“. „See oli üks ja ainuke lend, kui konservatooriumis sellise erialanimetusega diplom välja kirjutati, ning jumal tänatud, et ma ei pidanud minema ooperisse laulma. Tahtsin ikka solist olla,“ naerab ta. Õhtujuht Teppani küsimusele, kas erialavalik ostus ikka õigeks, vastab Heli, et õigemat valikut poleks ta saanud teha.

NOORUKE ESTRAADITÄHT: Heli Lääts 1958. aastal. Erakogu

Järjekord on taas Kuslapi käes. „Kas teie olete lavale sündinud?“ küsib Teppan, mille peale Kuslap vastab talle omase rahuga: „Ei usu.“ Nüüd on omakorda Helil põhjust kavalalt silmi pööritada ja loomulikult ei jää see saalil heatahtliku naeruturtsatuse saatel märkamata. „Kuidas öelda, ma olen pikaldase valmimisega,“ püüab Kuslap vabandada.

Teppan ei jäta torkimist: „Kuidas on ilma lavalise ettevalmistuseta võimalik astuda Georg Otsa saabastesse?“ „See on mind kõige rohkem häirinud, kui öeldakse, et sa oled Georg Otsa mantlipärja. Ei ole nii, et võtad nagist mantli ja paned selga. Seda nimetust pead õigustama väga pikkade aastatega,“ kostab laulja.

Heli ja Voldemari esimene kohtumine

Pärast kohtumisõhtut Läätse ja Kuslapiga said nende austajad soovi korral koduteele kaasa Läätse autogrammiga elulooraamatu „Armastusega“ või Kuslapi DVD/CD-kogumiku „Minu südames sa elad“. Või mõlemad.

***

Heli neegrimure ja ameerika rasvanäod

1957. aastal oli Lääts Moskvas suurejoonelisel propagandaüritusel, ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil. Koos ansambliga Metronoom, mille solistid nad Kalmer Tennosaarega olid. Esimest korda maailma metropolis ja keset rahvaste paabelit olles lootis ta saada vastuse teda eluaeg vaevanud küsimusele: kas sõrm saab tahmaseks, kui neegrit näpuga puudutada?

„Mäletan, et Kremli aias oli suur pidulik kontsert ja minu kõrval juhtus seisma Uno Loop. Tema teadis minu neegrimurest,“ naerab Heli. „Parajasti seisiski meie kõrval  üks neeger, Uno võttis mu sõrme ja pani selle neegri vastu. Vaatasin, sõrm ei jäänudki tahmaseks. Siis oli süda rahul.“

Veel meenutab lauljanna, kuidas ta Moskvas koos Eri Klasi ja Peeter Sauliga autos istus, kõrval kõnniteel aga seisis koos lapselapsega vanaema, kes näpuga mehi sihtis ja oma maimukest õpetas: „Vaata pojake, millised ameerika rasvanäod.“

***

Voldemar Kuslap: Heli ja Peeter jäid Ida-Saksamaal bussist maha

1968. aastal mängis Voldemar Kuslap filmis „Mehed ei nuta“. Selgub, et see aasta oli Kuslapi elus väga õnnelik. „Kevadel toimus esimene estraadilauljate võistlus, kus meil Helgi Salloga väga hästi läks, paar nädalat hiljem lõpetasin konservatooriumi ning seejärel tuli otsa kahenädalane ringreis Ida-Saksamaale.“ Reisist võtsid osa ka Heli Lääts ja Peeter Saul. „Me teeme oma margi täis, kui kogu aeg hilineme,“ manitses Saul tookord „Järgmine päev, nii kui kell kukkus, sõitis buss hotelli eest välja. Keda aga polnud, olid Heli ja Peeter. Kahjurõõm oli suur, kui nad taksoga järele tulid,“ naerab Kuslap.

89 KOMMENTAARI

n
no ei sobi 16. veebruar 2018, 21:54
Kus on kombed? Sukatripiga pealkiri surmapäeval... Ei tea, milline oli artikli sisu, kuid austusest lahkunu vastu jäi see lugemata. Ja mitte ainult minul.
k
Kas 16. veebruar 2018, 21:46
0ngi võimalik,et Eesti inimene on nii vaenulik,et ei suuda isegi teise surmatunnil näägutamata jätta.Ja kui kellelgi on ahistmise suhtes probleeme pöörduge sm.madam Pakosta poole.Puhka rahus Heli ja kaastunne lähedastele.
Loe kõiki (89)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee