Eesti uudised

Kas Eestimaa jahimehed oskavad šaakaleid üldse küttidagi? (36)

Geidi Raud, 13. november 2017 16:32
TALVEL ON PÕNEVAM: käpajäljed pehmel lumevaibal juhatavad jahimehed ostejoones šaakalini. (Foto on illustratiivne)Foto: Teet Malsroos
Läänemaa talupidajad on hädas, sest seal kandis ringi luusivad šaakalid pistavad massiliselt nahka nende lambaid, mistõttu peavad nii mõnedki talunikud plaani lambakasvatusega lõpparve teha. Jahimehed tulevad küll talunikele appi, kuid kuna ablas kiskja on võõrliik, siis on šaakalijaht Eestis alles lapsekingades. 

Keskkonnaagentuuri koostatud 2017. aasta seirearuande kohaselt võis Eesti mandriosas eelmisel aastal olla ligi 11 šaakalipesakonda. Neist vähemalt viis pesakonda asub Läänemaal, kus on nende jaoks head elutingimused: nad saavad varjuda mereäärsetesse roostikesse, kust jahimeestel on neid raske leida ning ka ei ohusta neid seal suured kiskjad. Šaakalite jahihooaeg kestab 1. septembrist veebruari lõpuni.

„Ega me täpselt ei tea, kuidas see šaakalijaht käib. Eks me oleme üritanud teda koeraga ajada ja varitsusjahti pidada,“ räägib Läänemaa jahimees Veiko Laev, et katsetatud on kahte meetodit. Neist paremini töötab varitsusjaht.

Samal teemal

„Konkreetset aega, mis šaakalijahiks kulub, ei ole võimalik öelda. Varitsusjahil oleme me saanud lasta poole tunni jooksul kolm šaakalit, koeraga jahtides saime terve päeva jooksul vaid ühe kätte.“

Varitsusjahi ajal võtab jahimees koha sisse seal, kus šaakal on möödunud päeval lamba murdnud. Metsavärviline riietus muudab ta loodusega üheks nagu kameeleoni ja ega siis muud polegi, kui puu või põõsa taga püssi vinnas hoida. 

Inimese lõhna šaakal Laeva sõnul ei pelga. „Tavaliselt tuleb ta järgmisel päeval sinna sööma, kus eelmine päev saaklooma maha murdis. Kui ta hämaras liikuma hakkab ja enne pimedat sööma jõuab, saab jahimees ta ära küttida. Pimedas teda enam ei näe,“ selgitab Laev.

Laikale šaakal vastu ei hakka

Kui koeraga jahile minnakse, lastakse koonukas metsa alla nuuskima, kuniks ta leiust jahimeestele märku annab. „Nagu rebanegi, hakkab ka šaakal koera eest ringirattast jooksma. Koer väsitab ta ära ja kui ta kuhugi põõsa alla jääb, saab jahimees töö ära teha.“ Kas aga tapahimuline šaakal jahikoerale kõrri ei karga? „Me oleme teda laikaga ajanud ja temale pole šaakal vastu hakanud. Ehk väiksemale koerale hakkaks, aga seda ei oska ma täpselt öelda.“

Laev kinnitab, et mingeid spetsiifilisi oskusi pole šaakalijahiks vaja. „Ma ei ütleks, et ta oleks meie jaoks eksootline loom. Šaakal on ju ikkagi koerlane ning seetõttu on tal samad omadused, mis Eestis levinud kiskjatelgi. Küll peab jahimees arvesse võtma, et ta haistab ja kuuleb inimesest kordades paremini.“

Laev ütleb, et Matsalu kandis pesitsevad šaakalid küll rebase kombel linna oma koonu ei topi, kuid eramajade ümbruses ja hoovides hulguvad ringi küll. „Eks siis kohalikud elanikud helistavad jahimehe kohale. Ka siinsed lambakasvatajad on hädas, mistõttu me käimegi seal varitsemas, kus nad lamba murdnud on.“

Laev sõnab, et lume tulek šaakalijahti ei takista, vaid muudab selle hoopiski paeluvamaks. „Talvel on põnev teda küttida, sest lumel on käpajäljed olemas ning siis ei pea nii palju jahikoerale lootma.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee