2014. aastal kuulutas terrorirühmitus ISIS Raqqa oma pealinnaks.Viimased viis kuud piiras seda SDF ehk Süüria Demokraatlikud Väed (ingl. k. Syrian Democratic Forces), kellele olid abiks USA sõjaväelased, kes ISISe vahiposte õhurünnakutega pommitasid.

Teisipäeval teatas SDFi esindaja Talal Salo, et üldiselt on militaaroperatsioon ja aktiivne sõjategevus lõppenud. Liitlased kammivad nüüd linna läbi, et leida peitupugenud terroristide punkreid ja teha kahjutuks miine. SDFi sõdurid, peamiselt kurdi rahvusest võitlejad, poseerivad fotodel võidukalt. Nende jaoks oli pidupäev, sest terrorirühmituse poolametliku pealinna vallutamine polnud mitte ainult strateegiline, vaid ka sümboolne suurvõit.

Viimane lahing liitlasvägede ja ISISe vahel toimus Raqqa Paradiisiväljakul, mis rahvasuus viimastel kuudel Põrguväljaku hüüdnime kandis. Väljakul hukkas ISIS neid, kes rühmituse reeglitest üle astusid.

Kokkulepe - omad välja, võõrad jäävad maha

Laupäeval käis kibekiire evakueerimistöö, et võimalikult paljud tsiviilisikud lahingutegevuse jalust ära saada. Washington Post kirjutas, et pääsemine ei oodanud ees vaid rahumeelseid linnakodanikke.

Väidetavalt saavutasid kohalikud hõimuvanemad ja linnaelanikest kokku pandud nõukogu kokkuleppe, mille kohaselt pääsesid Raqqast välja ka süürlastest ISISe võitlejad.

Kokkuleppe detailid, tagamaad ja tagajärjed on segased. Bussidesse, mis inimesed järgmise kahe päeva jooksul minema viis, mahtusid kohalikud, kuid mitte välismaalt tulnud ISISe võitlejad koos peredega.

Ühest küljest kinnitavad liitlasvägede esindajad, et kokkulepe oli vajalik, et päästa tuhandeid tsiviilelanikke. Samas üritavad liitlasväed end kokkuleppest distantseerida, sest selline diil - lasta osadel terroristidel lihtsalt põgeneda - ei ole mainekujunduse osas kindlasti kõige parem.

„Me ei kiida heaks ühtegi tegevust, mis lubab Daeshi [ISISe araabiakeelne nimetus] terroristidel Raqqast ilma õigusemõistmiseta põgeneda ja siis kusagil mujal jälle välja ilmuda,“ ütles brigaadikindral Jonathan Braga laupäeval. „Meie oleme mures tuhandete Raqqas Daeshi julmuste käes kannatavate tsiviilisikute pärast.“ Kuid kokkuleppe sõlminud nõukogusse kuuluv linnakodanik Omar Alloush kinnitas, et oma linna terroristid loeti tõesti evakueeritute hulka.

Liitlasväed andsid samas ka mõista, et olid kokkuleppest vähemalt teadlikud, kinnitades, et kõigis Raqqast väljunud bussides istuvad inimesed küsitletakse läbi, et terroristid nende seast välja sõeluda. Kuidas lahingupidamisega samaaegselt veel tuhandeid põgenejaid põhjalikult läbi uurida oli võimalik, on muidugi iseasi.

Linna esindajatest võib inimlikul tasandil aru saada. Vaja oli teha kibekiire valik, kas tuhanded süütud elanikud jäävad kahe tule vahele või pääsevad nad mööndusega, et pääsevad ka mõned kurjategijad. Siis mindi pikaajalises mõttes võib-olla väga halva, kuid kriisiolukorras võimalikult väikeste kahjudega valiku teed.

Hüljatute hukk

Fakt on see, et osad terroristid siiski linna jäid, sest kellegagi liitlasväed lahingut pidasid. Väidetavalt olid need välismaalt ISISega liituma tulnud võitlejaid, keda evakueerimisbussidesse ei lubatud. BBC sõnul võis neid olla kusagil 300 kandis.

Miks väljamaalasi põgenema ei lastud? Sel lihtsalt põhjusel, et võõrapärane välimus reedaks nad otsekohe. See tekitab omakorda küsimusi. Kas ISISe võitlejad topiti kõik samadesse bussidesse? BBC kirjelduse järgi küll ning need bussid olevat Raqqast teadmata sihtkohta edasi sõitnud. Sel juhul, kas liitlasväed olid sellest teadlikud ja pigistasid põgenevate mõrtsukate suhtes silma kinni? Võib-olla põgenesid võitlejad siiski rahulike inimestega koos, et massi sulanduda ja nendega koos põgenikelaagritesse jõuda. Et ISIS tapluste ajal linnaelanikke inimkilbina kasutas, ei tundu väga ebaloogiline ka see, et terroristid teiste varjus põgeneda võiksid.

Samas ei ole teada, kui palju oli Raqqas n-ö ideoloogiast innustatud võitlejaid, kes hingega asja juures olid ning kui palju neid, kes rühmitusega olude sunnil liitusid. Kui inimesele (või ta perekonnale) on suunatud püssitoru, võivad üsna kergesti sündida otsused, mis rahuajal mõttessegi ei tule. Süütul ja süüdlasel võib olla raske vahet teha - eeldusel, et ameeriklased ja kurdid üldse jõuavad täita oma lubadust põgenike seast terroristid välja nuhkida.

Mida võisid aga rühmituse lojaalsuse osas tunda välismaalt suure hurraaga võitlema tulnud tüübid, kes ühtäkki leidsid end vaenlastest piiratuna keset tühja linna, võib ainult ette kujutada. Ei ole ka võimatu, et põgenema pääses rühmituse kohalik ladvik ja reasõdurid, nii omad kui välismaalased, jäeti rahumeeli ise vaatama, kuidas hakkama saavad.

Mis saab Raqqast edasi?

Ehkki Raqqa on nüüd ISISest vaba, ei ole võit nii magus, kui tundub. Kuudepikkusest pommitamisest ja sõdimisest on linnast alles varemed ning ainuüksi liitlasvägede rünnakutes võib hukkunud olla kuni 1800 rahumeelset elanikku.

Õhku jäävad endiselt ka küsimused plagama pääsenud terroristidest ja neist, kes maha jäid. Olles alandava kaotuse üle elanud, kas võib toimuda meelemuudatus? Või jätkatakse järgmises kohas sama raevukalt. Mis saab surnud terroristide pereliikmetest? Kas karistada nende abikaasasid - kuid paljud neist olid sunniviisiliselt naiseks võetud, sisuliselt seksorja staatuses ohvrid. Mida hakata peale terroristi orvuks jäänud lapsega?

Võimalik, et kõige olulisem küsimus Raqqa elanikule on aga hoopis: millal saabub ükskord rahu?