Uudised

"Mõttes on isa ja ema alati meiega."  

Linda JÄRVE , 28. september 1999 00:00
ANDRESELE MEELDIB MERE ÄÄRES ISTUDA: Mõtteiside vanematega jääb alatiseks. Foto: Elmar Rauam
"Mere ees mul hirmu ei ole. Meri on hukkunutele parim monument. Istun kaldal kivi peal, kas Rootsis või saartel või Tallinnas, ja mõtlen. Endast, elust, vanematest. Mõtteside nendega on alati olemas," ütleb Andres Ott, kellelt tormine sügisöö viis aastat tagasi röövis nii isa kui ema.

10. septembril 22aastaseks saanud Andres oli viie aasta eest alles koolipoiss. 28. septembri hommikul seadis ta end Võrus kooli minema, kui teade "Estonia" uppumisest temani jõudis. Selle hetkeni ei võinud ta aimatagi, et oli näinud oma vanemaid viimset korda. Valge laev viis sadade saatusekaaslaste seas meresügavusse 17 Rootsi teel olnud võrulast, Võru linnavalitsuse esinduse eesotsas linnapea Jaak Oti ja ta naise Helvega.

"Mingit tunnet või eelaimust küll ei olnud, me ei jätnud ju hüvastigi," on öelnud Andresest aasta vanem õde Anneli, kes kuulis "Estonia" õnnetusest Tartus oma ühikatoas. Midagi niisugust polnud keegi osanud karta.

"Isa ja ema reisisid päris palju. Tundus, et üks Rootsi sõit pole midagi erilist," ütleb Andres.

Lootus kestis kaua

Võru linnapea vanem vend Jüri Ott, kes toona pidas Tallinnas linnaosavanema ametit, sai "Estonia" hukust teada varahommikul. Kuna vend ja vennanaine olid küllalt noored inimesed, lootis Jüri Ott sisimas veel kaua, et järsku pääsesid nad eluga.

Veel praegugi ei suuda Andres ja tema onu mõista, miks polnud pääsenute hulgas ühtegi Võru inimest. "Ju nad läksid korralikult vara magama, et hommikul vormis olla," ohkab Jüri Ott.

Segadust Jaak Oti nime ümber oli peaaegu sama palju kui kapten Pihtiga. Esialgsete andmete kohaselt olnud Jaak Ott elus ja tema nimi loetud päästetute nimekirjas ette. Hiljem selgus: see oli eksitus. Võru linnas andis see põhjust igasugusteks juttudeks, isegi sellisteks, et lapsed peidavad oma isa teiste eest. Oma osa lähedaste südamevalusse andsid selgeltnägijadki, kes kinnitasid nagu rauda: mees on elus.

Mõte, et ema ja isa ei tule Rootsi-reisilt enam kunagi tagasi, näis kaua aega uskumatu. Ikka lootsid lähedased sisimas, et ühel päeval nad tulevad, koputavad uksele... Ikka elasid lapsed, kinnitades endamisi iga päev, et vanemad on läinud vaid pikale väliskomandeeringule.

Ent ime jäi sündimata, süda pidi valusa mõttega harjuma ja elu vajas edasielamist.

Annelile ja Andresele on õnnetusest möödunud aastate jooksul kõige rohkem toeks olnud onu Jüri oma perekonnaga. Tallinna Botaanikaaia direktor Jüri Ott, kelle enda peres kasvab kaks last, tütar Regina (26) ja poeg Kristjan (21), on Anneli sõnul peaaegu oma hukkunud venna koopia - temast õhkub jõudu ja kindlustunnet.

Andres õpib Tallinnas Õigusinstituudi IV kursusel. Pärast keskkooli läks ta hea joonistajana küll kunstiülikooli arhitektuuri õppima, kuid juura köitis rohkem. "Annab laia silmaringi," peab Andres oluliseks.

Anneli lõpetas sel suvel Tartu Ülikooli ja õpib praegu pedagoogikaharus. ""Hästi abivalmis, tasakaalukas ja lahtiste kätega. Kui midagi on vaja korraldada, siis on Anneli asja hing. Käib ema jälgedes," ütleb onu. Tüdruku ema Helve Ott oli Võrus tuntud võimlemistreener. Anneli on arvanud, et võib-olla ükskord läheb ta Võrru tagasi ja jätkab ema tööd.

Õde-venda käivad päris tihti Võrus. Sealne kodu on alles ja kodus kõik nii, nagu oli enne saatuslikku päeva. Ja Võru lähedal Tsolgo külas on ilus väike talu, mille kordaseadmisest nende isa kord unistas. Selle unistuse teokssaamise nimel on Andres palju tööd teinud.

"Tunnen, et isa ja ema aitavad mind ka kusagilt sealt. Iga kord, kui mul on väga raske olnud, olen ma nende toetust tundnud. Keegi peab ju inimest aitama," ütles Anneli aasta pärast "Estonia" õnnetust.

Hinges koos isa ja emaga

"Sel aastal ei saa me vanemate hukkumise päeval vist õega koos olla. Aga hinges oleme ikka koos kogu perega. Mõtleme oma elule tagasi. Kas kõik on hästi ja õigesti tehtud ning kas ema ja isa on meiega rahul," ütleb Andres.

"Jaagu pere hoidis väga ühte. Nad käisid koos matkadel, tegid koos tööd. Lapsi ei hellitatud, aga sooja kodutunnet jätkus kõikjale," ütleb Jüri Ott.

"Kõik arvestasid kõigiga," lisab Andres. "Näen isa ja ema vahel unes. Pärast "Estonia" hukku ja vanemate kaotust olen muutunud kinnisemaks, mõtlikumaks, hakanud rohkem kaaluma, mida teen. Sõbrad on olnud alati toeks."

Linda JÄRVE