31
fotot
BERNARD JA HUEY: Bernard armastab naistega filosofeerida, Huey ei armasta üldse. (PÖFF)

Teate küll neid tüüpilisi filmiarvustusi – kasutatakse sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕS-ist otsib. Ärge kartke, Õhtuleht mõtleb tavalistele inimestele ja otsib PÖFFilt filme tavalistele vaatajatele, vastates kõige olulisematele küsimustele: "Kas filmist midagi aru sai?" ja "Kas filmis paljaid inimesi nägi?"

(Jon Pack)

13. päev

"Poiss allkorruselt" (USA)

Ma ei saa mingitel hetkedel inimestest üldse aru. Näiteks siis, kui inimesed peavad "Sõprasid" naljakaks sarjaks või räägivad, et "Tramp ja Puutin" oli naljakas. No lihtsalt ei saa, kuna huumorisoon on nii erinev. Mina naeran, kui Eric Cartman end robotiks riietab ja Buttersile tünga teeb. Või kui "Trailer Park Boysis" Bubbles Kittyland Love Centerit teha tahab. Või kui Tobias Bluth "Arrested Developmentis" ei saa aru, miks tema visiitkaart, kus Analyst Therapist Analrapistiks lühendatakse, segadust tekitab.

Samamoodi ei saa ma aru armsatest situatsioonikomöödiatest, kus neiule meeldib noormees ja vastupidi, aga nad ei julge seda välja näidata, vaid käituvad ebapädevalt. No kõik on ju nii olnud, aga see pole ju nii väga naljakas. Aga "Poiss alakorruselt" suutis saali naerma panna. Või vähemalt sai naerda ühe mehe üle, kes reageeris igale naljale umbes nii: „AAAAAAAAAAAAAA, HAAAHAAA, OOOEEEH, HAAHAA“. Aga naerdi, sest film oli armas ja tore. Noor neiu oli kunagi noormehe maha jätnud, aga sattus kogemata temaga samasse majja elama ja kõik läks loogilist rada pidi. Ilmselt selline film, mida on hea neiuga vaatama minna, vist.

Mõnumeeter: kõik riides :(
Valumeeter: neiu kukub poisi akna taga ja lööb pea veriseks
Ajumeeter: tore ja lihtne film.

(Pkasidis)

"Samui laul" (Tai)

Tegelikult oleks siin pidanud olema jutt Indoneesia vesternist, aga sattusin kolleegidega prosecco´t jooma ja nii see film läks. Aga vähemalt hiljem suutsin end prosecco juurest motiveerida Sõprusesse "Samui laulu" vaatama, mis pidi olema põnevusfilm, kus naine on impotendist mehe peale pahane ja palkab mõrvari ja nii edasi.

Noh, palgatigi, aga siis sai määravaks ilmselt prosecco ja mitte midagi enam aru ei saanud. Keegi tahtis kedagi maha lüüa ja keegi oli kellegi peale pahane, aga mõrvar polnud üldse paha ja üleüldse käis mingi pidev kamm. Korra küll tehti üks ühele ümber Spiritualizedi muusikavideo "Hey Jane" (soovitan vaadata, suurepärane muusikavideo) ja siis selgus, et kõik oli hoopis justkui näitemäng ja verised inimesed tõusid püsti ja saigi film läbi.

Oeh, keeruline värk.

Mõnumeeter: ei olnud väga midagi.
Valumeeter: üks mees üritas end rahuldada, aga ei saanud sellega hakkama ja tagus end munanditesse. Seejärel löödi ta peenisekujulise keraamilise objektiga maha. Seejärel tulistati ja piineldi.
Ajumeeter: süüdistan proseccot, et mitte midagi aru ei saanud.

"PAGANAD": küll saabub usuhull vanaema, kes vehib ikoonide ja püha veega. Uskmatud sugulased ei saa suurt midagi aru. (PÖFF)

12. päev

"Paganad" (Venemaa)

Kui te nägite eile ajutu tempoga mööda Liivalaia tänavat rallivat lapsevankrit, siis see olin mina, kes kiirustas kinno. Enne seda pidin muidugi viima lapse punktist A (lasteaiast) punkti B (lapse ema töökohta). Hea küll, põhjus oli õilis, sest venelaste film "Paganad" tundus sisututvustuse järgi hurmav linateos. Lisaks oli film suunatud ka CCPlaza suurimasse saali, mis üldiselt tähendab head filmi. Saal oli samas küll pooltühi, aga film oli ikkagi tore.
Ja mis kõige tähtsam, toitis venelastest kujunenud stereotüüpe – joodikust naabrimees, ohmust pereisa, matroonist pereema, pidevalt alkot tinistav peretütar ja usuhullust vanaema. Nii nad siis kulgesid ja üritasid enda elu järje peale saada. Ootamatult saabunud usuhullust vanaema aitas esialgu kõigil järje peale saada, piserdas neid püha veega ja oli niisama tegija. Kuni siis kõik läks halvasti, traditsiooniline õigeusk loeti tänapäeva probleemide lahendamiseks kõlbmatuks ja film saigi läbi. 
Samas, film oli tõesti tore, soe soovitus. Naerda sai, mõni väga õrna hingega võinuks nutta ka.
Mõnumeeter: ei, tegu oli viisaka filmiga.
Valumeeter: ühel mehel tuli needus peale ja ta ei suutnud viinapudelit avada ega vetsus käia.
Ajumeeter: hea õhtune meelelahutus.

"IGITEE": Lembit Ulfsak on paha tegelane! Kordan, paha tegelane! (PÖFF)


"Igitee" (Soome, Eesti, Rootsi)

Sama saal oli Lembit Ulfsaki viimase rollitäitmise ajaks äärmusteni täitunud ja osad inimesed istusid isegi vahekäigus. Ses mõttes pidi muidugi pettuma, sest Ulfsak ütles filmis koguni kaks lauset. Esiteks „satknis’, bljät“ („vaikige palun, härra“) ja teisel korral palus viisakalt parasjagu piinatavat peategelast piinakambrist välja viia.
"Igitee" lugu oli iseenesest hea – soomlased, ameeriklased ja muud läänlased, kes läksid sinisilmselt Stalini kutsel Nõukogude Liitu heaks looma. Kes on näinud Nikita Mihhalkovi "Päikesest rammestunut" või prantslaste "Ida-Läänt", need saavad muidugi kohe aru, et midagi head sealt välja ei tule. Film ise kippus paratamatu lõpplahenduseni sõudes veidi venima, aga muidu korralik linateos. Filmis lõi kaasa ka terve plejaad Eesti näitlejaid, keda oli tore ära tunda. Vähe sellest, et Hendrik Toompere jun. ei mängi kaasa ainult kõigis Eesti filmides, vaid juba lööb kaasa ka kõigis (vist) Soome filmides.
Mõnumeeter: riided jäid ka intiimhetkil selga
Valumeeter: inimesi löödi püssikabaga, piinati NKVD kambrites ja lõpuks lasti neid püssist.
Ajumeeter: arusaadav (kurb) meelelahutus.

"UUS RAHA": noorpaar on eluga hädas, keeravad elu veel halvemaks. (PÖFF)

"Uus raha" (USA)

Luuseritest filmid on toredad, sest tunned end kohe väga nutika ja edukana. Kaks ravimisõltlast tulevad suurepärasele ideele, et peaks küsima paari naispoole rikkalt isalt palju pappi, aga keeravad selle metsa ja lõpetavad inimröövlitena, sest dementsusele kalduv isa on vaja kaasa võtta.
Raha saadakse, raisatakse see lolluste peale, jäädakse eradetektiividele silma, kukutakse tulistama ja lõpuks läheb kõik väga halvasti. Filmis pole ühtegi halba tegelast, kõike halba määrab halb kokkusattumus ja ebaõnn. Väliselt näeb üsna Eesti filmi moodi välja, sest kõik on lumine, raagus ja trööstitu, aga muidu tore, väike ja armas film.
Mõnumeeter: rikka isa naisel oli dekoltee, see oli kõik.
Valumeeter: toimus tulevahetus, vanahärrale astuti näpu peale.
Ajumeeter: tore ja armas film ütleb kõik.

11. päev

"NEUROOTILISELT MEELERAHU OTSIDES" (PÖFF)

"Neurootiliselt meelerahu otsides" (Brasiilia)

Esimese paari minuti jooksul tundub justkui oleks vaatama asunud Brasiilia pisut kehvemat versiooni George Milleri fenomenaalsest "Mad Maxist". Ülejäänud tund ja 30 minutit vaatab aga vastu keskpärane komöödia, mille keskmes on noor seebinäitleja, kes otsib õnne tähendust.

Noh, natuke saab nagu naerda ka, kui üks pohmellis tüüp enda peeretuse peale üles ärkab, aga üleüldiselt on see huumor veelgi labasem kui too konkreetne näide ning pigem jäi see filmi vältel muigamine kategooriasse “Noh, te vähemalt üritasite!” Positiivseks saab aga lugeda seda, et linateos viskab nalja n-ö õnneliku lõpu üle (ja siinkohal ei pea ma silmas privaat-massaaži, höh-höh) ning suudab vaatajat kasvõi korragi üllatada. Muudel momentidel muidugi kulgetakse mööda selliseid tuttavaid radu, a la “peategelasel läheb hästi? No viskame ühe kaika kodaratesse” jne.

Mõnumeeter: peategelane teeb endast akti-selfi, aga strateegilised kohad jäävad varjatuks
Valumeeter: kahel korral lastakse meestel ammuga munandid küljest, verd veits näeb
Ajumeeter: lihtne film, segaseks midagi ei jää

RÄPANE: jäta see nägu meelde, see on jobu nägu (PÖFF)

"Räpane" (Slovakkia)

“Kuule, me selle viimase filmi puhul ei vaadanud enne treilerit, äkki parandaks sel korral vea?” käidi mul tolle filmi puhul ettepanekuna välja. Noh, ja siis me vaatasimegi seda. Tundus selline tüüpiline “teismelised ajavad enda õpetajale ligi” stiilis tiinekadraama.

Reaalsus oli muidugi selline, et kõik ootused lükati ümber ning umbes tund ja 20 pluss minutit kestev Solvakkia draama suutis oma ülidepressiivsete toonidega tekitada tunde justkui vaataks “Sõrmuste Isanda” täit triloogiat järjest ning tegemist on veel Director’s Cut versioonidega takkaotsa - et lihtsalt ei lõppe ära!

Lugu rääkis noorest 17-aastasest tüdrukust, kes enda matemaatikaõpetaja poolt ära vägistatakse ja siis pannakse neiu kuskile hullarisse ja no kohe üldse ei teki mõtet, et “Oh, päris hea film on.”

Mõnumeeter: absoluutne null
Valumeeter: maksimaalne psüühiline valu
Ajumeeter: aru sai, aga mis hinnaga

"LEPITUS!: äng ja õudus Poola koonduslaagris

"Lepitus" (Poola)

Hoi

Mina jälle siin. Kuna PÖFFi lõpuni on jäänud nädal, siis lükkasin eile gaasipedaali põhja ja lendasin kohe pärast tööpäeva lõppu kinno. Seda muidugi eelkõige põhjusel, et poolakate koonduslaagrifilm "Lepitus" tundus piisavalt põnev. Noh, omamoodi oligi, aga mingit üllatust seekord ei tulnud – kaamera värises alatiselt (täpselt nagu "Sauli pojas"), kõik algas halvasti ja lõppes veel halvemini (nagu "Sauli pojas"), aga seekord polnud laagris juudid, vaid sootuks sakslased, sest sõda oli lõppenud ja vangistajatest saanud vangid. Neid siis peksti, vägistati ja tapeti. Ka siis, kui kunagi sõjaeelselt suured sõbrad oldi.

Nalja ei saanud, helgeid hetki polnud – äng ja õudus.

Mõnumeeter: paljaid inimesi oli, aga koonduslaagris ei tähenda see head.
Valumeeter: kordan, äng ja õudus.
Ajumeeter: aru sai, parem ikka ei hakanud.

"TULBID, ARMASTUS, AU JA JALGRATAS": ilusad inimesed tegelevad toredate inimeste seas halbade inimeste tekitatud probleemidega.

"Tulbid, armastus, au ja jalgratas" (Holland)

Äng ja õudus üle elatud, tuli valida midagi helgemat ja sain esimesse ritta koha filmile, mida reklaamiti Solarise vitamiinidena, kuigi seanss oli CocaColaPlazas. Filmis leidus stseen, kus koopas elav mees lendas õhku, kuna ta oli koopa täis peeretanud. Aga sellest ei tasu lasta end segada, sest tegelikult film suures osas nii labane polnud.

Tore armastuslugu stiilis "Big Fish" (see Tim Burtoni oma) või "Notebook" (see kõigi naiste lemmik) – mees läheb Hollandist Itaaliasse, naine tuleb talle järgi, suur armastus ja värgid. Siis veel Itaalia maffia, nihkes loojutustust ja magushapu lõpp. Ilus ja armas film, täna õhtul saab veel vaatamas käia.

Mõnumeeter: üks väga ilus naine oli suhteliselt paljas. Tore!
Valumeeter: maffiaga kakeldi, löödi ka noa, nuia ja kiviga.
Ajumeeter: korraks tekkis esialgu segadus, kuna loojutustus polnud lineaarne, vaid hüppas kolme ajahetke vahel. Aga see segadus läks kiirelt üle.

"MRS. HYDE": Isabelle Huppert teeb väga hea rolli üsna arusaamatus filmis.

"Mrs. Hyde" (Prantsusmaa)

Ja et võidukalt õhtusse sõuda, siis pidi ka kolmanda ette võtma. Isabelle Huppert mängib hädist õpetajat Mrs. Qequili (nimeviide on ilmne), kes ei suuda enda klassi Malikide, Oussamade, Muhamedide ja Abdullahitega kuidagi hakkama saada. Siis lööb talle välk pähe, hädine õpetajanna muutub hoopis teistsuguseks, võidab klassi tähelepanu ja austuse, tõmbab mehe ees ootamatult rindu paljaks ja kõrvetab kohalikke pätte tuhaks.

Esimese hooga tore ja armas film stiilis "Dangerous Minds" (see Michelle Pfeifferiga, kus Coolio "Gangsta’s Paradise’i" laulis), kuid siis läheb film nii nihkesse ära, et filmi lõpust ei saanud enam mitte midagi aru – idee, et ärge kurtke geenide või keskkond kõike määraks, vaid pingutage ise, on siiski olemas, aga selleni jõuti jubeda kaarega. Õnneks polnud film väga pikk.

Mõnumeeter: täna oli hea päev, kolm filmi, kõigis paljaid naisi!
Valumeeter: pätt läks põlema.
Ajumeeter: lõpust polnud midagi aru saada.

"SUGUPOOLTE HEITLUS": Emma Stone seekord Oscarit ei võida, küll võidab ta tennisematši.

10. päev

"Sugupoolte heitlus" (USA)

Kuidas näeb filmi:
Võitlev feminist - jee, naine võidab 55-aastast meest! Naised ja mehed on võrdsed!
Põlastav šovinist - haahaa, naine võidab 55-aastast meest! Päris sportlase käest oleksid nad kuivalt saanud.
LGBT-huviline - naised suudlevad, nii tore!
Kergelt nilbik - naised suudlevad, nii tore!
Spordihuviline - võiks rohkem sporti olla, vähem soorollide lahendamisi.
Keskealine mees - nii kurb, kui naine ütleb mehele, et ta tahab midagi kindlat, aga sul on ainult toredad ideed ja tegutsemisiha.
Noor inimene - oi, 70ndatel oli maailm värviline?!

Mõnumeeter: Emma Stone oli aluspesus. Tore!
Valumeeter: korralik perefilm.
Ajumeeter: lihtne ja tore, vahel isegi igav.

"SUVE LAPSED": kõik on masendav, aga samas ka ilus. See on Island.

8. ja 9. päev

"Suve lapsed" (Island)

Paar päeva jäi küll vahele, aga see ei tähendanud, et ma olnuks kinost eemal. Reede hommikupoolikul lipsasin töölt korraks pressiseansile, et ära vaadata Islandi film "Suve lapsed".

Ainus põhjus, miks see film mulle silma jäi, oli see, et mu 18-aastane õde teatas, et ta kindlasti tahab seda filmi näha. No vaatasin ette ära, kas noorele hingele ikka sobib. Ja pean ütlema, et sobib küll. Viimaste aastate jooksul on PÖFFil olnud päris mitmeid Põhjamaade lastelaagrite-kodude (ja ka vaimuhaiglate) õudustest rääkivaid filme ning see läheb samasse punti. Kahel väiksel lapsel läheb perekond lõhki, nad saadetakse laagrisse, seal on jubekarmid korrahoidjad. Kõige kummalisemal kombel tõi see film mingitest mälusoppidest esile 80ndate lõpu Taheva lastesanatooriumi, mis praeguseks on muutunud meeldivaks nostalgiaks, aga filmi vaadates meenus, et tegelikult oli seal kohati ikka üsna ängistav.

Kui keegi filmi tõesti vaatama läheb, siis palun öelge enda arvamus, kas film lõppes hästi või halvasti? Minule tundus, et film lõppes väga halvasti.

Mõnumeeter: nope
Valumeeter: vihased kasvatajad tirisid last kõrvast, muud nagu ei meenu
Ajumeeter: heaks kiidetud

(Marc Schmidt)

"Florida projekt" (USA)

No siis tuli reede õhtu ja tööpäev sai läbi ja sai võetud enne järgmist filmi mõned õlled. Polnud üldse hea idee, kuna "Florida projekti" ajal pidin seepärast kaks korda vetsus käima. Teate küll, see on kinos kõige häirivam hetk, et tahaksid ja peaksid minema, aga ei taha inimesi segada ka. Korra käid ära, aga kui teine kord sama häda tuleb, siis on eriti halvasti. Ma loodan, et keegi ei märganud.

Ekraanil käis seekord tõeline white trash party ehk vaeste ameeriklaste igapäevane hakkamasaamine. Kergelt viskas sisse "Trailer Park Boysi", aga naljad polnud nii üheselt arusaadavad ja pigem tekkis samasugune kurbus kui "Kodutunnet" vaadates – teil pole tegelikult šanssi. Ühel rumalal prostituudist emal on laps ja nad ei suuda kuidagi endaga hakkama saada. Samas on laps rõõmus ja tema elu on suuresti mäng (keset p*samerd).

Willem Defoe teeb hea rolli ja kõik on rõõmsad. Pärast filmi selgus veel häiriv tõsiasi, et esmalt toksis mind üks ekssõbranna ja küsis, et miks ma teda väldin. Läks mööda viis minutit ja küsis teine ekssõbranna, et miks ma temast koguaeg mööda käin ja teda märkama ei tee. Alzheimeri jaoks on veel veidi vara, aga silmaarsti juurde peaks küll minema.

Mõnumeeter: peategelase ema ei kandnud väga rinnahoidjat
Valumeeter: ei meenu
Ajumeeter: justkui midagi ei toimu, aga toimub küll

"KODU": teil on ülihea filmi esilinastus ja panete käima täiesti vale filmi. Nonoh, korraldajad!

"Kodu" (Lõuna-Korea)

Laupäeva hommikul mõtlesin minna uut Eesti kolmikfilmi vaatama, kuna Rea Lest on mu salajane crush, kuid ma jäin magama ja nii sinna ei jõudnud. See-eest jõudsin Korea filmile "Kodu", mille puhul võin taas öelda, et Korea filmile minek on täispank.

Kahe lapsega üksikema saab kokku enda armukese ja noorema lapse mehe naisega, tülitsevad ja sõidavad autoga naisautojuhtidele omaselt hunnikusse. Mõlemad on koomas. Üksikema armuke võtab noorema lapse enda juurde elama, aga kodu tahab ka vanem poiss, kes on sotsiaalselt veidi võimetu ja üldse õnnetu.

Naabruses istunud filmiajakirjanikud (kuna oli pressiseanss) löristasid robustselt nutta ja kõik olid õnnetud. Aga film oli väga tore. Armas, soe ja üleüldse.

Isegi nii soe, et õhtul soovitasin ekssõbrannal, kes mind eelmise õhtu tuimalt ärakõndimise pärast hurjutas, seda vaatama minna. No ta läkski, aga siis ei suutnud asjapulgad õiget filmi üles leida, filmi tegijad olid kurvad ja kogu PÖFF sai piinliku jama kaela. Selle asemel näidati õnnetutele ootajatele teist filmi, mille nimi oli ka "Home", aga tehtud Belgias ja noore poisi võitlus koduleidmise asemel olevat olnud asendatud noore poisiga, kes tappis ära enda ema, kes tal vahepeal tal aitas eneserahuldamisega tegeleda.

Hästi tehtud, korraldajad!

Mõnumeeter: kõik oli korrektne
Valumeeter: natuke kohati veidike nagu oli
Ajumeeter: tubli töö

ÕNNELIK LÕPP: kui veel pileteid saate, siis haarake. Toob täismaja kohale.

"Õnnelik lõpp" (Prantsusmaa)

Ja siis saabusin õhtul vaatama esimest täiesti täis saalile läinud filmi, mida ma siiani näinud olen. Hea küll, Michael Haneke on popp. Tema "Amour" oli tõeliselt võimas film, millest ka Oscari nominatsioon. Aga kas just pidanuks saali puupüsti täis ajama? "Õnnelik lõpp" oli üsna kuiv draama hästi hakkamasaavast perekonnast, kelle elumurede mõttetuseks oli kõrvale võetud samas linnas asuvad pagulased (tõsi, see viide tuli välja alles filmi lõpu eel).

Näitlejad olid suurepärased, naerda sai. Filmis sisaldus ka karaoke-stseen, mis tõi meelde enda kolm karaokekogemust. Esiteks kuidas ma laulsin kusagil Britney Spearsi "Lucky't", siis Kino "Mama Anarhiat" ja kolmas kord seltskonnaga Koit Toome "Mere lapsi", mis oli aga nii halb esitus, et korraldaja lülitas mikrid välja. Selles filmis esitas täiesti ootamatul hetkel üks tegelastest Sia "Chandelieri" ja tegi seda nii naljakalt, et ma isegi enam ei ürita.

Filmi ajal samas igav ei hakanud, samas nagu midagi väga intensiivset ka ei juhtunud. Ja kui te filmi lõpus ei naera, siis olete te lihtsalt arusaamatult huumorivaene inimene.

Aa, film viitas samal ajal põlvkondade erisusele ja uue generatsiooni nutisõltuvusele. Aga ega ma siia sisust rääkima ei tulnud.

Mõnumeeter: sellega on miskit täiesti pekkis – Prantsumaa film, rannastseen ja kõik kannavad rinnahoidjaid? Dafaak?
Valumeeter: vanahärra üritas vastu puud sõitmisega eutanaasiat; tööline kukkus välipeldikuga auku
Ajumeeter: ka päris okei

TAKSOJUHT: film, mis algab komöödiana, aga lõppeb pisarates. (PÖFF)

7. päev

"Taksojuht" (Lõuna-Korea)

Korealastel on kummaline oskus teha väga arusaamatu žanrimääratlusega filme – algab ühes žanris, liigub vaikselt teise žanrisse ja lõpetab hoopis kolmandas. Sama taktikat üritas USA-s kasutada film "Colossal" Anne Hathawayga peaosas, kuid publikumenu see ei saavutanud.

Taksojuht alustab näiteks sotsiaalkriitilise komöödiana, et sealt edasi minna poliitdraamaks, siis action-filmiks, et lõpusadamas minna tõelisesse nutukasse. See pole kindlasti film, kus mehed nutavad, aga naised nutsid saalis küll. Sisust nii palju, et tuleb sakslasest ajakirjanik ja tahab diktaatorliku Lõuna-Korea (tegevus toimub 1980. aastal) sõjaväe piiramisrõngas olevasse linna pääseda. Palkab selleks eluraskustes taksojuhi, tehakse nalja ja siis on korraga tõsine lahing käimas.

Ja mis kõige tähtsam, film on küll tugevalt üle kahe tunni pikk, aga need kaks tundi läksid nii kiiresti, et sisuliselt ei saanud arugi, kuidas film lõpuni jõudis. 

Soovitan, saab naerda, saab nutta (soovi korral) ja pärast on igati hea tunne. Kui te ei taha vaadata USA filme, aga muid riike ka väga ei julge, siis Korea filmid võivad olla just need, mida vaadata.

Mõnumeeter: nada
Valumeeter: üliõpilasrahutuste mahasurumine oli verine
Ajumeeter: väga hea ja lihtne

"MEIE VÄIKE SALADUS": kaks tüdrukut fantaasiamaailmas, muu maailm on kole.

6. päev

"Meie väike saladus" (USA)

Vahel leiab pime kana ka tera ehk kui võtta suvalisele seansile pileti, kuna "hetkel on lihtsalt aega", siis võib minna väga halvasti, aga ka väga hästi. Veebis leiab kümneid nimekirju filmidest, mis panevad mehed nutma. Tavaliste heroiliste sõjadraamade kõrval on seal üht kindlat liiki filmid, kus on lapsed, kus on surm ja kus on suureks kasvamise valu. Alustame kasvõi Rob Reineri Stand By Me, Elem Klimovi ülijube sõjafilm "Иди и смотри" või jaapanlaste sõjadraama "Grave Of the Fireflies", mis pigistab isegi kivist vee välja.

No nii ma siis läksin vaatama filmi kahest väiksest tüdrukust ilma midagi teadmata, aga filmi lõpus mõtlesin, et oleks pidanud pisarameetri ka filmi lõppu lisama. Film toimub 9/11 ajal ja kaht tüdrukut kasvatav üksikema jääb New Yorgis kadunuks, nendega üritab hakkama saada treileris elav narkarist naabrinaine ja kuskil küünis peidab potentsiaalne terrorist, kes vist ikkagi pole terrorist. Tüdrukud ise elavad aga täielikus fantaasiamaailmas ehkki nende ümber on kõik väga õudne ja trööstitu.

Ühesõnaga väga ilus film.

Mõnumeeter: olge nüüd, ikkagi film lastest
Valumeeter: ühele mehele lüüakse labidaga pähe
Ajumeeter: kõik oli arusaadav, hea töö

"PALVETAJA ENNE KOITU": Billy läheb Tais vangi, väga vale otsus. (PÖFF)

"Palvetaja enne koitu (Prantsusmaa, Inglismaa)

Kaua ei saanud muidugi härdal emotsioonil settida lasta, sest mis mees see ikka mossitab, vaid läksin kohe macho-mõõdet tagasi saama. Sõpruses (õlu on endiselt linnakinode odavaim) oli kohal palju sportlikke mehi, kes paistsid kõik üksteist tundvat ja linale jõudis film muay thai poksi positiivsest mõjust inimesele.

Spordifilme tehakse ju ikka ja viimasel ajal üha tihemini. Eriti võitluskunstifilme, sest erinevaid stiile tuleb kui seeni pärast vihma. Poks tõi välja "Rocky" ja "Vasakukäelise", MMA-d populariseeris mingi film Tom Hardyga (Fighter äkki?) ja isegi maadlusest suudeti film teha ("Foxcatcher"). Aga muay thai film on hoopis midagi muud, ei ole karmi montaaži treeningutest, vaid pigem näidatakse Tai vanglate õudusi, kus mehed magavad kui silgud reas, öösel vägistatakse nõrgemaid mehi ja hommikul leitakse see mees üles pooduna. Kõige selle seas üritab inglise poksija hakkama saada ja suudab enamvähem reele saada muay thai'ga tegeledes.

Sõnu on vähe, kakeldakse hirmsalt, kohati on väga kole. Seda näeb kinos veel, aga võtke ikka neidusid ka kaasa, sest neid oli saalis umbes viis.

Mõnumeeter: nägi mingeid rindu, aga see oli vist naine Tai-pärases kastmes
Valumeeter: oi, väga valus hakkas
Ajumeeter: sõnu oli vähe, rusikaid palju. Arusaadav värk!

"HALASTAMATU": naine relvaga, urr. (Jake Jung)

"Halastamatu" (Korea)

No ja siis jooksin ma täie vungiga Sõprusest Kosmose poole, aga hüppasin vale bussi peale ja pidin kusagilt Veerenni tänavalt tagasi jooksma. Ent film Halastamatu oli üks selliseid, mille ma enda PÖFFikalendris paksu joonega alla tõmbasin, kuna sisututvustuses lubati "aasta jaburaimat märulit". Sain jälle tünga, sest mis mõttes see jaburaim oli? Keskmine Eesti kinolevvi jõudev tegevusfilm on umbes kolm korda jaburam.

Naispalgamõrvarid pole ju miskit uut, aga kõik nad on mõnusalt seksikad. Noh, et kurjad ja ohtlikud, kellele sellised ei meeldiks! Sisse tuli ka romantilise komöödia aspekt, mille ajal said mõned nõrgema närvikavaga inimesed vähemalt naerda, aga siis hakkas jälle verd lendama ja inimesi hukkus suurel hulgal ja suurtel kiirustel.

Jäin rahule, soovitan. Aga päeva kõige armsam film oli ikkagi see teine. Poetan nüüd veel ühe pisara.

Mõnumeeter: aluspesus palgamõrvar oli max
Valumeeter: noh, ikka kõvasti 
Ajumeeter: ebalineaarne ajajoon võib kohati sassi ajada küll

5. päev

"ROHELISED KASSID": kaks paadunud pätti saavad vanglast välja ega oska eluga midagi peale hakata (PÖFF)

"Rohelised kassid" 

Eesti filmide vaatamine on nagu Bingo Loto mängimine – igal korral on lootus, et sel korral saab sinust lotomiljonär, aga peale seda, kui ekraanil tiitrid jooksma hakkavad ja sa enda läbikriipsutamata numbritega piletit vaatad, mõtled sa endamisi: "Täpselt sama s*tt, mis iga kord!"

Andres Puustusmaa uus film "Rohelised kassid" ei ole aga isegi mitte nurkadega kolme euro võitmine. Pigem on see situatsioon, kus maksad kioskis pileti eest, aga selle asemel, et müüja ulataks tolle roosa paberilipiku, virutab ta sulle võmmu kuklasse ja siis soovib palju õnne.

"Rohelised kassid" on väga veider film, millest rääkida. Ühest küljest pidi jõle palju mõtlema, et aru saada, miks mingi tegevus ekraanil aset leiab ning üleüldse oleks minu soovitus Puustusmaale filmi uueks pealkirjaks panna hoopiski "Konstantne miks?" Teisest küljest aga võetakse PÖFFi kodulehel kogu filmi sisu (ja ma ei ürita siin isegi mitte grammi võrra naljakas olla) vaid kolme lühikese lõiguga kokku.

Lisaks: Mait Malmsten mängib jälle mingit paadunud suvalist joodikut, keda ta viimaste aastate jooksul korduvalt on kehastanud. Sergei Makovetski stseenid koosnevad eksklusiivselt vaid jalutamisest ning neid kaadreid on nii palju, et The Proclaimersi loole "I'm Gonna Be (500 Miles)" saaks nendest vähemalt seitse täispikka muusikavideot kokku lõigata ja ikka jääks materjali üle. Filmis on ka üks stseen, kus üks tüüp jookseb peaga vastu seina ja siis hiljem astub televisioonis üles, plaaster pea peal. Küsiks, et "miks?", aga vastuseid ei jagata ju nii kui nii.

Mõnumeeter: Teele Viira mängib litsi, aga tal jäävad riided selga
Valumeeter: molli antakse, tulistatakse ka, vaatamine teeb valu
Ajumeeter: kõik, kes ei ole Andres Puustusmaa, ei saa midagi aru

"PÜHA HIRVE TAPMINE": kummaline poiss, rasked valikud, palju verd

"Püha hirve tapmine"

Kas te mäletate filmi "Lobster!? Yorgos Lanthimosi film, kus üksikuks jäänud inimesed pidid leidma endale kiirkorras paarilise, muidu ähvardas neid loomaks muutmine? Ei ole? No siis vaadake kiirelt, kuna see on imeliselt suurepärane film. Aga praegu saab PÖFFil vaadata Lanthimosi järgmist filmi – "Püha hirve tapmine". Ärge kartke, sarnasus "Püha Tõnu kiusamisega" peitub ainult pealkirjas, see on tegelikult hea film.

Colin Farrell mängib kardioloogi, kes elab head elu. Kuid tal on ka tulnud tööl tagasilööke ja ühe selle tagajärjega ta tegelebki. Kohtub regulaarselt ühe operatsioonil surnud mehe pojaga ja üritab talle isafiguur olla. Kõik läheb muidugi metsa, sest selgub, et poiss üritab kätte maksta ja Farrelli tegelaskuju on korraga dilemma ees, et kelle on ta perekonnast valmis ohverdama, et teised elada saaks.

Lanthimose tegelaskujud on muidugi kõik veidi kiiksuga – räägitakse ootamatul ajal ootamatuid asju ja abielupaar Farrell-Nicole Kidman harrastavad seksmängu, kus naine on justkui täielikus narkoosis. Kogu kättemaksudraama meenutab muidugi Michael Haneke filmi "Funny Games", aga ma nüüd rohkem viiteid ei too.

Miks?

Sest nagu kirjutas Bill Simmons ühes raamatus, et ta suutis ühe sõprussuhte ära rikkuda selliselt, et nägi sõbra kotis "Usual Suspectsi! VHS-i ja ta ütles: "Kevin Spacey ongi Kayser Söze". Sõber ei rääkinud temaga enam aastaid. No ja ma nüüd ei tahagi ära spoilida ei "Püha hirve tapmist" ega ka "Funny Gamesi". Vaadake need ära.

Filmi lõpus oli muidugi tore kuulata inimeste arvamusi stiilis: "Mis kurat see nüüd oli?" ja "Mitte midagi ei saanud aru.", Ah, olge nüüd, sai ikka! Ega see pole mingi "Keti lõpp", mis nõuab intellektuaalsust. Väga hea film oli! (Aga mitte nii hea, kui "Lobster").

Mõnumeeter: Nicole Kidman, täiesti alasti, oossom!
Valumeeter: läks võnkesse küll, eriti tugev oli vaimne vägivald
Ajumeeter: vaieldav

"SWEET VIRGINIA": tore inimene kohtub palgamõrvariga. Pärast läheb kõik halvasti

"Sweet Virginia"

PÖFFi ajal saavad paljud vanad inimsuhted uuesti üles soojendatud. Filme on ju nii palju ja koos kinos käia on ka tore ja siis küsidki ammu mitte suhelnud tuttavatelt, et kas ja kuidas saaks filmi vaadata. Muidugi nõuab see jubedalt kaardistamist, et samadele seanssidele ei satuks, sest marupiinlik on panna kalendrisse „selle ja selle inimesega kohtun seal ja seal filmil neljapäeval“, aga siis kaks päeva varem teisele filmile sisse kõndida ja sama inimest näha, et talle öelda "oot, praegu pole kalendris veel sinu päev". No mul eile nii juhtus, sain muidugi kallistuse, naisisik lõhnas kenasti, oli ka muidu väga armas ja kui ta tegelikult abielus poleks, siis kohtuks vist tiheminigi, aga eile polnud veel tema päev.

Aga naistega peab üldiselt õrnalt käituma, sest filmis "Sweet Virginia" viis skeemitamine totaalse jamani. Mingi suvatöll kuskil Alaskas kippus enda naist petma ja seepeale palkas naine palgamõrvari, kes mehe teise ilma lasi (sellega algas film). Siis selgus, et naisel pole raha, sest mees oli nii mõttetu, et tal polnud sentigi hinge taga. Siit tuleb taaskord majandusalane õppetund, et ärge ostke midagi järelmaksuga, vaid makske ikka kõik korraga. Eriti palgamõrva. Palgamõrvar sai seepeale pahaseks ja filmi lõpuks olid teises ilmas mitmed inimesed, kes kogu jamaga üldse seotud polnud.

Tore ja lineaarne film – pauk, arendus, pauk, tüli ja lõpp-pauk. ERRis töötav kolleeg nimetas seda küll üheks senise PÖFFi suurteoseks, aga ma vist kalibreerisin ootused üle. Kiitsin talle "Püha hirve", mida ta lubas täna vaatama minna, aga ta vist kalibreerib ka ootused üle. Ah, nevermind, hea film oli!

P.S. Apollo kinos maksab õlu 3.50! Miks CocaColas see euro võrra kallim on?

Mõnumeeter: ebakorrektseid stseene polnud (v.a. palgamõrvari ja prostituudi suguline läbikäimine, aga midagi näha küll polnud).
Valumeeter: jah, punases
Ajumeeter: kõige lihtsam ja arusaadavam film.

4. päev

"MCLAREN": spordidokid on kindlapeale minek

"McLaren" (Uus-Meremaa)

„Kas sul täna mingi film ka on?“
„Proovin jõuda küll.“
„Kuule, mul on palju tööd, käi ise lapsel järel.“

Ja poof, oligi plaan kinno minna saanud ootamatu tagasilöögi. Aga pole hullu, ajakirjanik saab PÖFFi filme vaadata ka kodus. Kuna mõnumeeter oli üsna kurvas seisus, siis mõtlesin ennist vaadata ühte filmi, mis kannab liiginime "erootika", aga kolmeaastase lapsega on seda keeruline teha. Samamoodi on keeruline vaadata filmi, mille keelest sa aru ei saa – langes ära ka mõni vinge Aasia või Lõuna-Ameerika film või lihtsalt keerulisem film (sest muidu saab jälle keegi pahaseks. Eile sai näiteks "Keti lõpu" produtsent PÖFFi-radari arvustuse peale marutigedaks ja ütles, et filmi arusaamiseks on vaja mingit elementaarset intelligentsi.)

Seega tuleb pöörata pilgud dokumentaalide poole. Spordidokumentaalid kipuvad PÖFFil enamasti head olema. Suure vormelisõitja McLareni elulugu nõuab küll tugevat annust vormeliteadmisi ja -huvi (mida mul väga pole), aga sellest hoolimata kasutati väga lahedaid arhiivikaadreid, räägiti sõpradega ja kui poleks seda nõmedat suvalist putkat raja ääres olnud, siis oleks äkki Bruce McLaren ka ise rääkida saanud.

Mõnumeeter: no see film oli võidusõitjast, mis mõnumeetrit te siin ootate?Valumeeter: sõitjad said regulaarselt koledasti viga. Tundus väga-väga valus.
Ajumeeter: kõik oli ok.

"PROTSESS: Venemaa riik Oleg Sentsovi vastu"

"Protsess: Venemaa riik Oleg Sentsovi vastu2 (Eesti, Poola, Tšehhi)

Filmitegija Oleg Sentsovi lugu peaks eestlastele väga huvi pakkuma, sest ka meil sattus üks kapo-ametnik pikaks ajaks Lefortovo vanglasse ja läbis näidisprotsessi. Seega on tema lugu süüdistatuna Krimmis Lenini kuju õhkulaskmise kavandamises igati hea materjal. Mees võeti kinni, viidi Venemaale ja mingit valgust tunneli lõpust ei paista.

Aga siis tulevad probleemid filmi ülesehitusega. Äkki on mind Michael Moore’i manipulatsioonidega ära rikutud, aga kui ikka dokumentaalfilmi esimene pool näitab nutvaid sugulasi, igatsevaid lapsi ja siis pühaliku näoga ametikaaslast toetavaid Euroopa režissööre, kes mugavas kinosaalis hoiavad pühaliku näoga sildikest "Vabastage Sentsov!", siis meenub kohati Euroopa kriisipakett terrorirünnakutega – muuda FB-profiilipilt, pane nurka terrorirünnaku läbi elanud riigi lipuke ja oota järgmist korda.

Ehk film polnud mõjus, Sentsovist oli küll kahju, kuid kõige selgemalt ütles protsessi mõtte ära inimene, kes sai sõna alles tunni möödudes. Nähtud, ilmselt kahe päeva pärast ka meelest. Millest on kahju, sest algmaterjal oli ju hea ja tegelikult on ju Savisaare protsessist ikka tükk maad parem film.

Mõnumeeter: nope
Valumeeter: emotsionaalselt on kahju
Ajumeeter: arusaadav küll

"MÕTE EKSTAASIST": kõigepealt mees sõidab, siis on kõik paljad, siis sõidab mees edasi. (PÖFF)

"Mõte ekstaasist"

No ja siis sai kell piisavalt palju, et laps enam telekast tulevast šokeeritud ei saaks ja oligi aeg vaadata filmi, mille märksõnadeks on "muusika" ja "erootika". "Mõte ekstaasist".

Aasta 2019, Ameerika on „riik põhja pool suurt müüri, kõikjal on õudne palavus. Saksa keelt rääkiv mees sõidab autoga, vaatab kaugusesse ja filosofeerib. Siis filosofeerib mingisugune naine. Maastikud on tühjad, stripparite ja motomeeste baarid tühjad.

Ja korraga on mees alasti, tema juurde kõnnib alasti naine – toimub lähedusühe.

Mees sõidab edasi, filosofeerib. Maastik on tühi. Naine filosofeerib ka. Mees sõidab edasi. Ja korraga tegeleb naine eneserahuldusega ja operaator üritab objektiiviga naisele väga lähedale sõita.

Nagu ütles üks sõber: "Kui seda näidatakse PÖFFil, siis see pole porno, vaid kunst."

Muidu meenutas film kunagist "suurteost" "Brown Bunnyt", kus mees sõitis ka mööda Ameerikat ja siis filosofeeris ja siis näidati alasti inimesi. Ka see film "šokeeris" väga üle piiride seksstseenidega ja nagu ka siin filmis, oli toonase filmi režissöör, stsenarist ja peaosaline sama inimene – seal Vincent Gallo, siin RP Kahl. Vaieldamatult kinomaailma kavalpead!

Kui pärast naise eneserahuldust hakkas mees edasi sõitma ja filosofeerima, siis ma tundsin, et tänaseks aitab ja uni tuli ka. Äkki vaatan homme lõpuni. Aga pigem lähen ikka kinno.

Mõnumeeter: jah, punases.
Valumeeter: vägivalda ei märganud
Ajumeeter: Fifty-sixty, kohati läks veri peast ära, siis oli okei.

"LUBAGEM LAIPADEL PÄEVITADA": kaadrid on ilusad, kas ka film? (PÖFF)

3. päev

"Lubagem laipadel päevitada" (Belgia-Prantsumaa)

Käisin nüüd siis ka Sõpruses ära. Alustame positiivsest – Jaan Ruusi nimelises kohvikus on õlle hind kolm eurot. See on täielik win, sest näiteks Coca-Cola Plazas küsitakse 4.50 ja Kosmoses kuhugi sinnakanti samamoodi.
Filmiks valisin seekord öiste värinate kavva kuulunud "Laskem laipadel päevitada". Reklaami järgi pidi olema raju andmine, tarantinolik, Rotten Tomatoes hindas ka 94% peale heakskiidu.
Kerge häirekell hakkas tööle vahetult enne filmi, kui saali saabusid kinokorüfeed Rain Tolk ja Tristan Priimägi. Aastaid PÖFFil käinuna olen märganud, et kui nemad saali tulevad, siis hakkab linal käima totaalne mindfuck. Aga otsustasin jääda positiivseks ja oodata filmist head, kuna õlut veel oli ja see oli odav ka.
Filmi algus oli ülistiliseeritud ja laheda muusikaga segane joga. Siis röövisid mingid vennad rahaautot ja lubas korraga, et nüüd läheb andmiseks. Aga ei läinud veel. Hoopis üks tegelastest nägi nägemust, kuidas tundmatu naine talle pähe urineerib.
Hea küll, siis hakati tulistama ja oli taas üsna lahe. Käis mürgel, lendas verd, ühel naisel tulistati kleit seljast (selgus, et ka see oli nägemus). Ja siis nägi järgmine tegelane nägemust, kuidas tundmatu naine talle pähe urineerib.
Oh well, õnneks oli film üsna lühike. Vaadata ainult omal vastutusel.

Mõnumeeter: nägi kahte paljast naist. Algul pigem ühte, lõpupoole pigem teist. 

Valumeeter: inimesti tulistati mitmel kombel, tagajärgi näidati väga graafiliselt.
Ajumeeter: pea valutab siiani.

1. päev

"Bernard ja Huey"

Alguse lõin lahti filmiga "Bernard ja Huey". USA indie-film, mis räägib kahest sõbrast, kes pole teineteist veerand sajandit näinud. Nooruses oli üks neist pleikar (väljanägemiselt segu Marten Kuningasest, Madis Aesmast ja teistest pehmekarustest indie-meestest) ja teine nohik (välimuselt Sven Mikseri moodi). Üks prõmmis valimatult naisi, teine halefilosofeeris enda raskest elust. Keskealisena oli asi muidugi vastupidi – pleikarist sai paks kiilanev mees, nohikust Moby-stiilis trendihai. Kogu film paugutati naisi, vaheldumisi, ristipidi ja üleüldse. Nohik muutus jälle nohikuks, pleikar sai enesekindluse kätte ja oligi kõik. Samas oli meeldiv veinikõrvane film, kus sai paar korda ka naerda.

Mõnumeeter (kas paljaid naisi oli): ei
Valumeeter (vägivalda oli): ei
Ajumeeter (kas midagigi aru sai): sai küll

"STALINI SURM:" kohmetunud massimõrvarid vaatavad uriiniloigus lebavat massimõrvarit. (PÖFF)

"Stalini surm"

Vein sai otsa ja film vaadatud, aeg järgmisesse minna. "Stalini surmama veidi kartsin, sest tundus eelvaadete põhjal baskiniteatrilik jant. Aga oi, kuis ma eksisin. Pugesin rõõmsalt Kosmose paaristooli ja vaatasin, kuidas tuntud komöödianäitlejad kehastavad õnnetuid kommareid, kes üritavad Stalini surma järel endale kohta leida. Kuna kogu see periood on niivõrd õõvastav, siis komöödiaga segatuna muutus olukord veelgi õõvastavamaks. Keegi kuskil kirjutas, et tema ei lähe seda filmi kindlasti vaatama, kuna Stalini kuriteod on sellised, mida naljaga ei tohi näidata. No kammoon, lumehelbekesest intelligent, puhka aju. Hea film, nalja sai, aga tegelikult oli väga õudne ka.

Mõnumeeter: ei
Valumeeter: inimesi hukati ja piinati eriti hoolimatult
Ajumeeter: jah, kasuks tuleb samas "Arbati laste" või Orlando Figesi "Sosistajate" lugemine.

"ANARHIST KOLOONIAST": jaapanlased kiusavad korealasi, korealased on väga kangelaslikud! (PÖFF)

"Anarhist kolooniast"

Kunagi Korea filmil käies sattusin peale dialoogile:
Noormees: "Mulle meeldivad väga Jaapani filmid."
Neiu: "See on ju Korea film?"
Noormees: "Aa, on ka või? Ei tea, kas see on Lõuna- või Põhja-Korea film."

Pärast sai see Korea film veel PÖFFi peapreemia. Seekord oli sama lavastaja teinud noormehele ja neiule asja lihtsamaks, sest võttis punti ka Jaapani filmitööstuse. "Anarhist kolooniast" räägib Jaapani impeeriumist pea 100 aastat tagasi, kus kiusati koledamal kombel korealasi taga. Jaapanlased olid kurjad (eriti poliitikud), samas mõned olid väga head. Korealased olid kõik väga head. Alguses armastati, siis kiusati taga, siis piinati ja siis tehti kohtudraamat. Lõpuks tõmbas isegi silma märjaks, kuna korealased oskavad teha eepilisi nutukaid päris kenasti. Film oli muidu väga hea, aga ma muidugi magasin keskelt umbes pool tundi. See oli päris hea näitaja, sest kõrval istus mul mingi keskealine proua, kes norskas terve filmi maha. Aga muidu oli tõesti hea film, ausalt ka!

Mõnumeeter: ei 
Valumeeter: inimestele löödi bambusodasid kõhtu
Ajumeeter: jah

"RAEVUKAS JÄRELMÄNG": suured bossid on pahased, väiksemad kannatavad koledasti. (TOSHIO WATANABE)

"Raevukas järelmäng"

Pooletunnisest powernap'ist värskendatuna käisin Aafrika söögikohas söömas. Teate küll, seal Vestmanni äri ja geiklubi vahel. Teenindajaks oli veetlevate vormidega naisterahvas, kes rääkis ainult inglise keelt. Söök oli nii hea, et ma jäin järgmisele filmile hiljaks. Ma loodan, et Takeshi Kitano andestab mulle selle eksimuse ja teeb filme edasi. Raevukas järelmäng tõotas tulla erakordselt jõuline yakuza-film, kus lüüakse palju inimesi mättasse. Noh, hakatigi kohe alguses pihta, aga miks, kes ja kuidas – sellest ma kohe üldse aru ei saanud. Mõtlesin koguaeg, et äkki on tegu justkui Dostojevski "Idioodiga", kus konteksti teadmata esimesed 500 lehekülge midagi aru ei saa, aga siis lendab Rogozin da haussi ja kõik on korraga ülilahe. No nii ka umbes läks, selgus peale kõige, et tegu oli mingi yakuza-sarja kolmanda filmiga ja seetõttu oligi võimatu aru saada, et mis, kes ja kuidas kedagi ära tappa tahtis. Lõpus läks mürgliks, vinge andmine, aga suurt midagi aru ikka ei saanud. Aga vahet pole, Kitano on lahe ja ma loodan, et ta andestab mulle, et ma tema eelmisi yakuza-filme näinud polnud.

Mõnumeeter: ei
Valumeeter: tapeti palju, suurte paukudega.
Ajumeeter: ega suurt aru küll ei saanud

"KETI LÕPP": Maiken Schmidt on ilus, aga film ise mitte nii väga.

2. päev

"Keti lõpp"

No ja ikka Eesti kino peab ju ka toetama! Nii võtsin ette filmi "Keti lõpp", mis toimub burksirestoranis, kuhu tuleb palju tuntud näitlejaid ja kõik võiks justkui olla täispikk "Tulnukas" ehk tore ja rõõmus film. Aga tutkit, see on ju ikkagi Eesti film! Igatahes oli kõik värviline, aga ikkagi ängistav. Suurt midagi aru ka ei saanud, et miks keegi ja kus on, aga nagu kunagi Riina Sildos mulle ühe sarnase küsimuse peale ütles, et "Kasuta aju siis!". Ma õnneks olen piisavalt dumb, et ma ei saanud ka seekord ausalt aru, miks miski asi toimus. Naerda ka ei saanud või, noh, larpijad (Hendrik Kalmet, emb-kumb Pius ja siis see koomik, kes Tigraniga koos asju teeb, aga mul ei tule tema nimi praegu meelde) olid veidi naljakad, keegi riideid ka ära ei võtnud (ses mõttes üsna kummaline Eesti film). Hea, et vaadatud sai, rohkem ei taha.

Mõnumeeter: ei
Valumeeter: vägivalda polnud. Üks kingakonts murdus küll ära... Aa, Evelin Võigemast loopis ühte meest pallidega.
Ajumeeter: Eesti film, noh.

Jaga artiklit

47 kommentaari

L
Lugeja  /   23:09, 29. nov 2017
Kõige sisutühjem arvustus. Tundub, et on kirjutatud ainult kirjutamise pärast. Aga mida muud Õhtulehelt oodatagi.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis