Eesti uudised

ARNOLD RÜÜTLI ELULUGU | Kuidas Rüütlist ootamatult CIA agent sai (40)

Peeter Ernits, 16. november 2017, 10:14
Foto: TEET MALSROOS
Täna esitletakse Rahvusraamatukogus Arnold Rüütli elulooraamatut „Viimane Rüütel“, mille pani kirja Peeter Ernits. Õhtuleht avaldab uuest raamatust katkendi. 

Watergate Eesti moodi

Samal teemal

Erimeelsused ja koguni jagelemine selle üle, kellel on voli esindada Eestit välissuhtlemises, mis olid iseloomulikud veel läinud kümnendil, algasid tegelikult juba enam kui veerand sajandit tagasi. Võis küll pidada loogiliseks, et presidentidega kohtub Rüütel, aga leidus ka teisi arvamusi.

„Pidasin enesestmõistetavaks, et Eesti poolt kohtun Bushiga mina, sest kohtuma pidid täitevvõimu pead,“ meenutab toonane valitsusjuht Edgar Savisaar 12. oktoobri kohtumist USA presidendi George Bushiga.

Ülemnõukogu esimehe arvates oleks seda pidanud tegema tema, kuid ometi Rüütel taandus. Kummagi mehe taga oli üks kunagistest koolivendadest minister: Savisaarel Lennart Meri, Rüütlil aga Endel Lippmaa.

„Arutasin oma sõitu ka Rüütliga,“ on meenutanud Savisaar. „Meie kohtumise lõpus sisenes tema kabinetti Kadriorus Lippmaa ja küsis, mis me arvame sellest, kui sõidaksime USA-sse kahekesi koos – peaminister ning ülemnõukogu esimees. /.../ Sellest, et ka Rüütel ja Lippmaa on üle ookeani tulemas, ei olnud mul aimugi. /.../

Tagantjärele tundub, et selle konflikti taga ei seisnud mitte niivõrd minu ja Rüütli, kuivõrd Meri ja Lippmaa erinevad arusaamad sellest, kumma esmakohtumine Bushiga oleks eelistatum: kas Savisaar koos Meriga või Rüütel koos Lippmaaga. Meri oli kategooriliselt Rüütli kohtumise vastu Bushiga, tuues põhjuseks väliseesti ringkondades valitseva umbusu Rüütli kui kompartei ühe endise liidri vastu.“

Hiljem möönab aga Savisaar tollase erimeelsuse kohta: „Meri ületähtsustas oma muret.“

Ülemnõukogu esimehe funktsioonid olid sõnastatud ähmaselt ja peale selle, et ta on „kõrgem ametiisik“, polnud ka ajutise valitsemise korras tema staatuse kohta suurt midagi öeldud.

„Rüütel on oma loomult väga tagasihoidlik inimene ja minu arvates ei kippunud ta ennast sugugi üle tähtsustama. Opositsiooni poliitilistes ringkondades ja kõrgemate ametnike hulgas tekkis aga rühm huvilisi, kes meelsasti näinuks Rüütlit presidendi rollis ilma selge seadusandliku aluseta. /…/ Olukorda kasutades hakkas Kadrioru kantselei üha rohkem sekkuma valitsuse võimuala küsimustesse, seletades, et juba Pätsi ajal olevat toimitud samamoodi,“ kirjutab Savisaar oma mälestustes.

1990. aasta 17. oktoobri õhtul sai ülemnõukogu esimees suure ootamatusena teada, et ta olevat USA luure keskagentuuri agent. Ameerikast naasnud peaminister Edgar Savisaar ja välisminister Lennart Meri kohtusid Toompeal ülemnõukogu rahvarindelastest saadikutega. Päev varem oli Meril õnnestunud märgistada ristikesega USA presidendi gloobus, mistõttu ta oli terve tagasilennu ülemeelikus tujus. Lennukis oli ta Savisaarele mokaotsast poetanud, et tal on Arnold Rüütli suhtes kahtlused koostöös välismaa luureorganisatsiooniga.

Selle asemel, et Toompeale kogunenud saadikutele reisimuljeid jagada, tuli välisminister välja hoopis pommuudisega: ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel teeb koostööd CIA-ga! Savisaare sõnul rääkis Meri talle tagasilennul USA-st, et väliseestlased on andnud talle Arnold Rüütli faksid advokaadifirmaga Donovan, Leasure & Colby.

„Advokaadifirma omanike hulgas oli kaks endist Luure Keskagentuuri tipptöötajat. Järelikult oli Eesti Ülemnõukogu esimees kõigile teadmata sõlminud sidemed USA luureorganisatsioonidega. See tõdemus oli seda pikantsem, et suhetes CIA-ga kahtlustati just Merit ja tema lähikondlasi,“ märgib Savisaar mälestusteraamatus „Peaminister“.

Võib-olla paistis Merile aga kõige olulisemana see, et kõik oli kokku lepitud välisministeeriumist ehk siis temast endast mööda minnes, kahtleb Savisaar. Igatahes oli skandaal nüüd lahvatanud.

Meri toodud teave Ameerikast sisaldas New Yorgi ühe advokaadifirma Washingtoni kontori esindaja poolt Arnold Rüütlile tehtud pakkumist oma teenetele suhete loomiseks nii USA kongressi kui valitsusega.

Akadeemik Endel Lippmaa sõnul oli Rüütli süüdistamine naeruväärne: „See oli Lennarti fantaasia selleks, et blokeerida presidendivalimisi. Arnold Rüütel ei olnud konkureerimas Savisaarega, vaid Lennart Meriga. Savisaarel ei olnud vaja Rüütlit blokeerida, seda oli vaja Meril.“

Rüütel tõdeb, et tema juures Kadrioruski käinud ameeriklasega oli muuhulgas juttu salastatud materjalidest. „Tema asutusel oli üksus Saksamaal ja sealtkaudu sai ta kätte Molotovi-Ribbentropi pakti koos lisadega. Võib-olla oli meie viga selles, et see visiit jäi Kadriorus registreerimata. Vestlust võidi ka salaja pealt kuulata.“

Septembris oli Rüütel volitanud Tenno esindama Eestit USA senatis ja Valges majas, kui hakatakse arutama Balti riikide nõukogu resolutsiooni. Peale selle oli Kadriorg palunud Washingtoni advokaadibürool teha lobitööd senatis – selleta polnud positiivset tulemust loota.

„Kui sa tahad senatis lobitööd teha, pead olema registreeritud kui lobist. Advokaadibüroo registreeris end Eesti lobistina,“ selgitab Kalle Tenno.

Seda kinnitava paberi olevatki Lennart Meri Washingtonist kaasa toonud ja Toompeal Rahvarinde fraktsioonis tutvustanud: vaadake, millise advokaadifirma Rüütel enda esindajaks võttis – kui selle nõunik on CIA endine direktor William Colby, siis järelikult on see CIA kontor ja järelikult on Rüütel CIA agent! Tenno hinnangul oli see naeruväärne konstruktsioon.

Ta juhib tähelepanu mõnele faktile. Neli päeva pärast Balti riikide nõukogu otsust sõitis ootamatult USA-sse välisminister Lennart Meri. Sama tegi ta senati läbirääkimiste ajaks oktoobris.

„Mingil põhjusel see otsus (Balti riikide nõukogu oma – toim) välisminister Merile ei sobinud,“ jutustab Tenno. „Meie esimesel kohtumisel juunis määras ta mind esindama Eesti välisministeeriumi USA-s. Olin Lippmaa heakskiidul juba toimetanud Balti nõukogu otsuse senatisse ja senaatorid said sellele toetudes kinnitada USA mittetunnustuspoliitikat. 10. oktoobril, kui senat võttis vastu resolutsiooni Balti riikide nõukogu otsuse alusel, ilmus selle vastane Meri meie suureks üllatuseks kohale. Ja mõni päev hiljem teatas ta Rahvarinde saadikutele, et Rüütlil on Washingtonis kahtlased sidemed.“

Kohe lahvatas Eesti Watergate’iks nimetatud skandaal.

„Kui see oleks tõsi olnud, siis tol ajal oleks see tähendanud otsest kinniminekut,“ leiab Arnold Rüütel. „Juba järgmisel hommikul helistas mulle ajalehe Edasi ajakirjanik ja küsis, kas ma astun lõunaks tagasi. Umbes nii, nagu Watergate sundis president Nixoni lahkuma.“

Tenno arvates tuleb skandaali vaadata laiemas kontekstis. Üle N. Liidu hakkasid impeeriumimeelsed jõud pead tõstma. Eesti võimupööre sattunuks kriitilisele ajale. 9. novembril võttis Balti riikide nõukogu seisukoha tavarelvastuse kohta, 13. novembril tegi seda Eesti ülemnõukogu. Kümme päeva enne selle otsuse ratifitseerimist USA senatis tuli aga kaheksa inimest Eestis välja ettepanekuga moodustada rahvusliku ühtsuse valitsus, kus peaministriks pidi saama Siim Kallas.

Rahvusliku ühtsuse valitsust kavandasid koos kommunistid ja rahvuslased. Sestap hakati seda kohe nimetama enamlaste ja kelamlaste liiduks. Enamlasi esindasid Siim Kallas, Indrek Toome, Jaak Allik ja Toivo Kuldsepp, rahvuslasi Tunne Kelam, Kaido Kama, Sirje Endre ning Vardo Rumessen.

„Need, kes seda kõike tegid, olid äärmiselt oskajad mehed,“ hindab Tenno ja lisab, et küllap käivitati selles CIA-agendi asjas ka uurimine. „Asi läks aga niivõrd jaburaks, et kogu see lugu maeti kalevi alla.“

Tollane valitsusjuht Savisaar ütleb oma arvamuse raamatus „Peaminister“: „Arvan, et „Eesti Watergate“ puhuti üles, häälestamaks Rüütlit minu ja Meri vastu ning muutmaks sedasi hõlpsamaks valitsuse väljavahetamine.“

Endel Lippmaa ja Arnold Rüütel peavad aga tõenäoseks, et afääri niidid lähevad KGB-ni. „See on täiesti võimalik,“ leiab Lippmaa. „Aga et dokumentaalset tõestust selle kohta pole, siis järelikult ei saa ma seda väita.“

„Mind tuli kõrvaldada võimu juurest, sest Moskvale oli selgeks saanud, mida me kavatseme – ei vähem ega rohkem kui taastada Eesti riik,“ ütleb Rüütel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee