BBC Culture kirjutab, et ehkki keisrid enne tedagi olid luulelembesed, on esimene kõige tuntum poeet-türann keiser Nero, kelle riigijuhtimisoskus oli vast sama puudulik kui luuleanne. Tema biograafid Tacitus ja Suetonius mõnitasid Nerot postuumselt, et Rooma kannatas sama palju tema valitsemise kui tema jõleda luule käes. Kui Rooma põles, seisis Nero teatrikostüümis rõdul ja deklameeris, imetledes leekide ilu.

Võib küll tunduda naljakas pilgata ennasttäis maniaki kehva luulet, kuid Nero värssidest vaatab vastu ka portree, mis ütleb tema kohta nii mõndagi. Ennasthaletsev ja kuulsusejanus poeet-türann osales Kreekat külastades mängudes, mille hulka kuulusid nii luuletamine (milles ta oli keskpärane) ja hobusõit (kus ta kukkus kaarikult maha). Ahhetavad kohtunikud andsid talle kokku üle tuhande auhinna ja õnnelik Nero käskis igaks juhuks maha võtta ning hävitada ka kõikide varasemate võitjate ausambad.

Paar aastatuhandet hiljem kirjutas omi värsse Itaalia diktaator Benito Mussolini. Temagi luulelooming oli võrdlemisi läila ja deklaratiivne. Mussolinile meeldis külaliste ees oma luulearmastusega eputada, jättes otsekui juhuslikult lauale kuulsate autorite teoseid. Ka Hitler, ehkki pigem tuntud kui diktaator, kes oli käpardlik maalikunstnik, armastas nooruses ennast kõvaks boheemiks pidada.

Noor Jossif Stalin armastas luuletada oma emakeeles, gruusia keeles. Tema värsse iseloomustavad kirjanduskriitik Jevgeni Dobrenko sõnul imitatsioon, eneseiroonia puudmine ja „liialdatud tulisus“. Juri Andropov aitas maha suruda Ungari ülestõusu, aga oma abikaasale kirjutas leebet armastusluulet.

Luulesõbrad on olnud ka Saddam Hussein ja Osama bin Laden. Omaette luulefanatt oli Põhja-Korea esimene diktaator Kim Il-sung. Mao Zedong võis küll vihata Hiina traditsioonilist kultuuri, kuid oma luulevärsse seadis ta ritta vanaaegses stiilis, mida ise põlastavalt elitistlikuks nimetas.

Kuidas on siiski võimalik, et julmad mehed millegi nii pehme ja õrnaga tegelevad? Esiteks leiame vastuse psühholoogiast - oskus lahterdada, elu erinevaid aspekte üksteisest eraldada on iseloomulik kõigile poeet-türannidele. See on inimene, kes suudab mõelda välja kõige julmemaid plaane teiste inimeste hävitamiseks, kuid suudab nende mõtete „sahtli“ seejärel sulgeda ning olla armastav abikaasa, teha lastele ja loomadele pai või kirjutada pateetilisi luuletusi.

Teiseks on sellisel inimesel tavaliselt kaks suurt vajadust: iha võimu ja iha haletsuse järele. Ta on enda meelest vääriti mõistetud geenius, kelle võimujanu saab kustutatud kohutavate tegudega, kuid vajadus kaastunde ja mõistmise järele valgub paberile ja raamatukaante vahele. Sentimentaalsus ja julmus ei ole üksteist välistavad iseloomuomadused, eriti kui sentimentaalne ollakse ennekõike iseenda suhtes.