Raamat

Kuidas ja millest sünnib kuulus Odessa huumor? 

ILFI JA PETROVI RADADEL: Odessas lehvib praegugi Ostap Benderi vaim (1)

Marko Kadanik, 14. oktoober 2017, 00:01
SUUR KOMBINAATOR: Ostap Benderi elusuuruses kuju ehib Odessa linnapargi restorani sissekäiku. Teisel pool on tema kaaslane romaanist „12 tooli“, endine aadlipealik Kissa Vorobjaninov. Marko Kadanik
Odessas on pikemalt peatunud ning töötanud Aleksandr Puškin, Nikolai Gogol ja nobelist Ivan Bunin. Siinses sadamas oli laadijana ametis Maksim Gorki. Siit on pärit poeet Anna Ahmatova ning kultuskirjanikud Ilf ja Petrov, rääkimata lugematutest humoristidest. Mis on see fenomen, mis on ikka ja jälle kirjanikke enda poole tõmmanud (või oma pojad-tütred kirjanikeks kasvatanud) ja nad linnast kirjutama pannud?

Puškin alustas Odessas kroonuteenistuses olles oma „Jevgeni Oneginit“. Mark Twain kirjutas sellest Musta mere äärsest Ukraina kuurordist raamatumõõtu reisikirja. Lev Tolstoil oli seal palee. Gogol kirjutas selles linnas „Surnud hingede“ teise osa, mille ta küll enne surma hävitas.

Kogu seda rahvuslikku kirevust meenutavad kohanimedki. Odessast leiab näiteks Prantsuse ja Itaalia bulvari (rääkimata Richelieu prospektist ja de Ribase tänavast ehk Deribassovskajast), Jevreiskaja (Juudi), Kreeka tänava ja turu, Poola ja Bulgaaria tänava ning terve Moldavanka linnaosa, mis oleks Tallinna oludes oma (kuri)kuulsuselt võrreldav ehk Kopliga.

Igaüks leiab siit midagi omast ja tuttavlikku. Ja vaid päeva-paari jooksul võid kogeda kõiki neid stereotüüpseid jooni, mida ühele või teisele rahvusele on omistatud: slaavlaste uljust ja laia joont, juutide uudishimu ja kavalust, prantsuse aristokraatide kõrki viisakust, lõunamaalaste vahetut siirast soojust ja osavõtlikkust, oriendi fataalsust… Kirjanduslike tüüpide otsija võib end siin tõesti tunda nagu laps kommipoes.

See rahvaste paabel on aja jooksul sulandunud uueks rahvuseks – odessiitideks, kellel on oma kirev kultuur, tavad ja isegi keel või vähemalt murre või kõnepruuk. Internetiavarustes leidub arvajaid, kes väidavad küll paljasõnaliselt , et Odessa kõnepruugi laenas Mihhail Bulgakov ka „Meistrisse ja Margaritasse“. Paljude arvates on aga odessiitide olemust kõige täpsemalt tabanud Isaak Babel oma Odessa novellides. Iseasi, palju sellest olemusest algsel kujul alles on – ta kirjutas oma novellid enne Teist maailmasõda ja praegu annavad Odessas üha enam tooni ukrainlased –, kuid mingi lähtekoha odessiitide hingeelu mõistmiseks pakuvad need kindlasti.

Ilfi ja Petrovi fenomenilt aitab saladuskatet kergitada kohalik giid. Linnaekskursioonid on tavaliselt nii nagu nad on, aga Odessa oma moodustab meeldiva erandi: giid on magistrikraadiga ajaloolane, kes on enda sõnul läbi tuuseldanud vähemalt poole Odessa linnaarhiivist. Tema lahendabki mind juba ammu vaevanud saladuse – mis linn oli ikkagi Ilfi ja Petrovi kultusromaanis „Kuldvasikas“, milles Ostap Bender salamiljonär Koreikot jahtis, mainitud Tšernomorsk ja kui palju on sellel ühist Odessaga.

Humoristide paradiis

Giid teab täpselt, et sellenimelist linna pole kunagi olemas olnud, aga romaani tegevus toimub tõepoolest Odessas, suuremalt jaolt Deribassovskajal. Ka artell Herkules, kus Koreiko töötas, oli päriselus olemas – otse linnapargi vastas endises Odessa esinduslikemas samanimelises võõrastemajas, mida on nüüd püütud edutult juba kümme aastat restaureerida. Ja Odessa keskvaksalis, mis meenutab nii mõõtudelt kui ka välimuselt katoliiklikku katedraali, hoidis ta oma rahakohvrit. 

Pikeevestides ja õlgkübarates operetikoomikute (Ostap Benderi määratlus), endiste kaupmeeste loosung „Tšernomorsk vabalinnaks!“ viitab aga juba otseselt Odessa kuldaegadele porto franco ehk maksuparadiisist vabasadamana. Muide, see endiste aegade ihalus pole võõras ka tänapäeva odessiitidele – kui mõnega neist jutule saad, jõuab ta varem või hiljem tavaliselt ikka selleni, et nõukogude ajal oli siin elu parem.

„Kuldvasikas“ pole ainuke teos Ilfi ja Petrovi loomingus, millele Odessa oma jälje on jätnud. Nii mõnigi „12 tooli“ värvikatest tüüpidest on samuti Odessa elust maha kirjutatud. Sealhulgas Türgi alama poeg Ostap Bender, aferistide kroonimata kuningas – Ilja Ilf (kodanikunimega Iehiel-Leib Fainzilberg) olevat giidi teada kunagi tunnistanud, et tundis Benderite nimelist perekonda isiklikult, nood pidasid tema naabruses Väike-Arnauudi tänaval lihapoodi. Aga ütlemisi, tõestisündinud sekeldusi ja iseloomujooni olevat kirjanikepaar Ostap Ibragimovitšile laenanud teisteltki Odessa elukunstnikelt.

Või jutustuses „Õilis isik“ mainitud sammastik, mille otstarvet Pištšeslavi linna elanikest keegi ei mõistnud, kus kohalikud elanikud asjal käisid ja kust rokfoorilaadset haisu imbus. Midagi sarnast on olemas Odessaski – Vorontsovi palee ampiirstiilis vaateplatvorm merebulvari lõpus, kunagine võimas sambaansambel, mis pole praegu just parimas seisus ning kus nii mõnigi odessiit tundub Pištšeslavi kunagist traditsiooni jätkavat.

Eriti viljakas pinnas ongi Odessa olnud humoristidele. Mitte kuskilt pole neid tulnud nii palju kui siit. Kes ei teaks kas või Mihhail Žvanetskit – kadunud Eino Baskini üht lemmikut, kelle naljad kõlasid ilmast ilma ka „Meelejahutajas“! Kogumikke põhiliselt Odessast pärit huumori ja anekdootidega antakse eesti keeles välja praegugi. Kuidas sünnib see kuulus Odessa huumor, kogu nõukaaegse huumori lipulaev? Võib kindlalt öelda, et elust enesest. Piisab, kui istud trammi või lähed turule ja kirjutad lihtsalt üles, mida kuuled. Jaa, siin võiks vist igaüks humoristiks hakata!

Üheks Odessa huumori võtmeks on kindlasti raudne loogika. Selles veendusin omalgi nahal esimestel Odessas veedetud tundidel. Trollipeatusest hotelli lonkides uurin vastutulijalt, kas olen ikka õigel teel. Ta teab nii tänavat kui ka hotelli ja seletab vastutulelikult: neli kvartalit otse edasi ja siis vasakule. Aga kaua sinna umbes läheb? Viis minutit? Kümme? Kohalik ärritub. „Aga kust mina peaksin teadma, kui kiiresti teie käite?“ vehib ta kätega. „Mina lähen sinna igatahes viie minutiga.“

Samal teekonnal põikan sisse ajalehti ja muud kribu-krabu müüvasse kioskisse. Vahetan müüjamutikesega paar viisakusfraasi ilma ja muu sarnase kohta ning küsin, ega tal linnaplaani ole. Mutike elavneb. „Aga kust te tulete?“ uurib ta. „Baltikumist?“ On mu nõukaaegne vene keel siis tõesti nii roostes, et reedab minus välismaalase? „Ei-ei, aga… No kuulge, mõelge nüüd ise – milline odessiit tuleks minu käest linnakaarti ostma?!“

„Vaiki, õnnetu!“

Eeskuju nakkavat jõudu näen Privozi nime kandval Odessa keskturul. Peasissekäigu lähedal jääb silma tavaline noorepoolne perekond – mamma, papa ja lapsuke, nii nelja-viieaastane poiss. Ema ja poja suhted on silmanähtavalt pingestunud, isa seisab mittemidagiütleva näoga kõrval.

„Ema, aga ma ju tahan neid virsikuid!“

„Ma ütlesin, meil on raha otsas. Ei osta täna! Lähme nüüd.“

Poisike muudab taktikat. „Ema, aga ma nii tahan! No mis see sulle maksab, on sul tõesti minu jaoks kahju või?“ edvistab laps silmi pööritades ja ema kätt puudutades. „Ema, emake, no emaaaa!“ anub jõnglane.

„Mitja, mis ma sulle ütlesin?!“

Nüüd vihastab emagi. „Mis sa oled selline vastik!“ sakutab ta poisikest ja tõmbab talle vastu kukalt. Poiss pistab lõugama. „Aga kui sina sellelt onu Žoralt portveini nuiasid, siis sina küll said!“ kisendab ta etteheitvalt, ise ilmselgelt pettunud, et elust enesest hoolega meelde jäetud skeem tema puhul ei tööta. „Mida sa räägid, Mitja! Kus?“ ahhetab ema hoopis. „Siinsamas Privozil! Siis, kui isa merel oli!“ ulub jõnglane. „Vaiki, õnnetu!“ kurjustab ema, kuid on juba hilja: perepea silmad on vahepeal ümmarguseks läinud, nüüd jooksevad kulmud ninajuurele kokku. Poisike pole enam ainuke, kes karjub.

Rahvas hakkab kokku jooksma, paar ruttab poisikest kahevahel järele vedades minema. Küllap jätkub ettearvatava lõpuga etendus privaatsemates oludes. Või siis lihtsalt pisut kaugemal.

Omajagu elamusi pakub trammisõit. Mööda trammi käib signaalpunases ohutusvestis konduktor, pobisedes masinlikult: „Sõiduraha, palun!“ Mälu on tal hea ega küsi kelleltki kaht korda raha. Ootamatult peatub tramm kahe peatuse vahel. Põhjust pole vaja kaugelt otsida – eelmine on keset teed seisma jäänud.

„Nii, kodanikud, nüüd hakkame trammi lükkama. Kas meil siin mehi on?“ uurib trammijuht, auväärne vormiriietuses matroon, läbi valjuhääldi. Mehed trammis on vait nagu hiired. „Kurat võtaks, kas siin siis tõesti polegi mehi? Ma ei sõida edasi!“ jonnib trammijuht.

Ühes kodanikus ärkab südametunnistus ja ta loivab maha, trammijuhile appi. Trammi lükkama teda siiski ei panda, selle asemel otsitakse kuskilt välja hiiglaslik paarimeetrine raudvarras ja upitatakse kahe trammi vahele. „Ja nüüd lükkamegi trammi! Aga see on normaalne, seda juhtub ikka,“ julgustab trammijuht sõitjaid. Ootamatult raugenud jõuga, veel Saksa DV päritolu sõiduriist pukseeritakse haruteele „taskusse“ juba enne järgmist peatust.

„Teie seal, võtke koomale!“

Peatuses teatab trammijuht, et kuna tramm on nüüd graafikust maas, siis järgmises peatuses kinni ei peeta. Trammi tagaosa ummistavate naispensionäride seas tõuseb hala: kuidas siis nii? Me kaebame! „Kes tahab vaielda, mingu maha!“ lõikab trammijuht Kõrboja Anna resoluutsusega. Juba vuhisebki sõimeldes välja bravuurikaim kaeblejatest, teised tema järel.

Veel paar peatust ja trammijuht muutub taas närviliseks. „Kodanikud sisenejad, tehke ometi kiiremini! Ja teie seal keskmise ukse juures, võtke koomale!“ kisab valjuhääldi. Samas vaimus jätkab „Meelejahutajat“ meenutav trammiraadio kuni lõpp-peatuseni Arkaadia rannas.

Ühel päeval, kui Privozi turule sõites Jevreiskaja tänava nurgal bussi ootan, toetan end istuma esindusliku paleemõõtu hoone, mille tean olevat laste- ja sotsiaaltöökeskuse, vundamendiservale. Mõne minuti pärast ilmub kuskilt hambuni relvastatud välipolitseinik, automaat kaelas. Tema hiigelpikk kumminui on kõige vähem hirmu äratav relv. Tervitab viisakalt. „Ootate siin bussi või?“ Nojah.

„Aga teate,“ teeb ta peaga kahetseva liigutuse, „tegelikult pole lubatud siin istuda. Meil on siin ikkagi riiklik asutus. Relvakonflikt Venemaaga ja… Saate ju isegi aru.“ Tunnen huvi, mis siin siis ikkagi on. Mis, oblasti riiklik julgeolekukomitee?! Aga sotsiaaltöö? 

KGB hoone turvaalalt põgenedes jõuab lõpuks pärale, miks vastas oleva Itaalia restorani ettekandja oli seda sotsiaaltöökontoriks nimetanud. Nojah, teatava kujutlusvõime korral võib nende tegevusele ka sellise nime anda.

Selliseid värve, mis meie harjumuspärasest elust tunduvalt erinevad, jagub isegi Odessast lahkumisse. Kui lennujaamas (mis on miljonilinna kohta häbematult väike) selgub, et lennud Dubaisse, Batumisse ja Tallinna väljuvad täpselt samal ajal, puhkeb reisijate seas segadus. Kohale rutanud korravalvur küll rahustab, et keegi ei jää maha, aga lõpuks hakkavad närvitsema ja kiirustama ka turvakontrolli töötajad, kes ülemustelt raadio teel pidevalt sõimata saavad. Hiigelpikk järjekord liigub siiski vaevaliselt.

See pole veel kõik – kui turvakontroll on seljataga, selgub, et kõigile lendudele minek käib ühe värava kaudu, kuigi lennujaamas on neid kaheksa. Lennukid tõusevad õhku vähemalt pooletunnise hilinemisega.

Kui küsin lennujaamatöötajalt, kuidas selline asi on võimalik, saan vastuseks mõistatusliku naeratuse ja üheainsa sõna: „Odessa!“

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee