Elu

MÕTTEKATKED | Tõnu Aav: „Aarne ei kannatanud lobisemist“ (1)

Rainer Kerge, 29. oktoober 2017, 20:40
Tõnu Aav  Martin Ahven
Esimene mõttekatke Tõnu Aavalt, kursusekaaslaselt ja sõbralt:

Ma teadsin juba mõnda aega, et tuleb kord see päev, ja kuigi ma ei tahtnud seda, tuli see täna ikkagi. Me olime siiski kauased sõbrad.

Oli 1956. aasta, kui ootasime Stalini väljakul (Viru väljak – toim) bussi, et Piritale motovõistlusele sõita, ja Aarnel hakkas ninast verd jooksma. Kohe villase pintsaku revääri peale.

„No pühi ära,“ ütles ta.

Ei mina julgenud, veri ikkagi.

Aarne mõjus mulle väga korralekutsuvalt ja tasakaalustavalt.

Ta ei kannatanud lobisemist, kuigi – kui sinna vahel sekka midagi vaimukat sattus, siis ta naeris. Talle omasel säraval moel.

Kuna me eriti jutukad ei olnud, sigines meie konservatsiooni stamplauseid, ja saksa ning itaalia keeles.

Saksat hakkasime just õppima konservatooriumis. Ja itaalia keelt mina oma üliagaruses ikka seal samas.

Wir müssen uns beeilen“ – „Me peame ruttama“ – saatis meid nagu käsk kogu elu.

Kuna elasime Nõmmel, siis käis see ka elektrirongi kohta. Kui me koos ei saanud rongile minna, ütlesime: „Dobbiamo lasciare!“ – „Peame lahkuma!“

Ja kurbus tuleb peale, kui seda peab ka nüüd ütlema. Ainus lohutus, et seda öeldakse meilegi. Kunagi.

Teine mõttekatke Tõnu Aavalt, kursusekaaslaselt ja sõbralt:

Panso: „Üksküla, te olete ühekülgne nagu hambahari!“ 

Ma ei meenutakski seda siin, kui Aarne poleks mulle seda rõõmust särades ise rääkinud.

Mul on kahju, et Aarne huumorit ja üldse koomikat nii napilt tegi, tal ei olnud muidugi aega ka. Kui ta aga tegi, siis olid tema koomilised rollid sellised, nagu kujutab nalja ette tark ja soliidne inimene: heatahtlikud ennekõike. Nii saab seda ka vastu võtta.

Sel õhtul, kui ta nimetati kateedrijuhatajaks, istusime kahekesi minu juures, konjak ka laual, ja mina kulutasin kogu aja õiendamisele, et mis ta sinna Panso koha peale ikka läheb, et: vastutus ja raskused. Ja jälle ta ei vaielnud vastu. Aga õpilased jäid temaga väga rahule, nagu eesti rahvas kogu tema elutöögagi.

Samal teemal

31. oktoober 2017, 00:01
"Üksküla helistas mulle ise tagasi. Ütles, et ei ole siin midagi, teeb selle rolli ära. Ja tegi ka."
29. oktoober 2017, 22:30
Ago-Endrik Kerge: „Üksküla klappis väga hästi Kibuspuu ja Krjukoviga“
29. oktoober 2017, 22:20
Üksküla pihtimus Hendrik Toomperele: „Tead, pean sulle ausalt tunnistama, et teater ei huvita mind üldse. Lihtsalt ei huvita ja kõik!“
29. oktoober 2017, 22:04
Tõnu Kark Ükskülale: „Sa oleks ja pidanuks elama palju kauem.“

1 KOMMENTAAR

p
peeter laur 30. oktoober 2017, 08:43
Kuhu on jäänud elulooraamat Aarne Ükskülast ? Neid on lugematu arv inimestest,kes on kaugel--kaugel temast !!!

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee