Foto: Martin Ahven
Greete Kõrvits, toimetaja 17. oktoober 2017 17:44
Täna keskpäeval pidin kodus lambid põlema panema – taevast varjasid erakordselt tihedad pilved. Kesklinna sõites särasid autotuled vastu justkui öösel. Sünoptikud ja ilmateadlased spekuleerisid, et küllap on kummaliste kollakate pilvede taga peale tavapärase sügisesombu ka orkaan Ophelia, Sahara tolm ning isegi Portugali metsatulekahjud.

Eksperdid pole küll päris ühel nõul, kui palju mingi sündmus kummalist ilma on mõjutanud, kuid saab nentida: me ei ole maailmast eraldatud.

Kui mõelda sellele, et Sahara kõrbetorm võib tuua meie taevasse liivakarva pilved, et näljahäda Aafrikas mõjutab meie rändlindude arvukust ja maharaiutud vihmametsade taimedes peituvad ravimite toorained, siis tahaks loota, et hakatakse aru saama, et Eesti pole üksik saareke. Maailm mõjutab meid ja selle eest ei põgene.

Ühtlasi tahaks loota, et „eestlane on metsa- ja loodusrahvas“ tähendab enamat kui vaid reklaamloosungit turistidele. Eriti neile, kes sel teemal otsuseid teevad.