Maailm

KÕLE JA KARM ARKTIKA: riikidele rahaallikas, põliselanikele kallis kodu (2)

Greete Kõrvits, 17. november 2017, 17:58
Kalurimajake fjordi ääres.Foto: AFP / Scanpix
Arktika on magus piirkond, mille maavarade ligi soovivad pääseda paljud. Ka Eesti, kes veel Arktika Nõukogusse ei kuulu, tunneb huvi vaatlejariigi staatuse vastu. Arktikas on tohutult ressursse, kuid äärmiselt habras ökosüsteem, tänapäeva kliimatingimustes ei saa Arktikas uisapäisa koppa maasse lüüa. Eksperdid rõhutavad, et keskkonna hoidmine Arktikas aitab hoida ka meid siin lõunas. Pariisi kliimaleppest taandunud USA puhul jääb Europarlamendi saadik Urmas Paet aga lootma valitsuse vahetusele.

17. novembril toimunud Arktika tuleviku teemalisel konverentsil jääb kõlama, et üks kahest kõige põletavamast küsimusest arktilises vöötmes on keskkonnakaitse. Aleksi Härkönen, Soome suursaadik Arktika valdkonnas selgitab, et Arktika soojeneb kaks korda kiiremini kui maakera kliima keskmiselt. Ajaga, mil keskmine õhutemperatuur meie planeedil tõuseb kahe kraadi võrra, tõuseb temperatuur Arktikas neli kraadi. Vähemalt.

Samal teemal

Küllap on mõnigi lugeja tähele pannud, et viimastel aastatel on talve algus sageli katkendlik - nagu sel aastal, mil põgusale varasele lumesajule järgnesid siiani kestvad plusskraadid - ning pikemaks ajaks sajab lumi maha ammuste aegadega võrreldes palju hiljem. Sama märgatakse ka arktilises vöötmes. Nils Nilsen, Põhja-Norra Euroopa esinduse direktor, räägib: „Põhja-Norras, kust mina pärit olen, on kliimamuutuste mõju silmaga näha. Lumi tuleb maha hilja, alles jaanuaris-veebruaris, kuid püsib maas kaua, vahel isegi maikuuni. Talv oleks justkui aastaringi sees edasi hüpanud.“ Ta selgitab, et need umbes pool miljonit inimest, kes Põhja-Norras elavad, ei suudaks halvimagi tahtmise korral ilma ja loodust nii võimsalt mõjutada. Seega, meie tegevus lõuna pool mõjutab Arktika loodust ja vastupidi.

Uurin, kuidas mõjutab piirkonda ka ühe liikmesriigi, Ameerika Ühendriikide taandumine Pariisi kliimakokkuleppest. Hetkeseisuga on USA ainus riik maailmas, mis Pariisi kliimalepet ei täida. Nicaragua liitus oktoobri lõpus ja kodusõja keeristes Süüria 15. novembril, jättes USA ainsa maailma riigina kokkuleppest välja. Europarlamendi saadik Urmas Paet vastab mu küsimusele, et USA taandumine on tõsine otsus, mille tulemused võivad olla dramaatilised. „Lootus muidugi jääb,“ tõdeb ta ja lisab kerge muigega, et eks lootus on, et valitsused ikka tulevad ja lähevad.

Arktikas on ärihuvid nii Euroopa Liidu kui NATO riikidel ja ka neil, kes kumbagi ei kuulu. Venemaa tegevust, kelle huvi Arktika vastu on muu hulgas militaarne (Venemaa on ka Arktika Nõukogu liige), jälgivad teised riigid, ütleme nii, et tähelepanelikult.

Teine huvitav ja oluline teema on Arktikas elavad inimesed. Neid on kokku umbes nelja miljoni kandis. Suur osa neist on põlisrahvad nagu saamid ja inuitid. Et ei jääks päris sellist muljet, nagu tähtsad tegelased lõunast otsustavad põhja asukate elu üle, on konverentsil juttu ka neist. Aleksi Härkönen möönab, et põliselanikel on üks väga suur probleem: tööpuudus.

Kui tööstustesse ja maarldatesse tuuakse inimesi, kes pendeldavad oma päriskodu ja Arktika vahel, on see kohalikele hävitava mõjuga. Nad on marginaliseeritud, muutuvad depressiivseks, enesetappude arv on kõrge, kirjeldab Aleksi Härkönen. Tema näeb lahendusena haridust, sest paljudes Arktika piirkondades on hariduse kvaliteet väga kehv, mõnes kohas suisa olematu. See võib lääne (antud juhul siis pigem lõuna) inimesele tunduda uskumatu, kuid nii see on. Hõre asustus ja karmid loodustingimused teevad kooliskäimise ja õpetajate leidmise väga keeruliseks. Härköse sõnul on Arktika Nõukogu üks peamisi eesmärke viia lähiaastatel kvaliteetne põhiharidus kõigi Arktika lasteni.

Nils Nilsen ruttab kohe täpsustama - et kõigist Arktikasse ulatuvatest riikidest väga kehva muljet ei jääks - et Põhja-Norras on töötuse tasemega kõik hästi, nimelt seda praktiliselt polegi. Saamid töötavad Norras paljudel traditsioonilistel põlisrahvaste aladel nagu põhjapõdrakasvandus, kalandus, jahindus ja tänapäeval muidugi turismiäris.

Et Nilsen ise samuti kirjeldab, et põhjapõtru on Norras juba väga palju, isegi liiga palju, jääb siiski õhku rippuma minu küsimus, kas põlisrahvastel on asja ka tõeliselt suurte äride juurde. Karjakasvatus võib küll nomaadlike hõimude traditsioon olla, aga tänapäeva põlisrahvad ei ela enam tipides ega ehi end kotkasulgedega (vähemalt mitte iga päev). Ka neil võiks olla sõnaõigus enda piirkonna suurtes ärides, arendustes ja ehitustel. Parim viis selleks võibki olla kohalike töö neis ettevõtetes.

Inuiti mees koerasaaniga.Foto: Reuters / Scanpix

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee