Entsüklopeedilisse koguteosesse andis panuse üle 260 inimese. „Eesti autorkonda arvestades on see väga suur arv,“ leiab Tomingas. „Sellest hoolimata oli tegu tõelise pähkliga! Me ei adunud, kui keeruline on sadat aastat 400 lehekülje peale vormida.“ 

Teatmeteost kirjutades selgus, et Eestis on muutumises ka see, mida võiks pidada püsivaks – nimelt on Eesti pindala kasvanud. „Kui seda võrdlusega näitlikustada, siis kasvanud on ta poole Muhumaa võrra,“ lausub Tomingas. „Pindala suureneb, sest Eesti ala on pärast jääaega aina kerkinud.“

Ajaloolane Madis Maasing ütleb, et raamatusse ajalugu kirjutades on keskendutud eelkõige iseseisvuse saavutamisele ja taastamisele. „Kompaktse üldajaloo kirjutamine on keerukas,“ tunnistab ta. Folklorist Marju Kõivupuu nautis rahvausundist kirjutamist. „Kuidas eestlased on näinud loodust, teist inimest ja hinge,“ toob ta näiteks.

Kirjandusteadlane Rein Veidemann sai teose kätte ühena esimestest. Üllatusena tuli kirjandusteadlasele see, et kui poole raamatust hõlmab kultuur, siis kirikust ja religioonist pole sõnagi. „Tuleb välja, et olemegi paganad!“ muheleb ta. Ajaloolane Madis Maasing vaidleb vastu: usundi peatükk on raamatus täitsa olemas. „Aga see on tõesti vaid viis-kuus lehekülge pikk,“ ütleb ta.