Eesti uudised

Tartu valla juht peab aastast tingimisi vanglakaristust liiga karmiks

Korruptsioonis süüdi mõistetud vallavanem: juht peabki kiiretes olukordades riskima! (24)

Arvo Uustalu, 7. november 2017 19:45
Foto: Aldo Luud
Möödunud nädalal mõistis Tartu maakohus vallajuht Aivar Soobi süüdi korruptsioonikuriteos ja bensiinivarguses. 24 aastat Tartu valda juhtinud Soop ise leiab, et tema juhtumi puhul on ka ristilöömise elemente, ning protsessib edasi ringkonnakohtus. 

Soop ütleb, et mõistagi sai osa asju valesti tehtud ja selle eest ta ka vabandab, kuid isegi kui ta oleks kõikides punktides süüdi, tundub karistuse suurus ebaproportsionaalne. Üks süüdistusi Soobile on, et ta sõlmis vallavanemana tehingud sihtasutusega Emajõe Jõeriik, mille nõukogu liige ta ise oli. Korruptsioonivastase seaduse kohaselt oli tegu huvide konfliktiga. Korruptsiooni mõistagi õigustada ei saa. Ent kuidas kogenud vallavanem ise toimunut selgitab?

Volikogult heakskiitu saada polnuks mingi kunst

Soop viskab küll eneseirooniliselt nalja, kuid tõdeb, et kohtuprotsess on talt hea mitu kilo kehakaalu maha võtnud. „Ärme sellest kergliiklustee valgustusest räägi, muidu selgub veel, et see on ka korruptsioon,“ muigab ta.

Ammeluha ja Vasula puhkealad said korda tänu eurorahadele. Foto: Aldo Luud

Samal teemal

Samas on näha, et lumivalge peaga vallavanema südant pitsitab nii kohtuotsus kui ka sellega kaasas käiv negatiivne suhtumine. „Mis on valesti, see on valesti, ja seda ma ei õigusta, aga tahan neid olukordi selgitada,“ räägib ta.

Soop tõdeb, et oli tõesti pikka aega sihtasutuse Emajõe Jõeriik esimees, kuid et ka äriregistri andmetel lõppes tema esimeheks olek aasta enne kõnealuste puhkealaprojektide allkirjastamist. „Kohtuvaidlus selle üle käib. Minu viga oli aga see, et kahest puhkealast sai volikogus küll räägitud, kuid volikogu otsus tuli juba siis, kui leping oli sõlmitud. Tagantjärgi tarkusega saab muidugi aru, et volikogu pidanuks selle enne kinnitama, eriti kuna tegu oli ka valla omaosalusega. Samas, laua taga istus suur hulk inimesi, kaasa arvatud jurist ja vallasekretär, ning kellelgi ei tulnud pähe, et midagi on valesti,“ selgitab ta.

Vallavanem nendib, et volikogult heakskiidu saamine enne lepingu sõlmimist polnuks mingi kunst. „Siis oleks kõik korrektne. Lepingu osapooled olnuks Tartu valla volikogu ja Emajõe Jõeriik. Seda kinnitas ju ka kohus, et mina ei saanud lepingust sentigi kasu. Antud juhul jäi oluline asjaolu küll kahe silma vahele, aga vallajuhtidel tulebki teha kiireid otsuseid, mis on riskiga seotud. Ka leping tuli sõlmida ruttu, kuna Euroopa Liidu toetusrahade tähtaeg oli ukse ees,“ räägib ta.

Soop lisab, et kaks kaunist jõeäärset puhkeala oleksid muidu tänaseni loomata või siis tulnuks vallal need täielikult endal kinni maksta. „Kohtuotsusega pean nüüd 54 000 eurot maksma. Kui jõe ääres oleks aga endiselt prügimägi, siis jäänuks see raha vallale alles. Aga tänu kiirele otsustamisele tuli ligi 100 000 eurot ju Euroopast,“ nendib ta.

RISKIMINE SEOSES PUHKEALAGA: Kohtus süüdi mõistetud Aivar Soop ütleb, et ilma eurorahadeta tulnuks vallal välja käia kolmekordne summa kaunite jõeäärsete puhkealade loomise eest.  Foto: Aldo Luud

Soop ütleb, et vallavanema ametikoht ongi teatud mõttes noateral käimine. Ta toob näiteks selle, kuidas üks linnalähedane kergliiklustee jäänuks ehitamata, kui ta poleks kohtuga riskinud. „Üks maaomanik ei lubanud kitsast teeäärsest maaribast teed läbi tõmmata. Otsustasime, et paneme asfaldi maha. Praegu saab tänu sellele otsusele sõita rattaga Tartust Saadjärve äärde. Kui ajas taha vaadata, siis pooled Tartu valla projektid jäänuks tegemata, kui me poleks julgenud võtta riske. Poleks rajatud ka Vahi alevikku, suuresti tänu millele me praegu lasteaedu ehitame ja koole laiendame,“ räägib ta.

Soop kiidab seda, et riik on arenenud nõnda kaugele, et küsitakse omavalitsusjuhtidelt aru ning kohtuotsuse korral neid ka karistatakse. Küll leiab ta, et tema juhtumi puhul on ka ristilöömise elemente. „Aasta vanglakaristust lepingu eest, mille puhul ma ei saanud sentigi isiklikku kasu, ja 200 euro bensiini eest, mida ma panin oma isikliku auto paaki ja kanistrisse, tundub ebaproportsionaalselt karm. Jah, need on õpetlikud juhtumid nii mulle kui ka teistele omavalitsusjuhtidele, ja selliseid asju tuleb vältida, kuid isegi nii-öelda bensiinivargusel on oma selgitus,“ ütleb vallajuht.

Soop leiab, et tema juhtumi puhul on ka ristilöömise elemente Foto: Aldo Luud

Tema sõnul võttis ta küll paaril korral oma auto paaki ja kanistrisse bensiini valla kaardiga, kuid mitte erasõitudeks. „Olukorrad olid erinevad. Ühel korral pidin tõesti sõitma pikale tööalasele reisile Lätti ja võtsin bensiini kanistrisse. Selle peale öeldi irooniliselt, et Lätis on ju bensiin odavam kui meil. Aga siis, kolm aastat tagasi, oli seal kütus kallim. Seda enam, et meil oli leping kohaliku kütuseterminaliga ning me saime kütust veelgi odavamalt. Miks ma pidanuks siis meie raha naabrite juurde viima, alkoholiraha läheb ju nagunii neile,“ räägib ta.

Soop toob riskide võtmise kohta näiteks loo, mida ta äsja kuulis oma sõbralt. „Kui Arnold Rüütel oli sovhoosiesimees, siis laskis ta 1971. aastal Ilmatsallu ehitada ait-kuivati, mis hiljem osutus spordihooneks. Tänu sellele said Eesti raskejõustikutipud korraliku treenimiskoha. Ja see oli aeg, kui noomituse saamise asemel võinuks ka pikalt vangi minna,“ räägib ta.

RAUDMEHE MÄLESTUSEKS: Aivar Soop seisab Gunnar Grapsi mälestustahvli juures, mis sai kivile seoses puhkealade projektiga. Foto: Aldo Luud

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee