Mis toimub „AK“ ümber? Egode kokkupõrge? Sihitus? Suhtlemishäired? (71)

Pomm plahvatas eelmisel nädalal, kui tuli teade, et „Aktuaalse kaamera“ ekraanilt kaob uudisteankur Kadri Hinrikus. Selle nädala Eesti Ekspress kirjutas oma sahinate veerus, et Hinrikus sai koondamisteate hiljuti teleuudiste juhiks tõusnud Liisu Lassilt avalikus kohas – telemaja puhvetis.

Sündmused, nagu armastavad öelda „AK“ kommentaatorid, eskaleerusid kiiresti. Rahvusringhäälingu töötajad hakkasid üha sagedamini käima suitsunurgas, vahepeal pidasid telepäeva olulisima otsesaate tegijad koosolekuid.

Avalikkuse huvi „AK“ toimetuse seinte vahel toimuva vastu on mõistetav, sest tegemist on omamoodi maamärgi või päevatähisega. Ehkki lõviosa uudistest ja ülevaade olulisematest kommentaaridest on õhtul kella üheksast erinevatest meediakanalitest läbi käinud, tähistab „AK“ algus pajudes peredes kella jõudmist sinnamaale, kus päevatöödele tuleb joon alla tõmmata ja rahulikult õhtusse suunduda.

Mis siis ikkagi „Aktuaalses kaamera“ ümber toimub? Õhtuleht rääkis kümmekonna „AK“ toimetamisi ja tegemisi seest, ülalt ja kõrvalt nägevate inimestega. Kõik peale ERRi juhatuse esimehe Erik Roose palusid anonüümsust ja toonitasid oma soovi musta pesu, mille märga lärtsatust on nüüdseks pea iga meediatarbija juba oma põse vastas tundnud, avalikult mitte pesta.

Siin on olulisemad märksõnad, mis neist jutuajamistest õhku jäid.

Kahe ankru asemel üks

Uutel juhtidel – ERRi juhatuse esimehel Erik Roosel, uudiste- ja sporditoimetuse peatoimetajal Anvar Samostil ning teleuudiste juhil Liisu Lassil – on kuuldavasti kavas reformida „AK-d“ muuhulgas sedasi, et senise kahe ankru asemel hakkab päeva kokkuvõtvat saadet vedama üks saatejuht. Uuenev formaat näeb ette rohkelt oma ala spetsialistidest külalisi, keda uudisteankur peab otse-eetris küsitlema.

Just see uueneva formaadi seatud kohustust – intervjueerida otse-eetris ajakirjanikuna saatekülalist – võis saada saatuslikuks Kadri Hinrikusele, kelles nähti rohkem head diktorit kui vestlust vedavat ja sõnasabast haaravat teravat reporterit.

„AK“ töötajad toonitavad siinjuures, et Hinrikus juhtis saadet ka ajal, mil oligi ette nähtud üks ankur kahe asemel ja sai selle tööga suurepäraselt hakkama.

Egode kokkupõrge?

„Aktuaalse kaamera“ enda toimetuses on visatud nalja, et telemaja on täis Elviseid. Ehk siis: ETV-s töötavad ajakirjanduse tipptegijad ning omakorda nende koorekiht askeldab „AK-s“.

„Ankrud mõtlevad, et kui nad on ankrud, on nad seda igavesti,“ tunnistas üks telemaja siseeluga kursis inimene Õhtulehele, et „AK“ on omamoodi riik riigis. Kui ülejäänud saated peavad võitlema oma olemasolu eest, siis „AK-l“ seda muret pole.

„„AK“ kaitseb alati omasid. Kõigi vahenditega,“ lisas teine.

Ehk siis: on võimalik, et käib võitlus inimeste egode vahel, enda kehtestamine. Et kui ülemused tulevad uue plaaniga, on „AK“ staažikat töötajate asi öelda, et meie teame, see plaan on halb, tehke uus.

Üht kinnitavad aga kõik: „“AK“ loomevabadus pole ohus.“

Mida õigupoolest oodatakse?

Õhtulehega rääkinud ERRi töötajad tunnistavad kui ühest suust, et loomulikult on juhtidel õigus ja kohustus teha muutusi. Samas mööndakse ikkagi, et uus kurss on jäänud saladuseks ka pärast otsesõnu küsimist.

Ehk siis: juhtidel on küll otsustusvabadus viia ellu oma visiooni, aga neil peaks olema ka kompetentsi, et oma otsuseid põhjendad – need täidavad seda ja seda eesmärki ning saavutatud tulemust saab mõõta vaat selle joonlauaga.

Hetkel tundub „AK“ toimetusele, et juhid ei tea, kuhu teel ollakse ja mille järgi tulevikus otsustatakse, et nüüd on kohale jõutud. Räägitavat sellest, et tuleb hakata uurima, kes on „AK“ vaataja ning mida ta saatelt ootab.

Vastuseta on küsimus, mil moel muudab ühe ankruga saade vaatajanumbreid kergitada – kui sisu ei muutu, pilt ei muutu, miski muu ei muutu?

Arupärimisele, kas üks ankur koondati kokkuhoiu eesmärgil, vastasid ülemused: „Ei!“ (Kuigi kokkuhoid on ERRis suur teema, tahetakse luua raha, mille eest lasta eetrisse neid saateid, mis seni on vahendite puudusel tegemata jäänud.)

Sisesuhtlus on pehmelt öeldes puudlik

Ehkki ükski Õhtulehega suhelnud ERRi töötaja ei taha majasisest väga musta pesu avalikult pesta, on pea iga päev toonud uudiseid olukorrast ERRis, konkreetsemalt „AK“ läheduses.

Pea kõik nõustuvad, et käesoleva kriisiga on ERR tõestanud oma suurimat viga: suutmatust kommunikeerida asju maja sees ja majast välja. Teisisõnu: suhtlemisspetsialiste täis meediamaja ei saa probleeme omavahel selgeks räägitud ja pahameel voolab tänavale. Ühelt poolt ei suuda ülemused selgitada majasiseselt kiiresti ja arusaadavalt ankru koondamist, uudistesaate uut kurssi ja uue toimetaja tööülesandeid. Teisalt satub äsja lõppenud töökoosolekul räägitu kiiresti teistesse meediakanalitesse.

Kõigest hoolimata loodab Erik Roose, et nädalavahetusele siirdudes oli töörahu suures osas taastunud. „Ka neist, kes väitsid, et nendega pole piisavalt räägitud, on pea-aegu kõik asunud konstruktiivselt tööle,“ kinnitab Roose. „Kui uued uudistejuhid läksid alguses peale üsna bravuurikalt ja siis selgus, et kellelegi tundus, et ikkagi peaks veel asju arutama, ütlesin ma, et arutame siis veel. Aga juba nädala alguses oli selge, et jutt käis uue aasta plaanides, nii et kui keegi läks kolme kuu pärast saabuvate asjade pärast paanikasse, siis, noh, mis ma oskan selle peale öelda.“

Roose usub, et emotsioonid on taandunud. „Ma julgen väita, et kõik saavad aru – töölepinguliste suhete ja pooleliolevate plaanide majast väljaspool kolmandate-neljandate osapooltega arutamine ei tee ühtegi asja lihtsamaks. Selles mõttes on jutumärkides mõnus õppetund meil ikka saadud.“