Üheksa-aastase Sophie pere on pärit ühest endisest Nõukogude liiduvabariigist (millisest, ei avaldata). Tema vererõhk on normaalne, ehkki pulss pisut kõrge. Arst arvab, et küllap see on sellepärast, et nii paljud inimesed teda samal päeval vaatama tulid. Kuid muidu on lapse silmad kinni ning teda saab toita ainult läbi vooliku. Laps näib elutu.

Terviseeksperdid selgitavad, et lapse jubedad üleelamised põhjustavad seda, et ta täielikult endasse tõmbub. Isegi nii sügavale endasse, et lülitab oma teadvuse välja. Lapsed on kodumaalt põgenemisel kõige haavatavamas olukorras, nähtud ja kogetud vägivallast ja ebakindlusest tekib neil tõsine trauma.

Ka Sophie on pealt näinud, kuidas vormirõivastuses mehed tema isa ja ema jõhkralt peksid. Pärast seda juhtumit perekond põgenes ning jõudis kolm kuud hiljem Rootsi. Seal viidi nad politseijaoskonda mitmetunnisele ülekuulamisele ning kohe pärast seda hakkas Sophie endasse tõmbuma. Mõne aja pärast öeldi perele, et nad ei saa Rootsisse jääda. Ka Sophie oli kohal, kui perega räägiti. Pärast otsuse kuulmist lõpetas juba pikka aega vaikne ja apaatseks muutunud laps rääkimise ja söömise üldse ära.

Apaatsetest lastest on saanud omamoodi poliitiline küsimus. Kuna üheski teises riigis peale Rootsi pole loobumissündroomi täheldatud, süüdistatakse  laste põgenikest vanemaid, et need on omavahel selgeks saanud selle, kuidas lastele tuimust ja emotsioonitust õpetada. Nii nagu voolikust toidetud Sophie puhulgi, ei ole see aga tõestust leidnud. Mõned süüdistavad vanemaid oma laste mürgitamises ning selles, et haiget last kasutatakse ära selleks, et saaks kauemaks Rootsi jääda.

Samuti on tekkinud küsimus, et kuna fenomeni on täheldatud ainult Rootsis, siis kas loobumissündroom võib olla omamoodi nakkav? Sageli muutuvad apaatseks sama pere lapsed. Mõned arstid arutlevad isegi, kas äkki on see, et endassetõmbumine ja emotsionaalne jahedus on Rootsi ühiskonnas aksepteeritavad viisid leina ja traumaga toime tulemiseks, põhjuseks, miks sisserännanute lapsed vaikivad. Sageli lakkavad suhtlemast ja söömast ka lapsed, kes on juba mõnda aega uues keskkonnas elanud, isegi oskavad kohalikku keelt ning kel pealtnäha pole põhjust järsku „ära vajuda“.

Arstid on täiesti nõutud, miks täpselt on nn loobumissündroom just Rootsi põgenenud laste probleem. Ravi osas on nad aga kindlad, et turvalisus ja kindlus last ümbritsevas keskkonnas on see, mis haiguse lõpuks taganema sunnib.

Sophie vanematel on seda raske uskuda. Nende tütar on juba 20 kuud kontaktivõimetu olnud, ehkki nad mängivad talle muusikat ja joonisfilme, räägivad temaga, kallistavad teda ja liigutavad tema jäsemeid, et lapse lihased saaksid mingitki koormust. Ka paljud rootslased on skeptilised - turvaline keskkond, kas see tähendab luba riiki jääda, ja teeb terveks?