Eesti uudised

SOOME SEPA NEEDUS: soomuslaeva Ilmarinen hukk (4)

Ajalugu, 22. jaanuar 2018, 15:16
Ilmarise sõsaralus Väinamöinen. Foto: Wikimedia
Soomuslaeva Ilmarinen alla kümne minutiga aset leidnud hukk Hiiumaa vetes 1941. aastal oli Soome laevastiku suurim kaotus kogu selle ajaloos.

Majanduskriisi ajal 1929.–34. aastal ehitatud Soome rannakaitsesoomuslaev Ilmarinen ja selle sõsaralus Väinamöinen paiknesid Talvesõjas Turu saarestikus, olles valmis tagasi lööma võimalikku Nõukogude dessanti. Hiljem, kui meri oli jäätunud, osalesid soomuslaevad oma õhukaitserelvastusega tõhusalt Turu sadama kaitset õhurünnakute vastu. Jätkusõja ajal 1941. aasta suvel tegutsesid Ilmarinen ja Väinämöinen venelaste Hanko baasi vastu, tulistades seda mere poolt ja tõrjudes korduvalt õhurünnakuid.

Samal teemal

Sõjategevuses kaotas Ilmarise meeskond vaid üksikuid mehi surmasaanute ja haavatutena. Jätkusõjas täiendati laevameeskondi reservistidega ja huvitaval kombel oli tulemus Ilmarise ja Väinämöise vahel küllaltki erinev. Kui Väinämöinen mehitati peamiselt vanemate meestega, siis Ilmarisele ilmusid nooremad mereväelased ja kadetid. See väljendus ka vaba aja veetmise vormides: esimesel soomuslaeval mängiti meelsamini malet ja lahutati meelt kalapüügiga, teisel spordi ja jahipidamisega.

Laeva salapärane hukkumine

13. septembril 1941 kaasati Ilmarinen ja Väinämöinen Saksa laevastikujuhatuse kavandatud operatsioonis „Nordwind”. Tegemist oli petteoperatsiooniga – nimelt etendasid Saksa ja Soome sõjalaevad dessanti Hiiumaale või Saaremaa looderannikule, tõmmates sellesse suunda saartel pesitsevaid Punaarmee sõjajõude. Samal ajal pidi Saksa 61. jalaväediviis sooritama reaalse dessandi Virtsust Muhumaale (see toimuski 14. septembril).

Liitlaste ühine laevastikukoondis asus teele 13. septembril Utö saare juurest ja koosnes kokku 17 laevast. Peale kahe soomuslaeva koosnes see veel seitsmest Soome laevast (neli vahikaatrit, jäämurdjad Jääkarhu ja Tarmo, aurik Aranda) ja kaheksast Saksa laevast (miiniveeskja Brummer, viis vahilaeva, kaks puksiiri).

Juba tükk aega enne Saaremaani jõudmist, isegi veel Hiiumaast üsna kaugel lähenes Saksa-Soome laevastikukoondis põhja poolt Lääne-Eesti saarestikule. Olgu öeldud, et enne olid kavandatud marsruuti traalinud ja miinide olemasolu kontrollinud Soome miinitraalerid, kuid siiski mitte täies ulatuses.

Lähenedes Hiiumaa (kuigi saareni jäi veel üle 70 kilomeetri) rannikule, käskis koondise lipulaevaks olnud Ilmarisel asuv Soome sõjalaevastiku juhataja kommodoor Eero Akseli Rahola teha kell 19.51 kavandatud manöövri, muutes veidi kurssi. Kell 20 märgati Ilmarise mastitipus olevast marsist, et laevavööri paremale küljele kinnituv paravanitross, mis peaks samal moel laevakerest eemale hoidma nagu vasakpoolnegi, on tõmbunud vastu soomuslaeva parrast. Paravanide kasutamine oligi mõeldud laeva kaitseks. See kujutas endast voolujoonelist tiibadega ujukit, mis kinnitati kuni 30 m pikkuste terastrossidega laeva vööritäävile. Laeva liikudes kandusid paravanid hüdrodünaamilise jõu mõjul laevakerest eemale. Kui selline paravan sattus miinile, libises miini ankrutross mööda paravani trossi laevast eemale kuni lõikurini. Ankrutross katkes ja miin kerkis veepinnale, kus laeva meeskond sai ta hävitada.

Pärast lühikest nõupidamist laeva komandosillal otsustati laeva pöörata paremale selleks, et see manööver viiks paravani laevakerest eemale ja selle saaks veest välja tõsta, et probleemi (võimaliku miini olemasolu) lähemalt uurida. Kell 20.30 andiski Ilmarise vahiohvitser vanemleitnant V. Virkki roolimehele käsu laeva pöörama hakata, samal ajal anti masinaruumi käsk aeglustada käiku.

Vaevalt sai kolonni peas sõitev soomuslaev alustada pööret, kui ta vasakul pardal ahtriosas kiilu all lajatas kell 20.30 üks või koguni kaks plahvatust, veesammas kerkis mastitipuni ja kogu laev vappus. Merevesi voogas laeva sisemusse ja meeskonna hulgas puhkes paanika. Valgustus kustus, mehed avasid väljapääsemiseks veekindlad uksed ja püüdsid üles pääseda. Eriti hull olukord oli masinaruumi- ja laskemoonakeldri meestel. Meremehed hakkasid laevatekilt külma merevette hüppama, raskete riietega veepinnal püsimine oli üsna raske ülesanne.

Kohale rutanud valvelaevad päästsid veest kokku 132 meeskonnaliiget, nende hulgas kommodoori Rahola ja Ilmarise komandöri Ragnar Göranssoni. Laeval olnud 403 meeskonnaliikmest jäi 271 meest teadmata kadunuks ehk laeva sisemusse ja uppus. Hukkunute suure arvu põhjustas osalt asjaolu, et plahvatustest moonutatud laevakere ei võimaldanud enam avada palju siseruumide uksi ja mehed ei pääsenud välja. Samuti käis kehvasti soomustornides olevate suurtükimeeste käsi, neid oli kokku 90. Kümne sentimeetri paksuseid terasuksi ei suutnud nad enam avada ja alles siis, kui kummuli pöördunud laeval suurtükitornid nende all olevatest šahtidest välja kukkusid, õnnestus imekombel välja pääseda ja veepinnale tõusta neljal soome meremehel. Kaks suurtükiväeohvitseri aga pääsesid seetõttu, et olid tekil suitsupausi pidamas.

Samas juhtus nende väheste minutite jooksul soomuslaeval kummalisi asju: pääses ka palju meremehi laeva siseruumidest, hukkus aga mitu tekil olnud meest. Nii pääses peale suurtükitorni nelja mehe sama palju mehi ka sügaval soomuskatte all olevast tulejuhtimiskeskusest. Neil oli taipu võtta ära rasked riided ja jõuda nii-nimetatud päästeventiilini (just meeste väljapääsemiseks mõeldud suuremat sorti illuminaatorid) ja sealt välja pugeda.

Teise laevahukuversiooni kohaselt avastati paravani külge kinnitunud meremiin juba varem päevavalguses, kuid merel ei õnnestunud sellest kuidagimoodi vabaneda ja liiguti edasi. Seetõttu loodetigi riskantse manöövri abil sellest lahti saada. Tagasi pöörduti pimeduse saabudes. Tundub ju loogiline, sest sel kellaajal pimeduses oleks vaevalt suudetud miin avastada?

Ilmarise hukkumine ja 271 mereväelase surm jäi kogu Teise maailmasõja jooksul (ja üldse kogu Soome ajaloo jooksul) Soome laevastiku suurimaks kaotuseks.

Hukkumise põhjus

Ilmarise hukkumise põhjustasid arvatavasti venelaste paigaldatud miinitõkke meremiinid, mis olid takerdunud aluse miinikaitseparavanide külge. Praegusel juhul aga oli tõenäoliselt selline lugu, et paravanidele takerdunud meremiinid tulid laeva pöörates nende küljest lõpuks lahti, tonksasid vastu laevakeret ja plahvatasid.

Vene sõjaajaloolased pole suutnud selgeks teha, kas Ilmarise uputanud miinid paigutasid Balti laevastiku lennuvägi või sõjalaevad, samuti seda, millal see toimuda võis. Esialgu kaalusid soomlased ka variante, et tegemist võis olla nende oma Tallinna lähistele veesatud miinitõkkest lahtipääsenud triiviva miiniga, arutati isegi võimalust, et plahvatus toimus masinaruumis.

Ilmarise vrakk avastati 1990. aastal merepõhjast 70 meetri sügavuselt, umbes 15 kilomeetri kaugusel sellest paigast uppus 1994. aastal parvlaev Estonia.

***

Mis on rannakaitsesoomuslaev?

Rannakaitsesoomuslaev oli nn vaese mehe soomuslaev, millega väikesed riigid püüdsid odavamalt endile ehitada võimsaid sõjalaevu oma merepiiride kaitseks. Sellise laeva veeväljasurve oli väiksem kui suuremal soomus- või lahingulaeval ja pisem süvis lubas liikuda ka ranniku lähedal ning saarestikes. Samas muutis soomuskaitse ja kahurite peakaliiber need ohtlikuks vastaseks näiteks vaenlase ristlejatele. Holland, Norra, Rootsi ja Taani ehitasid selliseid sõjalaevu kuni 1921. aastani. Meie põhjanaaber Soome otsustas riigi kaitsevõime tugevdamiseks peale võimsa rannakaitsesuurtükiväe arendamise ehitada suure majanduskriisi ajal (1929–32) ka kaks rannakaitsesoomuslaeva, mis said eeposest „Kalevala” tuntud nimed Ilmarinen ja Väinämöinen. Soome keeles on kasutatud pikema termini rannikkopanssarilaiva asemel tegelikkuses lihtsamat sõna panssarilaiva.

***

Soome rannakaitsesoomuslaevad Ilmarinen ja Väinämöinen

Otsuse nende kahe sõjalaeva ehitamiseks võttis Soome valitsus vastu 1927. aastal, laevad ehitati valmis Crichton-Vulcani laevatehases Turu linnas. Ilmarist hakati ehitama septembris 1929, see lasti vette 9. juulil 1934, alates 17. aprillist 1934 oli alus ametlikult teenistuses Soome sõjalaevastikus. Sõsarlaev Väinämöinen sai Ilmarisest aasta varem valmis. Selle loo peategelane on aga ikkagi Soome Sepa nimeline soomuslaev, mille tehnilised andmed olid järgmised.

Veeväljasurve: 3900 t

Mõõtmed (pikkus, laius, süvis): 93 × 16,9 × 5 m

Relvastus: neli 254 mm, kaheksa 140 mm, neli 40 mm ja kaks kuni kaheksa 20 mm kahurit

Soomus: paksus veeliinil 50–55 mm, tekil 20 mm, kahuritornidel 100 mm, komandosillal 120 mm

Jõuseade: 3500 hj diiselmootorid

Kiirus: 15 sõlme (28 km/h)

Meeskond: 330 (sõja ajal 410) meest

Maksumus: 240 miljonit marka

Soomuslaeva suurtükirelvastus paiknes soomustornides, raskemad suurtükid valmistas Rootsis firma Bofors, 40 mm suurtükid firma Vickers ja 20 mm õhutõrjesuurtükid Madsen. Oma aja kohta oli soomuslaev igati moodne, eriti paistsid silma tulejuhtimis- ja kaugusmõõteseadmed. Mõlemad sõjalaevad olid Soome jaoks võimsuse ja uhkuse sümbolid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee