Elu

Eile 80 aasta vanuses lahkunud teatrilegendi meenutavad kolleegid ja õpilased

„Kõik, mis Aarne Üksküla tegi, oli geniaalne.“ (9)

Geidi Raud, Rainer Kerge, Katharina Toomemets, Jaanus Kulli, 30. oktoober 2017, 00:01
ELUÕHTUL: Aarne Üksküla 2015. aasta suvel. Teet Malsroos
„Aarne, juba ammu, kümme aastat, mängin ma  Draamateatris Sinu rolle, mida Sa ise oleksid pidanud, kui Sa oleksid viitsinud ja tahtnud. Sa oleks ja pidanuks elama palju kauem,“ hüüab Draamateatri näitleja Tõnu Kark eile lahkunud teatrilegendile Aarne Ükskülale järele. „Häid sõnu võib tema kohta iga Eesti inimene öelda, ta oli ikkagi näitleja number üks,“ täiendab (näite)kirjanik Andrus Kivirähk. „Ja üldse – kõik, mis Aarne tegi, oli väga geniaalne.“

Kargil on elavalt meeles nende viimane kohtumine: üks väike koosistumine, kus seltskond võttis korraga jutuks just Kargi kui näitleja. „Maria (Klenskaja – J. K.) küsis, kas Tõnu on hea näitleja. Aarne vastas, et Tõnu ei ole hea näitleja, Tõnu on nähtus. Sellega see jutt lõppes ja sel õhtul nägin ma Aarne Üksküla viimast korda,“ ütleb Kark. Lisades, et alati, kui ta Ükskülale mõtleb, tulevad talle ennekõike meelde tema silmad.  „Nii on, ma ei saa midagi teha.“ 

Kargi sõnul andis Üksküla sellele ametile teatris kullaproovi. „Tore mees, hea näitleja, sõbralik, heatahtlik, tagasihoidlik, aus, kena – seda ei tule tihti ette,“ loendab ta lõpuks iseloomuomadusi, millega jääb meenutama head sõpra ja kolleegi.

Samal teemal

“Aarne läks väga rahulikult ja ilusti, jäi lihtsalt magama. Maša (abikaasa Maria Klenskaja – toim.) oli seal ja lapsed käisid hommikul tema juures. Ta veel tundis nad ära ja siis jäigi magama,” kirjeldab teatrilegend Aarne Üksküla lahkumist kolleegi ja peresõbra Eneken Akseli jutu põhjal Aarne õpilane lavakunstikateedri XII, 1986. aastal lõpetanud lennust, Liina Tennosaar.

Maksis kinni noore kolleegi taksoarve

Temal on lahkunud õpetajast samuti nii mõnigi ere mälestus. „Ma olin Aarne juurde lavakooli sisse saanud ja mängisin Enn Vetemaa filmiloos „Püha Susanna ehk Meistrite kool“ tüdrukut, kes tahab kangesti näitlejaks saada – ehk siis iseennast. Mul oli au mängida koos oma õpetajate Aarne Üksküla ja Kaljo Orroga. Lisaks Elle Kulli, Kibuspuu ja Krjukoviga. Salme Reegiga elasime võtete ajal ühes toas. Võtted olid Kuressaares, tol ajal siis Kingissepas.”

Sel suvel abiellus Liina Tennosaar Heino Seljamaaga. “Lavastaja Ago-Endrik Kerge teadis, et ma pean Tallinna abielluma jõudma. Aga võtted kuidagi venisid ja ühel hetkel ütlesin, et nüüd ma pean sõitma. Kerge ütles, et ei pea ma mitte kuskile sõitma – võtted tuleb enne ära lõpetada. Siis minu õpetaja Aarne Üksküla vihastas. Ütles, et Liina läheb abielluma, kui ta tahab abielluda, tellis mulle takso ja ma sõitsin Kuressaarest taksoga Tallinna abielluma.”

Aarne üksküla maksis ka tema taksoarve kinni. “Aarne kinkis mulle taksosõidu, et saaksin minna abielluma! See jääb mul elu lõpuni meelde.“

Inimesena hästi lihtne

Teine tema õpilane, praegune lavastaja ja näitleja Peeter Tammearu meenutab, et  inimesena oli Aarne Üksküla hästi lihtne. “Täiesti vaba sellisest staarikeste kultusest, mis meil siin Eestimaal on ja naerma ajab. Ta oli hästi hea inimene,“ räägib Peeter Tammearu lahkunud teatrimehest. 

Ta tõdeb, et viimastel aastatel nad enam Ükskülaga väga kokku ei puutunud. „Aga mõned head aastad tagasi võttis ta isegi ühe minu rolli üle, kui ma Linnateatrist lahkusin. See oli Nüganeni lavastus „Kuritöö ja karistus“, kus ma mängisin Porfiri Petrovitšit, kes siis Aarnele mängida jäi.“

Peeter Tammearu ütleb, et Üksküla oli näitlejana oma kolleegidele suur eeskuju ning tema tehniline arsenal oli lausa vapustav. „Ma arvan, et Ükskülalt on üsna paljud näitlejad võtnud üle mingisuguseid tehnilisi nõkse. Ka mina ise. Vahepeal on nii, et mängin mingit rolli, tuginedes temalt saadud impulssidele. Ta oli õpetaja, kes ise ei pretendeerinud sellele, et olla õpetaja.“ 

Esimene Rehepapp

Kirjanik Andrus Kivirähk meenutab, et tema esimene kokkupuude Ükskülaga oli 1994. aasta paiku, kui Mati Unt lavastas Draamateatris Kivirähki näidendit „Jalutuskäik vikerkaarel“. „Ma olin tõesti noor autor. Ega see näidend nüüd nii väga hea ka ei ole, üsna algajalik, aga Aarne lõi seal väga suure hooga kaasa ja tundus, et talle meeldis seda teha,“ räägib Kivirähk. „Tema oli ikka maestro ja mina algaja kirjamees. Me ei saanudki olla sellised, et käime nüüd koos kõrtsis,“ seletab kirjanik, et vaatas Ükskülale alt üles. „See, et ta tahtis seal mängida ja talle ka meeldis, oli suur asi.“

Kivirähk ütleb, et see on talle väga suur au olnud, et Üksküla on mänginud mitmes tema tükis. “Ta oli ju esimene Rehepapp ja luges „Rehepapi“ raamatu geniaalselt plaadile,“ ütleb kirjanik. „Ja üldse – kõik, mis Aarne tegi, oli väga geniaalne, ehkki ta ise alati väitis, et on üsna kehv näitleja. See käib asja juurde ja nii peabki mõtlema,“ ütleb Kivirähk ja lisab, et need, kes mõtlevad endast väga hästi, ei kipu tavaliselt eriti head olema.

Kivirähk ütleb, et Aarnet oli laval alati väga uhke vaadata. „Kui ta VAT teatri tükis „Nürnberg“ kaasa tegi ja Katariina Undiga seal kahekesi mängis, võtsin ma nimme lapse kaasa,“ meenutab Kivirähk. „Aarne oli öelnud, et ei taha eriti mängida, ja võtsin lapse kaasa, et ta ikka Aarne Üksküla korra ära näeks. Mul on suur õnn, et olen lapsepõlves näinud laval Jüri Järvetit ja Rein Arenit. Aarne Üksküla oli nende masti.“

Ei sallinud lobisemist

Kursusevennale ja sõbrale Tõnu Aavale meenub üks varaseid mälestuspilte Ükskülast  juba 1956. aastast. “Ootasime Stalini väljakul (Viru väljak – toim) bussi, et Piritale motovõistlusele sõita, ja Aarnel hakkas ninast verd jooksma. Kohe villase pintsaku revääri peale.

„No pühi ära,“ ütles ta.

Ei mina julgenud, veri ikkagi.

Aarne mõjus mulle väga korralekutsuvalt ja tasakaalustavalt.“

Samuti on tal meeles juhtumised näitlejaks õppimise päevilt. „Panso pidas meiega vahetevahel vestlusi. Väga avameelseid ja meie meelest ründavaid. Aarnele oli ta öelnud: „Üksküla, te olete ühekülgne nagu hambahari!“ Ma ei meenutakski seda siin, kui Aarne poleks mulle seda rõõmust särades ise rääkinud.

Aav mäletab, et sel õhtul, kui Üksküla nimetati kateedrijuhatajaks, istusid nad kahekesi Aava juures. „Konjak ka laual, ja mina kulutasin kogu aja õiendamisele, et mis ta sinna Panso koha peale ikka läheb, et: vastutus ja raskused. Ja jälle ta ei vaielnud vastu. Aga õpilased jäid temaga väga rahule, nagu eesti rahvas kogu tema elutöögagi.“

Veel on Aaval meeles, et Üksküla ei kannatanud lobisemist. „Kuigi – kui sinna vahel sekka midagi vaimukat sattus, siis ta naeris. Talle omasel säraval moel. Kuna me eriti jutukad ei olnud, sigines meie konversatsiooni stamplauseid, ja saksa ning itaalia keeles.

Saksat hakkasime just õppima konservatooriumis. Ja itaalia keelt mina oma üliagaruses ikka sealsamas. „Wir müssen uns beeilen“ – „Me peame ruttama“ – saatis meid nagu käsk kogu elu.

Kuna elasime Nõmmel, siis käis see ka elektrirongi kohta. Kui me koos ei saanud rongile minna, ütlesime: „Dobbiamo lasciare!“ – „Peame lahkuma!“

Ja kurbus tuleb peale, kui seda peab ka nüüd ütlema. Ainus lohutus, et seda öeldakse meilegi. Kunagi. Ma teadsin juba mõnda aega, et tuleb kord see päev, ja kuigi ma ei tahtnud seda, tuli see täna (eile – toim) ikkagi. Me olime siiski kauased sõbrad,” ütleb Tõnu Aav nukralt.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee