Lõuna-Sudaanis käib verine kodusõda, mis oli ka Haley reisi peateemaks. Haley hoiatas president Kiiri, et USA ei usalda enam Lõuna-Sudaani valitsust ning ei jää muutust ootama. Midagi täpsemat ta siiski ei öelnud.

Kodusõjas on hukkunud juba kümneid tuhandeid inimesi ja veel kordades rohkemgi on neid, kes on sunnitud oma kodudest põgenema. USA oli Lõuna-Sudaani peasponsor ja on riiki rahaliselt palju abistanud ning neid oma riigi loomisel aidanud (Lõuna-Sudaan on iseseisev riik 2011. aastast). „Oleme siin nähtus väga pettunud,“ ütles Haley. „Me arvasime, et investeerime vabasse, õiglasesse ühiskonda, kus inimestel on ohutu olla, kuid Lõuna-Sudaan on nende ideaalide täielik vastand.“

President Kiir üritas siiski Haleyt ära rääkida, kinnitades, et kavatseb endiselt läbirääkimiste ja muude rahulike meetoditega konflikti lahendada.

Põgenikelaagris, mida Haley pidi külastama, ootasid teda kodutuks jäänud perekonnad, kes olid talle kirja kirjutanud. Nad lootsid selle Haleyle isikllikult üle anda. Saadikul polnud paraku tihedas graafikus enam aega, et inimestega silmast silma kohtuda ja see ajas laagrirahva marru. ÜRO väitel sai Haley enne evakueerumist siiski kätte mingi kirjaliku avalduse. Samuti kinnitas organisatsioon, et evakueerumise põhjuseks olid tõepoolest rahutused, mis tulenesid saadiku ajapuudusest.

Kohe kui suursaadik oli lahkunud, lasid ÜRO turvatöötajad inimeste pihta pisargaasi. Üle 100 vihase mässaja ründasid ühe kohapeal töötava heategevusühingu kontorit ning vedasid sealt minema asju ja lõhkusid mööblit.