Vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets (Teet Malsroos)

Räägime järjest valjemal häälel, et me kõik oleme võrdsed. Miks aga lahku läinud perekonnas on üks vanem peaaegu alati teisest võrdsem, kui jutt on lapse kasvatamisest?“ küsis vandeadvokaat ja kunstiakadeemia kuratooriumi esinaine Maria Mägi-Rohtmets isadepäeva konverentsil „Aga mulle Eesti mees meeldib!“.

Maria Mägi-Rohtmets toonitab, et ei soovi pisendada emade rolli, kuid tema jutu keskmes on seekord isad, kes hoolivad oma lastest ja nende emast.

„Keegi ei hakka koos elama ega abiellu selleks, et lahku minna. Ammugi ei hakata lapsi eostama mõttega, et ma ei ela nendega koos ega ole nende kõrval,“ usub Mägi-Rohtmets. Ometigi ei püsi kõik perekonnad koos. Kuid ka siis on vaja edasi elada ja hoida laste huvid esikohal. Mägi-Rohtmetsa sõnul on levinud arvamus, et isa, kes on jätnud perekonna maha, ei vääri lastega koos olemist. Mehe kuvand on ratsionaalne: ta peab tooma raha koju, seega on tema see, kes läheb hommikuti tööle, et leib oleks laual. Ema kuvand on olla armastav ja soe.

„Lahutatud isa puhul arvatakse, et ta on tavaliselt süüdi,“  ütleb Mägi-Rohtmets. „Aga kõik muutub. Me ei ole enam need, kes olime eile. Meil on põhiseaduses punkt, mis ütleb, et abikaasad on võrdõiguslikud, neil on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi.“ Kirjas võib see ju olla, aga tavapäraselt mõeldakse Mägi-Rohtmetsa sõnul ikka, et pärast lahutust peavad lapsed jääma kindlasti ema juurde. „Isa on ju liiga ratsionaalne ja rahas kinni. Las ta toob raha ja sellest piisab.“

Hullem on see, et selline arvamus toob endaga kaasa lahku läinud paari vaidlusi, kus lapsed on sageli vaid vahendid, keda omavahelises võitluses kasutatakse.„Kahjuks on need vaidlused sageli koledad. Ei valita enam vahendeid, kuidas ühele või teisele poolele rohkem õigusi saavutada,“ tõdeb Mägi-Rohtmets.Mida aga heidavad üksi lapsi kasvatavad emad lahus elavale isale enim ette? „Seda, et ta ei pane lapsele õigesti salli kaela ega anna õigel ajal õiget toitu. Laps tuli koju ja ütles, et nad käisid burgerit söömas. Need on õudsed etteheited,“ teab Mägi-Rohtmets rääkida, kuidas isa püütakse tõrjuda kas või väikesi asju relvana kasutades. Ta toonitab, et need on veel üsna ohutud mõtted, miks isa ei tohiks lapsega omaette jääda ja miks ta mõjub talle halvasti. Siit aga saab veelgi edasi minna. Ja minnaksegi, vajadusel riigikohtuni välja.

„Kui minu meelest on isa lapsega väga hästi toime tulnud, riietanud oma väikest tütart, pannud talle kleidikese selga ja teinud patsidki pähe, siis olevat see ahistamine. Kui isa käib väikese pojaga koos vannis ja nad möllavad nii, et vett lendab üle ääre, siis võib see olla pedofiilia,“ toob Mägi-Rohtmets näiteid vahenditest, mida kasutatakse, et saavutada hooldusõiguse vaidlustes edu. „Kui see pole isadele suur kunst, kuidas hakkama saada, siis mis see on?“ küsib Mägi-Rohtmets. „Kuidas hakkama saada ja jääda mõistuse juurde ning olla mees, kellest kõik tunnevad rõõmu?“ Mägi-Rohtmets tõdeb kahetsusega, et kuigi me suudame mingil määral õpetada traditsioonilises perekonnas isaks olemist, pole meil kedagi, kes õpetaks poistele, kuidas olla lahutatud isa.

„Siin kehtib ütlus: „Elame, näeme!““ leiab Mägi-Rohtmets. „Miks me ei võiks õpetada koolis lastele inimeseks olemist ja empaatiat?“

Jaga artiklit

151 kommentaari

N
Naistele.  /   17:00, 8. nov 2017
R
Rongaisa  /   12:37, 8. nov 2017
Mind häiris väljend "isa, kes jätab perekonna maha".
Isiklik kogemus ütleb, et pigem on just naised need, kelle püksikumm lõdvem on kui abieluvanne. Aga ega seda tühist fakti muidugi lahutades arvesse ei võeta, laps jääb ikkagi seiklejale, kelle mehed nii tihti vahetuvad, et lapsel neist isegi nimi meelde ei jää, eksmees (isa) aga peab kogu lõbu rõõmsalt kinni maksma.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis