Kommentaar

Toomas Alatalu | Seekordsed valimised tulid ositi teisiti (1)

Toomas Alatalu, vaatleja, 15. oktoober 2017, 20:25
Arvatavalt vähesed mäletavad, et näitleja Mari-Liis Lill küsis oma kuulsa küsimuse – mis on sellel pildil valesti? -  2. aprillil 2013 ehk siis enne eelmisi kohalikke valimisi. See oli kartellipoliitika kõrgaeg – riigikokku pääsenud neli erakonda tegid Toompeal ja all-linnas mida tahtsid. Ka seda, mida polnud valimiskampaanias lubanud.

Samas pandi paarikümne tuhande inimese pöördumised lihtsalt kalevi alla. Ülbelt. See, mis järgnema pidi, lõi läbi märtsis 2015 toimunud riigikogu valimistel – rahva rahulolematus tõi riigikokku kaks uut poliitjõudu – radikaalse ja mõõduka.

Samal teemal

Konflikt toob protesti

Teadvustada tasub muud – nii meie intelligentsi kui ka rahva uusärkamine toimus sünkroonis samasuguste protsessidega teistes Euroopa riikides, mida nüüd üritatakse defineerida kui võimueliidi vastast populismi, migrantide kohalekutsumisest  põhjustatud paremäärmuslust jne.

Jäägu need sildistamised nende autorite hingele, fakt on see, et täna Eesti poliitmaastikul ilmnev on kindlasti parajas sünkroonis meie kohalike valimistega samal ajal toimuvate valimistega Austrias ja Alam-Saksimaa Landtagi valimisega Saksamaal. Viimase tõttu lükati Saksamaa uue valitsuse moodustamise kõnelused edasi 18. oktoobrile, et kõik oleks selge. Eestigi puhul teame samasuguseid otsuste edasilükkamisi. Nagu sedagi, et Eesti võimukoalitsioon on pinges – mis tulemuse keegi kolmest endale välja võlub ja kas saadavast piisab muretuks võimul jätkamiseks. Erinevus Alam-Saksimaast on aga selles, et kui viimase valimistel löövad kaasa vaid üksikud poliitikud Berliinist, siis Eesti kohalikel valimistel on väljas 91 riigikogulast ja pea kogu valitsus.

Tegelikult on täna Eestit raske võrrelda mõne teise riigiga, sest seekordsed kohalikud valimised tuleb jagada kaheks – Tallinnas ja väljaspool seda toimuvaiks. Viimaste tulemusi on võimatu ette ennustada tulenevalt 24nda tunnini kestnud haldusreformist ja esinduskogude suuruste muutumisest. Kuna haldusreform viidi tihti ellu konfliktis kohalike elanikega ja isegi rahvahääletuste tulemusi eirates, siis kajastub see kindlasti ka valimisaktiivsuse langemises, mis omakorda kallutab vaekausi nende erakondade ja valimisliitude kasuks, kes suudavad oma poolehoidjad välja tuua.

Sõõrumaa ja Mõis on tegijad?

Tallinna haldusreform ei puutunud ja paistab, et siin lõpevad valimised  vanaviisi. Ehk siis Keskerakonna võiduga. Ent uut moodi ja suurema valimisaktiivsusega kui varem. Katsed juba 12 aastat pealinnas võimul olnud Keskerakonda korruptsioonisüüdistustega õõnestada kandsid ettearvatult vähe villa, sest antud patust pole teisedki kartellierakonnad puhtad ja tegelikkuse kauaaegne varjamine on muutnud ühiskonna küllalt tuimaks, et üritada midagi otsustavalt.

Eks näis, kui suur edu saadab EKRE tulistamist just sel teemal ja just Tallinnas – kolmas või neljas koht? Teine suure poliitika uustulnuk Vabaerakond kuulutas küll varakult sõja peibutuspartidele, s.t. riigikogulaste ja ministrite kandideerimisele tagamaks kohalike ärksate esiletõusu valimisliitude kaudu, ent muu võimueliidi ja meedia üksmeelne vastuseis sellele nurjas ettevõetu.

Värskust siiski tuli ja tõukejõuna tuleb selles eeskujuks pidada Donald Trumpi ärimehelikku poliitikat. Ka Maarjamaal ilmusid oodatult-loodetult areenile kaks ärimeest - Jüri Mõis ja Urmas Sõõrumaa - sooviga kaasa lüüa just kohalikus poliitikas.

Savisaare Valimisliit – Tegus Tallinn ei peaks küsitluste põhjal pääsema Tallinna volikogusse, ent eks me kõik mäleta meedia altminekuid Eesti presidendivalimistel. Jälgides Sõõrumaa esinemisi linnapea debattides, võib öelda, et esimesel korral ta kohe kindlasti meid ehmatab just oma stiiliga – tulen ja teen ära, teisel korral hakkab see stiil aga teiste kandidaatide abitute või lihtsalt kritiseerivate heietuste kõrval mõjuma. Rääkimata nutikatest käikudest vene valija hingeelu teades – ikooni asetamine Lasnamäe kirikus jmt.

Ei maksa unustada sedagi, et Eestimaa vene valijad on 2014. aastast peale Venemaa telekanalite mõjusfääris, sest kõigi uudisteprogrammide – kus Venemaa sündmustega võidu käib Ukrainas toimuva rumalaks tegemine – reklaamipausid on täidetud n.ö. Eesti infoga. Sestap pole ime, kui Keskerakonna tipud näevad maailmas toimuvat sootuks teisiti kui adekvaatses inforuumis elavad eestlased.

 

Kelle poolt on õpilased?

Savisaare Valimisliidu – Tegusa Tallinna esindatus volikogus tähendaks ka uue võimukoalitsiooni sündi – nende liitu Keskerakonnaga. Lahtine on aga see – kumb pälvib rohkem kohalike venelaste hääli, milles võib otsustavaks saada venelastest kooliõpilaste aktiivsus Keskerakonna kasuks. Seda lohutusena tulevikku silmas pidades. Sotside võimalik kaasalöömine uues võimukoalitsioonis sõltub antud seisu puhul pigem neist endist, sest märtsis 2019 on riigikogu valimised, kus näol senisest suurem kaal.

Sõõrumaa auks tuleb öelda sedagi, et ta on rõhutanud vajadust valida volikogusse reaalse mandaadiga isikud. Praegune valimissüsteem eeldab seda, et populaarne riigikogulane või minister korjab enamuse häältest ja tema tuules sisenevatel kandidaatidel on kõigil ette näidata vaid 100-300 häält, mis ei anna neile ei autoriteeti ega ka sõltumatuse tunnet. Paraku moodustub enamus uuest volikogust ikkagi vana valimissüsteemi alusel ehk siis ammune probleem jääb püsima.

Ärimees Mõis on juba korra poliitikasse tulnud ja sealt välja suunatud. Sedapuhku on mängus tandem, keda on raske ette kujutada vähemuses toimijatena. Kuna kogu Euroopa elab üle poliitmaastiku värskenemist ja see vajab harjumatut taganttorkimist, siis lootkem, et neil meestel jätkub poliitilist püssirohtu vähemalt riigikogu valimisteni.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee