Suusaliidu president Andreas Laane. (Aldo Luud)

Eelmisel reedel lõppes Eesti suusaliidu ja Team Haanja kahe aasta pikkune lepingusaaga ning meie surematu spordiajakirjandus võttis sündmused kokku tuntud headuses: veebiuudistes anti huvilistele teada, et tüli on lõppenud ja sõjakirves maha maetud.

Hurraa!

Jälle lükati üks ebameeldiv teema elegantse liigutusega ajaloo kolikambrisse, et see aastate pärast mõnes müsteeriume koondavas pikemas tagasivaateloos koos teiste samasugustega korraks uuesti päevavalgele tuua.

Tõsi, 15. novembril võttis asjalikult sõna Eesti Päevalehe spordiajakirjanik Märt Roosna, kirjutades kommentaari „Eesti suusatamise rändtsirkus alustas uut talituuri vana repertuaariga“.

Üritan hea kolleegi mõttelõnga jätkata. Tundub, et lepinguvaidluse osapooled pole siiani mõistnud, mida nad tegelikult korda saatsid. Lahing, mis ähvardas paisuda Leningradi blokaadiks, muutus vennatapusõjaks, mis naeruvääristas kogu Eesti saavutussporti.

Pärast selle kümnendi alguses ilmsiks tulnud hämaraid dopingulugusid, kus kandev roll oli just murdmaasuusatajatel, muutus tippsport paljude silmis põlastusväärseks tegevuseks. Valdkonnaks, mida ei soovi korralikult toetada riik ega eraettevõtjad.

Kes tahab oma raha põletada, kui silme ees terendab perspektiiv, et varem või hiljem satud skandaalide kadalippu, millest väljapääsu polegi?

Kõige hämmastavam on tõsiasi, et Eesti Olümpiakomitee bossid vaatasid rahumeeli kõrvalt, kuidas suusaseltskond saavutusspordi niigi kehva maine lõplikult mutta tambib.

Team Haanja sportlaste kõneisik Aivar Rehemaa ütles reedel Õhtulehele: „Kogu see jama ei tulnud mitte kellelegi kasuks. Selle kõige lahendamine oli tegelikult viie minuti teema.“

Kuidas jätkata? Kas meie tippspordi kunagist renomeed on võimalik taastada? Kardan, et järgneva kümnendi jooksul kindlasti mitte!

Hukka ei saa mõista üht süüdlast. Siinkirjutaja arvates on tekkinud kamp vastutustundetuid tegelasi, kes peaksid pärast kehva etendust lavalt lahkuma. Suusaliidu juhtkonnal eesotsas presidendi ja peasekretäriga ei tasu oodata vastlapäeva, pikk liug alaliidust eemale tuleks teha kohe. Raputust vajaks ka olümpiakomitee.

Kas sportlased on süüst puhtad? Kaugeltki mitte! Nad pidanuks tegutsema nii, et sündmused ei heitnuks kogu spordile halba varju. Ometi ei poolda ma otsest rünnakut Team Haanja vastu, ehkki ühiskonnas on juba kõlanud arvamus, et nimetatud punt tuleks laiali peksta.

Suusatajate olukord on üsna dramaatiline. Nende rahvusvaheline tööturg paneb väärtushinnangud karmilt paika. Kui Olose esimese lume võistlus tekitas väikese lootuse, et distantsisõitjate seis on parem kui mitmel varasemal aastal, siis läinud nädalavahetusel toimunud kõrgetasemeline Gällivare võistlus paljastas jõujooned armutult – eestlaste kaotus parematele oli masendavalt suur.

Veel täpsema pildi suusatajate võimekusest saame eeloleval nädalalõpul, kui MK-karussell võtab täistuurid üles. Stardijoonel on kõik maailma ässad, olümpiahooajal ei jäeta enam midagi juhuse hooleks.

Jaga artiklit

13 kommentaari

J
Jüri  /   10:13, 23. nov 2017
Kuidas EOK asjasse puutub? Alaliidud on sõltumatud organisatsioonid ja õnneks/kahjuks puudub EOK-l pädevus sekkuda. Istuti osapooltega koos, kuulati kurba jura, pakuti lahendusi, kuid sellest rohkemat ei ole võimalik
A
aga eestlane on korralik ja truualamlik  /   22:20, 21. nov 2017
ega luba oma rahva seast võrsunuid sportlasteks isegi mitte nimetada
Tema omad on alati lääne pool. ALATI.

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis