Kommentaar

Einar Ellermaa | Elagu Suur Oktoober! (30)

Einar Ellermaa, Elutark.ee toimetaja, 3. november 2017, 16:10
Ja ongi käes Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäev. Kui tohutult suur püha oli see nõukogude ajal! Eriti siis, kui oli juubel. Need nn püssipühad kestsid kaks päeva, 7. ja 8. november, ja need, kelle õnnelik lapsepõlv oli jõudnud kulgeda täiskasvanuikka, käisid külas, sõid seda, mida tühjadest poelettidest hoolimata külmkapid alati pakkusid, ja jõid viina.

Enne aastapäeva ilmusid keskajalehtedes NLKP hüüdlaused aastapäevaks. Neid oli nii palju, et tavaliselt sel päeval Rahva Hääles muud peaaegu ei olnudki lugeda. Hüüdlaused algasid hüüdlausega „Elagu Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäev!“ või „Au Suurele Oktoobrile!“.

Tänapäeval ei ole enam suur saladus, et 1917. aasta Venemaa riigipöörde üks korraldajaid Vladimir Lenin oli üks 20. sajandi suuremaid aferiste, kelle lähetas Saksa luure. Isegi kaua Lenini tegevust uurinud ajaloolane Anatoli Latõšev ehmatas Lenini erakordse julmuse peale, kui ta alles pärast 1991. aasta augustiputši Leniniga seotud seni salastatud materjalidele ligi pääses.

Näiteks kui Lenin oli 1905. aastal Šveitsis, kutsus ta noorsugu üles majade ülemiste korruste akendelt valama hapet politseinike peale ja vigastama hobuseid naeltega, loopides neid nagu käsipomme.

Ta saatis kirju erinevate linnade bolševikele, kus käskis kõik kõhklevad soldatid, endised ohvitserid, vandenõulased, kollaborandid, prostituudid jne otsekohe maha lasta ning mitte lubada endale „idiootlikku bürokraatiat ja viivitamist“.

Sõnnik ventilaatoris

Kuuldavasti hakkavad arhiivid Venemaal jälle tasapisi sulguma. Ka see portaal, kus intervjuu ajaloolasega ilmus, on suletud.

Venemaal on aga tänini alles ligikaudu 1800 Lenini ausammast, umbes 20 000 büsti ja Lenini nime kannab 5000 tänavat. Ka massivõrvar Stalin hakkab järjest rohkem ausse tõusma.

Kui ma ütleks, et küll olid siis alles ilusad ajad, need 1960ndad, 70ndad ja 80ndad, lennutaks see niisuguse hulga sõnnikut avaliku mõtteruumi ventilaatorisse, et kõik peaks gaasimaskid pähe tõmbama. Inimestele, kes kiidavad, et küll siis oli ikka turvaline elu ja kus ikka kord oli majas, olen ma ikka öelnud, et vanglas ongi kord majas, aga mis elu see on.

Aga see elu ei takistanud inimesi kogema isiklikku õnnetunnet ja eriti veel nautima õnnelikku lapsepõlve.

President Kersti Kaljulaidi väide, et tal on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv, solvas väga paljusid. Kuigi see oli vaid üks lõiguke väga pikast ning huvitavaid lihtsaid küsimusi ja tarku vastuseid täis intervjuust Luksemburgi õpilaslehele Mõnikord.

Varsti pärast selle kuulsa lause meediarännakute algust ja n-ö sõnniku lendu ventilaatorisse sattusin täitsa juhuslikult aitama kolleegi Soome lastepsühhiaatri Jari Sinkkoneni mõnede soovituste tõlkimisel eesti keelde. Ja kaks teemat põimusid.

Ajal, kui arvatakse, et nõukogude ajal justkui ei saanud olla õnnelikku lapsepõlve, peab rõhutama, et kõige olulisemad õnne loojad lapse elus on ema ja isa ja teised lähedased inimesed, mitte ühiskond. Kui laps kogeb imikueast saati palju armastust, siis on ta õnnelik.

Lühidalt kokku võttes on Soome psühhiaatri väited sellised, et laps peab nägema juba oma vanemate pilgust, et nad on lausa õnneuimas sellest, et nad just tema oma lapseks on saanud. Et last peab puudutama, kallistama ja kaissu võtma. Tähtis on, et vanemad näitaksid lapsele, et on temasse kiindunud.

Me kõik oleme pärit lapsepõlvest. Kui ema ja isa või ka üks vanem ei tunnustanud, ei kallistanud ega näidanud lapse vastu armastust, siis ei olnud lapsepõlv õnnelik ja vahet pole, kas riigis oli sotsialistlik või kapitalistlik süsteem ja kas riigi eesotsas oli Brežnev, Carter, Reagan või Kekkonen.

Kui täiskasvanud inimene pidevalt lausa anub sõnalist tunnustust, siis on tema lapsepõlves tunnustamisest, kiitmisest ja kallistamisest puudu jäänud. Niisuguseid nõukogude lapsi poleks ka vaba Eesti ja kapitalistlik süsteem õnnelikumaks teinud ja nad ei ole õnnelikud ka tänapäeval.

Surnud oktoober

1977. aastal käisin ma keskkoolis ja selleks ajaks oli välja kujunenud põlgus valitseva süsteemi vastu. Komsomoli ei tahtnud astuda. Poliitilised tele- ja raadiosaated ja ajalehelood ajasid irvitama. Samuti ajalooõpikud. Spordivõistlusi vaadates oli enamasti esmatähtis see, et Nõukogude Liidu võistkond või sportlane kaotaks. Kui Soome või Rootsi ei suutnud jäähokis NSV Liitu võita, siis võis loota Kanadale või USA-le, peaasi, et meie suur kodumaa kaotaks. 

Kui ma ütlen, et paljud asjad ajasid irvitama, siis võib-olla on isegi nii, et väga paljud Leonid Brežnevi aja lapsed ja noored said ellu kaasa hea irooniatunnetuse. Õpetajad ja õppejõud on rääkinud, et tänapäeva lapsed ei saa enam irooniast aru.

Iroonia aitas süsteemi kergemini taluda, sest põlgamine kurnab organismi.

Brežnevi aja lõpus tudengina olin ühe vahetuse pioneerilaagris spordiinstruktor. Tänapäeval võib mõelda, et pioneerilaager oli üks laste ideoloogilise töötlemise koht. Avamispäeval olid lastel küll valged pluusid seljas ja punased pioneerirätid kaelas. Hiljem neid ei kasutatud ja laager oli nagu lastelaager ikka: matkad, luuremängud, mälumängud, spordivõistlused ja ekskursioonid. Ma sain ju väga hästi aru, kui värdjalik riik see on, aga ma sain ka aru, et neil lastel on õnnelik lapsepõlv. Ja minu lapsepõlv ei muutunud ka sellest koledamaks, et ma nüüd targem olin.

Oletan, et sellise arengutee käisid läbi paljud inimesed. Oletan, et neil, kellele hommikuti Vikerraadios rahulikku vanaduspõlve soovitakse, oli nõukogude aeg isiklikus elus üks õnnelikumaid: armastus, abiellumine, laste sünd. Mis me siis nüüd teeme? Koolituse, et nad õpiks uutmoodi mõtlema?

Oh, hakkasin kirjutama oktoobrirevolutsiooni 100. aastapäevast, aga välja tuli lugu õnnelikust lapsepõlvest. Palun vabandust, aga igaühe jaoks on isiklik õnn tähtis. Isegi siis, kui ta töötab riigi või firma heaks 24/7, nagu tänapäeval rõhutatakse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee