2
fotot
(REUTERS/Mario Anzuoni)

Koomiksite alusel on filme vändatud juba aastakümneid, ent see suurem buum plahvatas siis, kui Marvel avastas, et ise filme teha on tunduvalt ägedam, kui oma õiguseid kõikidele teistele maha parseldada ning väljastas 2008. aastal esimese „Raudmehe“ filmi.

Nende edule aitas kaasa ka muidugi fakt, et Robert Downey Jr. pulbitses loomulikust karismast ning juba stuudio esimene film andis märku millegi suurema tulekust, kui peale lõputiitreid ekraanilt Samuel L. Jackson läbi välkus. Sellele järgnes terve ports värvilisi märulifilme, kus tutvustati aina rohkem uusi kangelasi, kes kõik ühes suuremas filmiuniversumi eksisteerisid, see kõik kulmineerus aga 2012. aastal, kui ilmus esimene „Tasujad“. Need tegelased, keda olid varem näinud eraldi filmides? Nad on kõik koos, siin ja praegu, ühel ajal! Uskumatu!

Idee ühtsest filmiuniversumist tundus ahvatlev ka paljude teiste jaoks – siinpuhul ei saa rääkida vaid konkureerivast koomiksikompaniist DC-st (kelle juurde me kohe jõuame ja usu mind, see pikk intro on vajalik!), sest isegi Universal tahtis enda uute koletisfilmide seeria ühte patta kokku panna. Üllatus-üllatus, see kukkus haledalt läbi (ja kohe väga haledalt, sest peale kahte ebaõnnestunud algust kirjutati kogu projekt korstnasse).

Oot, aga DC! Kuna suurte konkurentide juurde käib ikka ja alati ka väike n-ö ärapanemise element, siis ei saa ka imestada, et Supermani-kompaniil tekkis samuti väike (okei, tegelikult ikka päris suur) kihk oma aluspesus lennuinimesed ja muud tegelinskid kõik kokku pressida. Ainus probleem? Nad üritasid seda kõike kohe ja vägisi, sest „Kurat, Marvel on ju niivõrd kaugele eest ära jooksnud, me oleme maha jäänud! Ruttu, litsuge see gaasipedaal põhja, raisk!“ Kuigi mul otsene tõestus selle kohta puudub, julgen ma väita, et täpselt sellised olid need mõtted, mis DC ja Warner Bros.-i kontorihoonete luksulikemate kabinettide omanike peades tiirlesid.

Selge, mõeldud-tehtud! Aastal 2013 ilmub „Man of Steel“, sel hetkel veel täiesti omaette eksisteeriv entiteet. Supermanist rääkiv film on… noh, igav, aga siiski piisavalt tulutoov, et mõelda järjeosa(de)le. „Okei, teate? Me teeme ka ikka enda filmiuniversumi!“ Põmm! Aastal 2016 jõuab kinodesse tervelt KAKS uut DC filmi: „Batman vs Superman: Õigluse koidik“ ning „Suitsiidisalk“.

Mõlemad teenivad roppu moodi raha olles samal ajal kõige suuremad põlevad prügihunnikud, mis eal kinolinadele jooksma on lastud!

Selleks hetkeks on DC pisut „kehvas“ seisus, sest eelnevalt on (nagu Marvel enne neid) välja kuulutatud suurejooneline viisaastaku plaan, mis näeb ette kõiksugu erinevaid filme erinevatest tegelastest, aga probleemiks on fakt, et valdava enamuse filmisõprade arust on nende senised linateosed olnud võrreldavad lõõmava sõnnikukuhjaga ning lootused, et tulevased filmid midagigi väärt on, jäävad suhteliselt madalaks.

Ja siis ilmub „Wonder Woman“ ning see on tegelikult ka päris neetult hea! „Oh, äkki DC-l on lootust, äkki järgmisena ilmuv „Õigluse liiga“ suudab kustutada „Batman vs Supermani“ sooritatud vead! Ehk tuleb päike pilve tagant tervenisti välja!“

Eip.

„Õigluse liiga“ ei ole kõige kohutavama koomiksifilm, mis eal tehtud on... sellega vist positiivsete külgede nimistu ka piirdub? Hea küll, tegelikult saame mõningaid plusse veel jagada. Näiteks on Gal Gadot üks ääretult suur päikesekiir selles pilvises taevas – iga kord, kui see neiu ekraanile ilmus, tundsin ma ääretult suurt lootustulva, justkui oleksin ma tunnistajaks taevast laskunud inglile, kes mind pikast õudusest päästma on tulnud. Filmide probleem on aga see, et kaadrid vahetuvad ning nii ma siis langesingi tihtilugu tagasi selle üksluise ja koleda möllu sisse. Ahjaa, Warner Bros.? Ma saan aru, et seks müüb, aga äkki – lihtsalt äkki – üritame järgmine kord teha filmi nii, et absoluutselt iga uus kaader ei algaks Gal Gadot' tagumiku pealt? Ma saan aru, et see on kena istmik, aga johhaidii!

Filmis on paar head nalja, Ezra Milleri poolt kehastatud Välk ning Jason Momoalt elu saanud Aquaman on päris humoorikad karakterid… vähemalt vahel. Kahjuks ei ole näitlejatele antud materjal alati just kõige parem, mille tulemusena kukub nii mõnigi katse nalja teha korralikult oma tagumendile. Aga miks see huumor siia filmi siis ei sobi, küsite? Sest „Õigluse liiga“ ei tea, millist tooni eelistada. Öeldagu Marveli filmide kohta mida iganes, ent üks on konstantne – neil kõigil on ühtne toon, mis annab küll ruumi dramaatilistele momentidele, ent üldjoones eelistatakse siiski pisut muretumat õhkkonda. DC filmiuniversumi teosed on senimaani tahtnud kõike korraga olla – ühel hetkel antakse kellelegi jalaga istmikusse, järgmisel aga mõrvatakse kutsikas, katsega vaataja pisaranäärmetest mingitki niiskust välja meelitada. Selle tulemuseks on äärmiselt skisofreeniline kogemus, justkui oleks kinos kaks filmi üksteise peal korraga käima pandud.

„Aga mis see lugu üldse on?“ võid sa küsida, olles tegelikult juba piisavalt tüdinenud minu jauramisest. No vaata, maa peal on 3 kasti, mille sees on mingi veider energia. Siis ühtäkitselt ilmub mingi sarvilise kiivriga käkk (seda sõna kõige otsesemas mõttes, sest arvutiefektid antud filmis on häbiväärselt halvad), kes tahab neid kaste endale saada, et siis (hah, arvasite õigesti) maailma vallutada ja/või hävitada. Idee ise juba on äärmiselt kulunud, aga kogu kompoti muudab niivõrd üksluiseks asjaolu, et vaenlase ülesehitamine on absoluutselt olematu ning tema (ja kastide) tutvustamine leiab aset tükk aega peale seda, kui kurjami esimene tapatöö on juba sooritatud (lisaks lendavad kurjamiga kaasa mingid veidrad kärbes-inimesed, sest…?).

Mul ei ole absoluutselt mitte midagi selle vastu, kui film ei hoia vaataja käest kinni ning jätab mõningad elemendid talle endale avastamiseks. Siinkohal on aga tegu mingi veidra plaaniga anda esmalt äärmiselt vähe informatsiooni ning siis, kui vaataja on teinud omad järeldused (ja leppinud sellega, et ta ei peagi nähtavasti asjadest aru saama), kallatakse ta mahuka teabega üle. Informatsiooni söödetakse vaatajaile lausa lusikatega sisse ning seda terve filmi vältel. Ma julgen väita, et vähemalt 50% stsenaariumist koosneb kõigest asjade kirjeldustest ja kokkuvõtetest sündmuste kohta, mis leidsid aset teistes filmides või kaadriväliselt. See on laisk kirjutamine.

Teate, mis veel on laisk?

Supermani tagasitulek. „Spoilerid!“ Pigem mitte, Warner Bros. ei teinud sellest kordagi saladust, Supermani figureeris postritel ning isegi juba „Batman vs Supermani“ viimased kaadrid andsid üliselgelt mõista, et ühetooniline trikoos üliinimene naaseb kinolinale pigem varem kui hiljem. Viis, mil seda tehakse, on piisavalt rumal (Kal-Eli laip on megahästi säilinud, muide), ent mis kogu värgi äärmiselt napakaks teeb, on viis, mil vastärganud surnu reageerib... või õigemini, mis tema paratamatut raevu taltsutab. Kui mõni vaataja seda konkreetset narratiivset elementi juba mägede tagant ära ei näe, on aeg silmaarsti juurde minna, sest ilmselgem annab olla ainult siis, kui see suurte tähtedega samal ajal ekraanile kirjutataks (paljastav vihje: armastus võidutseb!).

Kõigele tagatipuks suudetakse totaalselt ära lörtsida üks aegade ägedaim superkangelane, Batman. Ma ei tea, kas süüdistada selles kehva stsenaariumit või Ben Affleckit isiklikult (kes oma sõnu igavleva näoga kuskilt kurgupõhjast välja pressib), aga maailma kõige osavamast detektiivist on alles vaid hale vari ning kurjategijatele hirmu sisendamise asemel takerdub suur paha Nahkhiir-mees iseenda saapapaelte otsa. Kui koomiksite nn. „Hõbeajastu“, sellest inspireeritud Adam Westi teleseriaal ning veel omakorda sellest šnitti võtnud „Batman ja Robin“ kõrvale jätta, on isegi kõige huumorirohkemad adaptsioonid üritanud Batmanile natukenegi eneseväärikust külge jätta. Lödimat nuudlit annab otsida ning isegi kärnas svamm näeb visuaalselt lahedam välja kui too Pimeduse Rüütel, keda meile antud filmis presenteeritakse.

Võttes arvesse, et kõnealuse linateose eelarve ulatub ennenägematutesse kõrgustesse, on see üllatavalt kole film. Tundub, et filmitegijad jagavad suvel linastunud „Transformersite“ viimase filmi uskumust, mille kohaselt peab erieffektide osakond enda palga välja teenima sellega, et lükkab ekraanile võimalikult palju prügi. See, kas too tegu üldse vajalik on ning kuidas see aitab kaasa loo kulgemisele, on totaalselt teisejärguline. Kurjam näeb välja nagu kummist plögahunnik, paljud momendid kangelastega tunduvad võltsimad kui tavaprinteriga trükitud valuuta ning värvidest ei maksa mitte rääkidagi – selle jaoks peaks neid enne kuskilt leida olema!

Aga vähemalt on „Õigluse liiga“ seni lühim DC film, kestes täpselt 2 tundi. See on päris positiivne.

Jaga artiklit

3 kommentaari

K
Krat Pärnust  /   20:29, 17. nov 2017
batmani on tänapäeva filmides koomiline vaadata, vennike punnitab kõvasti, et teistele järele jõuda
H
heh  /   20:18, 17. nov 2017
Sten, lugesin su twitterit.Nii naljakas, et pidin toolilt pikali kukkuma.Killu mees! Marveli fanboy ka takkaotsa.Keep it up!

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis