Maailm

Kes teeb endiselt Põhja-Koreaga äri? (7)

Toimetas Greete Kõrvits, 23. oktoober 2017, 20:42
„Kangelaste aaker“ Namiibias. Autoriks tundmatu Põhja-Korea skulptor.Foto: Vida Press
Võiks arvata, et diktaatorriigist on saanud rahvusvaheline paaria, riikide persona non grata, ettearvamatu ekstsentrik, kellega mitte keegi põhimõtteliselt koostööd teha ei taha või ei julge. Siiski on mõned riigid, kes on valmis Põhja-Koreaga lepinguid sõlmima. CNN uuris asja ja vahendab, et need riigid asuvad Aafrikas.

CNNi ajakirjanikud reisisid Namiibia pealinna Windhoeki. Nende ees kõrgub sõjamemoriaali võimas ja väga äratuntavalt kommunistliku realismi stiilis kuju, „Kangelaste aaker“. Ähvardavas poosis mehel on ühes käes Kalašnikovi automaat, teises granaat. Kummalisena mõjuv stiil ei ole siiski enam üllatav, kui selgub, et kogu memoriaal on ehitatud Põhja-Koreas.

Samal teemal

Windhoek ei ole ainus paik Aafrikas, kus põhjakorealastega tasahilju äri aetakse. Senegal, Angola, Namiibia, Botswana ja teisedki riigid võivad diktaatorliku režiimiga salajasi sidemeid hoida. Viimase aja tormiliste sündmuste ja Põhja-Korea aktiveerunud ähvarduste ajendil on ÜRO hakanud Aafrika ja Põhja-Korea seoseid uurima.

Selgub, et enamik kaubanduslikke kokkuleppeid sõlmitakse riigifirmaga Mansudae - režiimi peamine rahaallikas. Mansudae ehitab vähemalt 14 Aafrika riigis korterelamuid, relvaladusid, isegi riigipeade paleesid. Sekka ka totraid skulptuure nagu „Kangelaste aaker“.

Mansudae esindajad ning Põhja-Korea saatkond Lõuna-Aafrika Vabariigis (saatkonda peetakse peamiseks vahendajaks aafriklaste ja Põhja-Korea vahel) keelduvad kommentaaridest. Namiibia valitsus on aga üks väheseid, kes väga oma tehinguid režiimiga ei varja. Nemad kinnitavad, et nende äri käis enne Põhja-Koreale uute sanktsioonide kehtestamist ning et praeguseks on ka nende tehingud Mansudaega külmutatud.

Kuid reporterid avastavad Windhoeki külje alt värskelt maha jäetud tööstuspargi, mille omanik on 2004. aastast olnud Mansudae ning on seda ametlikult siiani. Vaid mõni nädal tagasi käis seal kibe töö, kuid nüüd on põhjakorealased sealt kadunud. Johann Karstens, rehvitootja, kelle tehas on sealsamas kõrval, räägib, et talle meeldis ikka pea iga päev jalutada kiikama, millega tema veidrad naabrid tegelevad. „Seal elasid ja töötasid ainult mehed,“ kirjeldab ta. „Muudkui sebisid veokitega sisse-välja, aga niisama õue ei tulnud kunagi.“ Johanni tehase juurest mäe otsas on näha, et tööstuskompleksis on ka kasvuhooned ja peenrad. Ühe peenra äärde on püsti löödud hernehirmutis, seljas Põhja-Korea tehasetöölise vorm.

Mauritz van Niekerk, kes elab teisel pool tööstuslinnakut, kirjeldab aga lisaks, et väga sageli sõitsid sinna Namiibia valitsuse esindajad. Naine selgitab, et valitsuse liikmete autodel on Namiibias äratuntavad numbrimärgid.

Ühes Namiibia vanas hõbedakaevanduses olid aastaid ka Põhja-Korea töölised, kes seal relvi valmistasid. Äri, mis praeguses valguses tundub ÜRO-le eriti murettekitav. Kuid sanktsioon, mis keelab sellise tegevuse, kehtis juba ammu. Seega on alust arvata, et Namiibia astus ÜRO keelust meelega üle, ehkki praegu väidab, et kõnealune relvatehas on kinni (suutmata siiski kinnitada, millal täpselt põhjakorealased sealt välja aeti).

Arvestades seda, et nii Namiibia kui paljud teised Aafrika riigid saavad ÜRO-lt igal aastal rahalist toetust, oleks avastus, et äri Põhja-Koreaga õitseb endiselt edasi, võrdlemisi piinlik. Namiibias on küll mandrile mõnevõrra mitteomaselt võrdlemisi rahulik ja stabiilne poliitiline olukord, kuid rahvas sõltub suuresti välisabist.

Siiski ei maksa unustada, et Aafrika riikide sidemed Põhja-Koreaga on vanemad kui vaid viimane aastakümme ning selles on peasüüdlaseks režiimi esimene juht Kim Il-sung.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee