Eesti uudised
Arvatud toidumürgitus osutus hoopis vingumürgituseks

Teine sünnipäev: vingusurm läks paadikaptenist riivamisi mööda (5)

Küllike Rooväli, 18. oktoober 2017, 16:24
<p>PAADIGA TÖÖL: Seest on Peeter Ude OÜ Meremõõdukeskuse paat Lenne avar ja suurte akendega, mistõttu ei tule pähegi, et vaikse ilmaga võiks sinna vingugaas koguneda. Küllike Rooväli</p><p><br></p>Foto: Küllike Rooväli
 Mõned päevad tagasi Muuga lahel triivinud paadist leitud kaks vingusurma surnud soome noormeest meenutavad Peetrile oma teist sünnipäeva, mil ta pääses samast saatusest üle noatera.

Oli sügis 2010. Ilm oli tuuletu ja meri plekk. OÜ Meremõõdukeskus juht Peeter Ude oli oma kaatriga Lenne mõõdistustöödel Kihnu saare juures, abiks madrus Indrek. Mehed alustasid veealust mõõtmistööd õhtul kell kaheksa ja hommikul nelja paiku oli sonarite joonistatud pildid merepõhjast arvutisse salvestatud ning võis hakata kodu poole sättima.

Peeter mäletab, et juba paar-kolm päeva varem oli tal paha olla. Teinud tööd Pirita ja Miiduranna kandis, kippus enesetunne käest minema. Sees keeras. Haigusnähud olid ka Indrekul. Kuna lõunaks oli „hiinakast“ krõbekana võetud, süüdistasid mehed lõunasööki. „Pärast seda ma ei suutnud hiina toitu süüa mitmed aastad, kuigi põhjus oli hoopis teine ja selgus mõne päeva pärast,“ meenutab Peeter.

Toitis kalu

Sama kordus ka Kihnu all. Peetril hakkas süda läikima. „Käisin ahtris ära, mis teha,“ kirjeldab mees, kuidas viimane toidukord läks kaladele.

Kell 8 oli Peeter kodus, aga siis oli tal veelgi hullem. Ainult tahtejõu varal ei heitnud ta magama, vaid asus tööle, sest tellijal oli mõõtmisandmeid kiiresti vaja. Kella kümneks oli töö valmis ja ära saadetud, viimase kahe tunniga oli jõudnud ta aga juba väga kehva seisundisse. Kõik kondid ja liigesed valutasid, väga paha oli olla. Lisandus migreenisarnane tugev peavalu.

„See oli tähelepanuväärne, kui kiiresti mu seisund viimases lõpus halvenes. Ja siis mul klaaris peas järsku ära, et kolmas päev juba järjest samad märgid ja see saab olla ainult vingumürgitus,“ kirjeldab Peeter.

Ta võttis viimase jõu kokku ja sõitis Põhja- Eesti Regionaalhaigla vastuvõttu. Registratuuris muigasid noored õed, kui ta ütles, et tal on vingumürgitus. „Nad lõõpisid, et kust tulekahjult te siis nüüd tulete, omal jalal ja endal pole isegi nina tahmane,“ muigas Peeter. „Siis tuli üks vanem daam ja ütles, et, vaadake, tüdrukud, tema silmi! Ja mõõtke kähku hapnik ära!“

Andur näpu otsas näitas numbrit 40. Ehk siis hapniku sisaldust veres. See pani meditsiinipersonali sibama. Kähku lükati Peeter raamile ja erakorralise meditsiini osakonna jälgimispalatisse. Seal möödus ööpäev puhta hapniku all. Mõtted keerlesid peas ja Peetrile sai järjest rohkem selgeks, et oli tema teine sünnipäev.

„Kui mul ei oleks sellist adrenaliini sees olnud ja poleks olnud vaja tööd kohe valmis teha, oleksin ilmselt koju jõudes magama keeranud ja kes teab, kas hommikut oleks enam tulnudki,“ tõdeb mees praegu. Tal oli ka aega mõtiskleda, mis võis õnnetuseni viia.

Haiglast välja saades juhtus samuti põnev seik – kui muidu suudab Peeter oma üsnagi suure tööauto roolis eksimatult täpne olla, siis nüüd püüdis ta nii mõnegi tänava äärekivi „sirgeks sõita“. „Ma ei saanud üldse aru, mis see on, olin nagu joobes,“ meenutab mees. „Keegi ei hoiatanud ju ka, et hapnik tekitab joobe.“

Peetri sõnul sai ta aru, et tal oli hullupööra vedanud, kuid paati ta paar päeva enam näha ei tahtnud.

Süüdi oli lahtine polt

Taas oma paadi juurde jõudes sai tal selgeks, et paadi kajutis diiselkütusel töötava soojendusahju suitsutoru oli lahti ja paadi kere ning toru vahel oli lahtine ava, kust heitgaasid vabalt kaatri sisemusse pääsesid.

Peetri hinnangul võis toru hoidnud polt lahti logiseda vibratsiooniga, kui ta tööreisidel kaatrit haagisel järele vedades tuhandeid maanteekilomeetreid mõõtis. Polt sai kinni keeratud ja esimene käik oli Peetril ehituspoodi, et osta vinguandur. „See andur oli mind ka hiljem aidanud, kui paati on mingil põhjusel liiga palju vingu kogunenud,“ lausub Peeter. Tema sõnul näitavad kogemused, et tuuletu ilm on vinguõnnetuste peamine soodustaja. „Tugev tuul puhub mu paadis lihtsalt kajutist läbi ja toimib loomulik õhutus,“ lisab Peeter.

„Juba varem olin kuulnud õpetussõnu, et tuuletu ilmaga pole näiteks väikeses sadamas hea mootorit ja kütteahju kaua käitada, sest ving koguneb vee kohale hõljuma ja võib paati tulla,“ selgitab ta. „Olen osanud seda hiljem jälgida ja tean, et ka vaiksel veel sõitev tagant lahtise kajutiga paat veab vingu kaasa, mitte ei lase seda välja.“ Seda peab ta ka põhjuseks, miks madrus Indrek pääses mürgitusest ainult iiveldusega – tema askeldas peamiselt paadi ahtris, ning käis ka väljas ja avas vajadusel ust, et seal midagi teha.

Samamoodi tuuletu oli ilm ka 14. oktoobril, mil umbes meremiili kauguselt Viimsis asuvast Leppneeme sadamast leiti merel triiviv paat kahe Soome noormehe surnukehadega. Lootsikaatri signaalile kinnise kajutiga paadist ei reageeritud, paati kontrollima tulnud vabatahtlikud päästjad leidsid kajutist kaks elumärkideta inimest. Nad elustasid 1993. ja 1986. aastal sündinud meest, kuid kahjuks oli juba hilja. Politsei sõnul on alust kahtlustada vingusurma, ekspertiis käib.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee