Kommentaar

Ats Miller | Tobusid loetakse sügisel iga nelja aasta tagant (15)

Ats Miller, kolumnist, 24. oktoober 2017, 18:37
Foto: mats õun
Mäletate ju, kuidas sai 1988. aastal lauldud „Peatage Lasnamäe”. Uskusime, et ükskord me võidame niikuinii. Ja siis jäime molutama. Miski läks kohutavalt valesti ja nüüd lahendavad tollaste tegematajätmiste jama veel meie lapsed ja lapselapsed.

Kirjutasin neli aastat tagasi pärast omavalitsuste valimisi, et eelvalimistel tulevad üsna normaalsed tulemused ja siis on kirjeldamatult paha tunne, kui getod hääletama hakkavad. Kurat! Mitu korda veel saab Tallinnas kolonistide, migrantide ja eestivaenuliku seltskonna häälte najal võimule ajaloo hirmsaim korruptantide ja ebakompetentide punt?

Kui valus peab hakkama, et aru pähe tuleks? Järgmistel riigikogu valimistel tuleb selle linnaga või valijaskonnaga midagi põhimõttelist ette võtta, muidu jääbki Tallinn Eesti vähkkasvajaks, mis imeb mujalt jõu ära, suutmata ise midagi Euroopa ega maailma mastaabis olla.

Tallinnas valitakse erakonda

Õige mitmes raamatus on kirjeldatud olukorda – sa tead täpselt, kuidas kõik läheb, tead, mis järgmiseks juhtub ega saa midagi teha, seistes vastamisi läbitungimatu juhmusega. Üritasin kevadel Tallinnas Vabaerakonna abil kokku panna tõhusat jõudu, lähtudes eeldusest, et pealinn on erakondade mängumaa ja selgelt senisele vastanduval liidul on sel aastal ajalooline võimalus midagi ära teha. Suure linna inimest ei huvita, kuhu tuleb järgmine pink või prügikast, nad valivad linnavõimu, keda nad usaldavad ja kes on oma. Nõukogude inimesed valivad hubased bütsantsi-stiilis tšinovnikud, kes varastavad ja võtavad altkäemaksu loomuliku sundimatusega. Ja läänemeelsed kellegi sellise, kes näeb vähegi sedamoodi välja, et suudab midagi ära teha.

Loodetavasti on alles koosolekute protokollid, kus ennustasin VIKile (Vaba Isamaaline Kodanik), et nad saavad ilma Vabaerakonnata 2,5-3%, ja rohelistele, et neil läheb nii, nagu seni on läinud. Seltskond, kelle tase on pingid ja prügikastid, ei saanud aru. Rohelised aga vahetasid juhtkonda ja leidsid, et lahendus on rohkem kanepit tõmmata. Teistest pudinatest ma ei räägigi. Tegelikult seletub sama fenomeniga ka Savisaare valimisliidu häving.

Tallinnas valiti ja valitakse tulevikuski maailmavaadet. Loogika on väga lihtne – enamikul inimestest on elus parematki teha, kui risustada oma aega urgitsemisega selle üle, kui palju on uue tee ümber muru või kuidas prahti ära veetakse. Selle asemel tahavad nad, et kogu selle jamaga tegeleksid professionaalid, kes kõike ära ei varastaks – me ei taha linnavalitsusele pidevalt näppude peale vaadata, tahame linnavalitsust, kellele ei pea näppudele vaatama!

70ndate lõpus, kui keskkoolis käisin, levis komme tekitada koomiline efekt kahe järjestikuse sõna esisilpide äravahetamisega. Kes seda kõike enam mäletab, aga üksteisele hõiguti tobedavõitu sõnapaare, nagu murukannike ja tibistatud kaslane. Tallinna pidurkond, kõik need VIKid ja rohelised ja muud ei suuda midagi ära teha ja on pigem arengu takistajad, eks ole. Ja iga kord, kui neile mõtlen, keerleb peas keskkoolilaadne määratlus: teguvõimetud sumbutajad.

Pealinnaregiooniseadus 

Mujal ei läinud üldse halvasti. Need, kes endiselt usuvad, et kasiinos saab võita ja tühjadel lubadustel on hea kõla, valisid Reformierakonna. Need, kes arvavad, et kui teeskleme põhjamaalasi, läheb maailmas midagi segi ja hakkamegi elama nagu põhjamaalased, valisid sotse. Need, kes arvavad, et õudne lõpp on parem kui lõputu õudus, valisid EKRE. Ja need, kes ei saa aru, et kuigi valimislubadused tühistuvad valimiskastide sulgemise hetkel, on erakondadel siiski vähemalt mingigi südametunnistus ja järjepidevus, valisid, keda nad valisid...

Tallinna umbsõlme lahendamiseks tuleks pöörduda sõlmeavamise klassikute, eelkõige Aleksander Suure poole. Üks võimalus oleks tekitada nn Suur-Tallinn, st liita see halduse mõttes tagamaade, peamiselt Harjumaaga, ja jagada õigused-mandaadid nii ümber, et mõistuse hääl rohkem mõjule pääseks. Jah, see on riigikogu otsus ja see oleks üks asi, milleks võiks pärast järgmisi valimisi teha lausa ajutise koalitsiooni, mis võtab vastu selle ainsa seaduse. Tegelikult on ju kõik peale Keskerakonna põhimõtteliselt nõus, et probleem tuleks lahendada.

Teine võimalus on (kas või ajutiselt) korraldada riigikogu selliselt ümber, et osa sellest on otse valitud piirkondade esindajad, kes on ühtlasi vastavate piirkondade haldusaparaadi juhid. Loomulikult kaasneb sellega omavalitsuste võimu selgem kanaliseerimine kohaliku elu korraldamisele ja esmajoones kultuurilises mõttes – mis ei ole maailmas midagi enneolematut, pigem tavaline. Tasub tähele panna, et riigikogu valivad loomulikult kodanikud.

Kas need mõtted tunduvad liiga utopistlikud? Aga siis jääb üle vaid küsida: kui valus peab enne hakkama, kui letargia järele annab?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee