Maailm

DIGITAALDIKTATUUR: Hiina paneb kõik elanikud usaldusväärsuse järgi pingeritta  (21)

Allan Espenberg, 3. november 2017, 20:00
USKUMATU: Hiinlaste saatust hakkavad määrama nendele arvestatud punktid.  Mida rohkem punkte, seda eeskujulikum inimene.Foto: Caro / Scanpix
Hiina valitsus soovib, et kõigi riigis elavate inimeste – 1,3 miljardi hiinlase kohta oleks kõik kuni viimse pisiasjani teada, mistõttu tuleb nad panna ustavuse, hea käitumise ja sotsiaalse vastutustundlikkuse järgi pingeritta. Mitu aastat on selle nimel tegutsetud, pilootprojektid on juba käigus ja lõplikult muutub Hiina elanikele kuulumine usaldusväärsuse avalikku pingeritta kohustuslikuks arvatavasti 2020. aastal.

Kavandatavat individuaalse reitingu süsteemi on nimetatud numbri- või digitaaldiktatuuriks ning sellest hakkab sõltuma iga inimese saatus: tublisid tunnustatakse ja premeeritakse, luusereid aga alandatakse ja häbistatakse.

Kui Hiina praegune juht Xi Jinping oli olnud veidi rohkem kui aasta presidendi ametikohal, avaldas Hiina Riiginõukogu 2014. aastal dokumendi “Sotsiaalse usalduskrediidi süsteemi loomise programm (2014–2020)”, mis pälvis kogu maailmas suurt tähelepanu, kuna sellega nähakse ette totaalse kontrolli sissseadmine riigi kõigi elanike kogu elu üle.

PUNKTISÜSTEEMI VAIMNE ISA: Hiina partei- ja riigijuht Xi Jinping.Foto: AFP / Scanpix

Samal teemal

President tahab kontrollida iga hiinlast

Xi Jinping on nüüdseks mõnda aega tuliselt võidelnud korruptantidega, aga veelgi parem oleks tema arvates, kui kõigi hiinlaste teod oleks tal peopesal näha. Eelmise aasta lõpus pani Xi Jinping isiklikult paika selle programmi eesmärgi: “Usaldamatuse tõsise probleemiga võitlemiseks on vaja alustada usaldatavuse hindamise süsteemi loomist, mis hõlmaks kogu ühiskonda. Selleks tuleb täiustada seaduskuulekate ja kohusetundlike kodanike tunnustamise mehhanisme, samuti karistusmehhanisme nendele, kes rikuvad seadusi ja on kaotanud usalduse, et inimene ei julgeks ja ei suudaks niisama lihtsalt usaldust kaotada.”

Tegelikult olid hiinlastel sellised kontrolliplaanid oma kodanike üle juba XXI sajandi algaastastel, kuid siis jäi see mõte soiku. Täpselt pole teada, kellele Hiina RV juhtkonnast kuulub säärase süsteemi loomise idee, aga ega sel vist suurt tähtsust olegi. Juhib aga praeguse otseselt kogu seda tööd arengu- ja reformikomisjoni asedirektor Lian Weiliang.

Siiani on tegeldud mitmesuguste eksperimentidega, et teada saada esialgsed tulemused ja selgeks teha, kuidas oleks kõige parem ja efektiivsem programmi ellu viia. Praegusel ajal katsetatakse seda süsteemi mitmekümnes Hiina linnas. Kõige kaugemale on sellega jõutud Shandongi provintsi Rongchengi linnas.

Koputajad ja kaebajad väärivad kiitust

Uue ettevõtmise põhimõte seisneb kõige üldisemalt seletades selles, et igale kodanikule antakse 1000 punkti, millele hakatakse vastavalt inimese käitumisele punkte lisama või neid sealt hoopis maha võtma. Näiteks Rongchengi 670 000 elanikule anti kõigepealt algreiting 1000 punkti ning seejärel hakkas see summa – olenevalt inimese tegudest – ühele või teisele poole muutuma. Punktisummast aga sõltub, kas inimesel on õigus saada riigilt mingeid soodustusi või hakatakse tema suhtes rakendama piiranguid.

Seejuures soositakse pealekaebamist ja selle eest lausa premeeritakse. Kui mõni kodanik teatab oma naabri, kolleegi või sugulase halbadest ja taunitavatest tegudest, siis lisatakse talle vähemalt viis punkti. Kõik oleneb loomulikult sellest, kui tõsistest asjadest võimudele teatatakse, sest suurema pahanduse pealekaebamise eest võib ka rohkem punkte saada. Rongchengi linnas jaotati näiteks kogu elanikkond 400 perekonnast koosnevateks ühendusteks, kus igaüks peab teiste järele luurama. Lisaks määrati iga ühenduse eest vastutavad isikud, kes kontrollivad perekondi regulaarselt, koguvad halva käitumise kohta foto- ja videomaterjali ning saadavad need vastavatesse organitesse.

Plaanis on eraldi välja tuua riigi jaoks olulised ametid ning nendel kohtadel töötajaid jälgida tähelepanelikumalt ja hinnata karmimalt, kuna nende inimeste töö mõjutab ühiskondlikku arvamust ja võib olla seotud isikliku kasu saamisega. Sellised on näiteks juristid, raamatupidajad, õpetajad, ajakirjanikud, arstid jne.

Ühtsesse infokeskusesse annavad andmeid inimeste elu ja tegevuse kohta kohalikud omavalitsused, kaubandusettevõtted, õigus- ja kohtuorganid jne. Lisaks riigiasutustele hakkavad infot koguma veel kaheksa erakompaniid (Alibaba, Tencent jt). Nii on Tencenti poolt selleks kompanii China Rapid Finance ja Alibaba projekt kannab nime Sesame Credit. Andmete töötlemine jääb aga ülehiinalise krediidiinfo ühendplatvormi ülesandeks, mis hakkab punktisummasid ka  üles- või allapoole korrigeerima. Näiteks Rongchengis analüüsitakse infokeskuses 160 000 parameetrit, mis saabuvad 142 asutusest. Info teadasaamiseks ja selle korrastamiseks kasutatakse digitaaltehnoloogiaid ja big data failisüsteemi.

Ajakirjanduses on väidetud, et usalduskrediidisüsteem ei näe ette selliseid dokumente, milles oleks täpselt ja üheselt kirjas, mida võib teha ja mida ei või, ning millised soodustused või karistused ühe või teise teo eest on ette nähtud. Kuna asjad pole täpselt fikseeritud ega paika pandud, siis on suur oht, et paljud inimesed võivad tunda saada ametnike või ka arvutite omavoli ja selle tõttu kannatada.

Väljaspool Hiinat on hiinlaste uus süsteem tekitanud hulga küsimusi ja probleeme. Üheks selliseks on küsimus, et kui õiguspärane on klientide isiklike andmete kasutamine kompaniide poolt kolmanda osapoole kasuks, milleks antud juhul on riik. On ju ka lääneriikides mõned kompaniid kasutanud neid andmeid isiklikel eesmärkidel, kuid seal on nad selle eest kohtusse kaevatud. Pealegi ei pruugi Hiina süsteem olla usaldusväärne. Mis saab siis, kui superarvuti arvestab punkte valesti ja kinnistab inimesele tunduvalt väiksema punktisumma, kui peaks olema?

 Selle süsteemi tulemuslikkuse ja töökindluse kohta on mitmesuguseid seisukohti, kuid üldiselt arvatakse, et Hiina ei saa selle ülesande lahendamisega 2020. aastaks hakkama, sest andmete kogumise, töötlemise ja säilitamisega võib tekkida suuri raskusi. Samas ei maksa hiinlasi ka alahinnata, sest kui nad on midagi pähe võtnud, siis püüavad nad selle – kas või nui neljaks – ellu viia. Pealegi on võimalik usaldussüsteemis alati midagi muuta ja lihtsamaks teha.

Inimeste saatus sõltub numbritest ja tähtedest 

 Praeguseks on nii palju infot, et kui kodaniku reiting on üle 1050 punkti, siis on tegemist eeskujuliku musterinimesega ehk lausa pühakuga, kes varustatakse märgisega AAA. Tuhandepunktilised inimesed on AA, üheksasajased aga B. Kui aga kodaniku punktisumma langeb alla 849, siis on ta väga kahtlane ja problemaatiline inimene, kelle markeeringuks on C ja kes ei saa tööd ei riiklikes ega kohalikes võimuorganites.

Rongchengi linnas on asi korraldatud näiteks nii, et AA või kõrgema reitinguga inimestele antakse tarbimislaenu kuni 200 000 jüaani (ca 26 000 eurot) ilma igasuguste tagatiste ja käendajateta, lisaks veel madalama protsendiga. A-inimesed saavad haiglasse pikemale ravile minna küll ilma tagatiseta, ent ainult siis, kui ravikulud ei ületa 10 000 jüaani. Rongchengi A+ reitinguga elanikele laenutatakse jalgratast ilma tagatiseta, kusjuures esimesed poolteist tundi võib ringi sõita veel ka tasuta. Aga C-reitinguga inimesed saavad jalgratta laenuks võtta alles pärast 200 jüaani suuruse tagatise tasumist.

Rongchengi võimude sõnutsi on punkte koguda väga lihtne ja see ei käi ühelegi kodanikule üle jõu. Piisab, kui elatakse seaduskuulekalt, tasutakse õigel ajal maksud ja tasutakse võlad, ei rikuta liikluseeskirju ning ollakse moraalsed ja eetilised. Kui inimene käitub selliselt, siis tema punktisumma muudkui suureneb ja tema eluolu muutub üha paremaks.

Ajakirjanduses on toodud ka näiteid, mille eest on võimalik saada lisapunkte ja mille eest võib neid kaotada. Iga liikluseksimuse eest määratakse rahatrahv, aga selle kõrval võetakse reitingust maha viis punkti. Kes jätab oma koerakaka koristamata, jääb samuti viiest punktist ilma. Kui aga keegi talutab eaka ja põdura inimese arsti juurde, siis võib ta arvestada viie lisapunktiga. Kui inimene ostab regulaarselt lastemähkmeid, siis on ta järelikult korralik lapsevanem, ja tema reiting kasvab. See, kes mängib tundide viisi arvutimänge, on aga ebakindel ja mitteusaldatav inimene ning reiting alaneb.

Kõigi inimeste punktisummad on internetis igale huvilisele nähtavad, mistõttu kõik hiinlased saavad kontrollida, kellega võib suhelda ilma tagajärgi kartmata ja millisest inimesest tuleb võimalikult kaugele hoida, et mitte punkte kaotada.

Mida sa poest ostad, millist raadiot kuulad 

 Hiinlaste kohta kogutakse andmeid väga paljudes valdkondades ja praktiliselt iga samm on andmekogumisfirmale teada: kus inimene liigub ja mis kellaajal, millistes poodides käib ja mida ostab, kellega suhtleb ja millest räägib, kui palju teenib ja milleks raha kulutab, mida loeb, vaatab ja kuulab, milliste huvialadega tegeleb, kes kuuluvad perekonda, kas on armusuhteid väljaspool abielu, missugused on suhted kolleegidega jne.

Kuna korruptsioon on Hiinas laialt levinud, siis hakatakse omaette analüüsima andmeid ka iga riigiametniku kohta: alustades sellest, milline on ta haridus, ning lõpetades sellega, kui tihti ta käib parteikoosolekutel. Süsteem võrdleb ametniku ja tema pereliikmete sissetulekut kinnisvara ja luksusesemete olemasoluga. Kindlasti vaadatakse üle ametniku aktiivsus sotsiaalvõrgustikes. Kõigi nende andmete põhjal hinnatakse tema poliitilist usaldusväärsust. On rõhutatud, et sel viisil on tunduvalt tõhusam ennustada ette ametniku käitumist, hinnata tema moraalset palet ja selgitada võimalikke korruptante.

Hiina poliitilise süsteemi või riigijuhtide kritiseerimine pole hea ja selle eest saab karistada isegi siis, kui kriitikat ei jaga sa ise, vaid mõni sinu sõber või tuttav. Seega võid sa ise olla väga korralik ja riigitruu inimene, aga kui keegi sinu lähikondsetest saab hakkama pahateoga, siis mõjutab see paratamatult ka sinu enda reitingut.

Nagu öeldud, saavad kõrge reitingu omanikud nautida kõikvõimalikke sotsiaalseid ja majanduslikke hüvesid, kehva punktisummaga inimesed peavad aga kannatama, sest nende suhtes hakkavad kehtima mitmesugused piirangud ja sanktsioonid.

Samas olgu märgitud, et üleriigiliselt pole tunnustamis- ja karistamissüsteemi veel välja töötatud, mis jätab igale piirkonnale või linnale võimaluse kehtestada omaenda reeglid. Näiteks Jiangsu provintsis karistatakse inimesi selle eest, kui nad ei külasta piisavalt sageli oma vanemaid, kuid teisalt pole kusagil kirjas, kui tihti peab neil külas käima, et karistusest pääseda. Shanghai linnas saavad karistada need, kes püüavad varjata oma eelmist abielu või annavad autodes põhjendamatult signaali. Shenzheni linnas trahvitakse vales kohas tänava ületamise eest. Pekingis peetakse üsna suureks kuriteoks rongipiletite edasimüümist.

Yangjiangi linnas on olemas punane ja hall nimekiri. Esimene kujutab endast omalaadset autahvlit, kuhu kantakse 120 inimest ja mida korrigeeritakse iga kuu järel. Punasesse nimekirja sattumine on väga prestiižne ja kõik soovivad seal oma nime näha. Halli nimekirja paigutavad võimud aga paadunud seadusrikkujaid, kuid sinna võivad sattuda ka need, kes viskavad prügi tänavale või kohtlevad eakaid inimesi lugupidamatult. Erinevalt punasest nimekirjast halli nimekirja nimesid ei avalikustata. Samasuguseid nimekirju nii inimeste kui firmade kohta on olemas teisteski linnades.

Peale inimeste puudutab totaalne kontroll ka juriidilisi isikuid. Kompaniide puhul kontrollitakse nende tegevuse vastavust ökoloogilistele, juriidilistele, tööohutus- ja muudele normidele, aga loomulikult võetakse erilise tähelepanu alla rahalinearuandlus. Kompaniide puhul kehtib samasugune piitsa-prääniku süsteem nagu kodanike puhulgi: korralikud ja eesrindlikud firmad saavad tunda head kohtlemist koos paljude soodustustega, väiksema reitinguga ettevõtteid hakatakse taga kiusama ja neile pannakse peale mitmesuguseid keelde.

Süsteemi hinnanud analüütikud on arvamusel, et niisugused riiklikud andmebaasid nõuavad erakordselt suuri jõupingutusi ja investeeringuid, nii poliitilisi kui ka tehnoloogilisi. Pealegi meelitavad säärased süsteemid alati häkkereid. Võib oletada, et nendesse baasidesse tungida ja sealseid andmeid kasutada või muuta ei soovi mitte ainult küberkurjategijad, vaid valitsusametnikudki.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee