(JOSEP LAGO)

Üks mõtlemist enim betoonsängi suruvaid asju on poliitiline kaart. Sel on muidugi oma selge funktsioon, kui räägime suuremõõdulisemast kaardist – näete, siin on joon, kus lõppeb meie maailm, siin on aga okastraattõkked, kaamerad, miiniväljad, automaaturid, ja edasi on teine võim, teised tavad-seadused ja teistsugused inimesed.

Ent mida räägivad kõik astronaudid nagu ühest suust – kosmosest riigipiire näha ei ole. Maa on tervik.

Tõde on alati kusagil vahepeal – nii, nagu elu ei saa eksisteerida ilma rakumembraanita, ei püsi ühiskond ilma elementaarse oma-võõras eristuseta. Maailm muutub, rahvad liiguvad, inimesed otsivad uut-paremat, kultuurid tõusevad ja kaovad. Ent poliitiline kaart, mis maalib ühed riigid ühe ja teised teise värviga, on omalaadne relv, mis üritab sisendada, et kunagi sõdadega paika pandud barjäärid on igavikulised – oled sees või oled väljas, teisi võimalusi ei ole.

Saagem aru ja olgem õiglased – ka riigid on moodustised, mis on loodud kestma. Need peavadki enda olemasolu eest seisma, see on neile sisse ehitatud, ja enamasti seal elavate inimeste huvides.

Trikid surnutega

Ajaloost ei pääse! Pürenee poolsaarel oli väga pikk, peaaegu 800aastane kogemus mauri piiratud väekontingendi ajutise viibimisega nende maadel rahva progressiivse osa kutsel. Meil oli kah 700 aastat germaani rüütlite ja Venemaal 200 aastat mongoli-tatari piiratud väekontingendi ajutist viibimist nende territooriumil – muidugi rahva progressiivse osa kutsel.

Selle progressiivse osaga on muidugi lihtne – mõne jobu leiab alati. Soomlastel leidus näiteks Otto Wille Kuusinen, kui 1939. aastal tahtis Nõukogude Liidu piiratud väekontingent asuda ajutiselt Soome territooriumile.

Samas näiteks USA põhjaosariikide vägede ajutine viibimine lõunaosariikide territooriumil näib venivat pikaks, niisamuti kui Euroopa kolonistide ajutine viibimine Ameerika mandril. Kusjuures siin on oluline erinevus, sest lõunaosariikides ju ei tehtud põhjalikku genotsiidi.

Rumeenia tükk, kuhu Stalin piiratud väekontingendi ajutiselt jättis, püsib mingi skisofreenilise visadusega, kuigi eriti vist keegi ei püüa teha nägugi, nagu oleks olemas mingeid moldaavlasi. Viimane Austria-Ungari veider jääk läks rahulikult pooleks 1993. aastal, samas kui Idariik ise püsib, sest keegi ei julge mõeldagi, mis saab siis, kui kaks ilmasõda napilt kaotanud seltskond asja tõsiselt kätte võtab. Teisalt jälle Ida-Preisimaaga muret pole, sest see puhastati põhjalikult neist, kel võiks olla eriarvamusi piirkonna kuuluvuse osas.

Ja Edela-Euroopa juurde tagasi tulles – reconquista käigus üldiselt löödi kah mauri piiratud väekontingendi liikmed ja neid pooldavad tegelased maha ja islam keelustati.

Genotsiidist pääsesime meie napilt – nõukogude sotsialismi keskmine võimekus oli hävitada üks rahvas aastas. Teispool Peipsi järve elav arvukas eesti kogukond aga tapeti, samuti soome-ugri rahvastest näiteks ingerisoomlaste ja karjalaste kogukond. Kumminui on sellega võrreldes väga leebe vahend.

Hispaania läbikukkumine

Austria-Ungari oli vajalik Osmanite impeeriumi tõrjumiseks. USA püsib koos, sest seal elavad inimesed on sellest huvitatud. Samas kui Pürenee poolsaarel on kaks riiki lihtsalt sellepärast, et mäeahelik oli omal ajal tõhus tõke – inimesed on ju praktiliselt samad. Galeegi keel, üks Hispaania tunnustatud keeltest, on samasugune fatamorgaana nagu moldaavia keel – see on olemas ainult Hispaania riiklikes huvides. Nii et kui mäng piiridega Pürenee poolsaarel oleks kunagi natuke teisel kujul „tardunud” ja seal oleks mitte kaks, vaid üks kuni kuus riiki, oleks see tegelikult täpselt sama normaalne kui praegune olukord. Ja iga võimaluse puhul leiduks neid, kes ajavad mingit süüdimatut iba seadustest ja ajaloolisest õigusest ning kõige hullem – usuvad seda, mida räägivad.

Ei, Eesti ja Kataloonia situatsiooni ei saa otseselt võrrelda! Jah, Kataloonia vallutati kunagi. Mitu korda. Kunagi oli midagi üldjoontes sarnast omaette riigiga. Kataloonia sai kõvasti rappida kindral Franco diktatuuri ajal ja osa kibedust keskvõimu vastu tuleneb sellest. Ent Kataloonial ei ole nii-öelda uusajal olnud tunnustatud riiklust, mille vaieldamatu okupant oleks katkestanud. Teisalt täpselt sama rõlgelt demagoogiline on võrrelda Kataloonias toimuvat pronksiööga – isegi Venemaa ei söandanud rüüstamisi hääletamiseks nimetada.

Mis ühendab eestlasi ja katalaane – oleme oma territooriumil suhteliselt selgetes piirides elavad rahvad, kel on oma kultuur ja identiteeditunne, ning nagu me ei olnud rahul Vene okupatsiooniga, pole nad rahul keskvõimuga. Me ei saa hukka mõista näiteks kasahhe ja valgevenelasi, kes arvavad, et neil on parem kuuluda SRÜsse, niisamuti kui me ei saa hukka mõista šotlasi ja bretoone, kellest enamikul pole midagi suuremasse riiki kuulumise vastu. Ent kuidas teisiti kui mõistmisega saame suhtuda ühe rahva iseseisvuspüüdesse?

Hädad hakkavad siis, kui riik ei tööta olulise osa seal elavate inimeste huvides. Ei tohi ka karta analoogiat Ida-Virumaaga – kui me kord juba oleme kolonistidele kodakondsuse andnud ja nad ei taha meie riigis elada, siis oleme midagi valesti teinud ja see piirkond on meie jaoks kaotatud. Eestil, Hispaanial ega mainitud Suurbritannial või Prantsusmaal pole muud teed, kui korraldada asjad nii, et inimesed tahavad seal riigis elada.

Hispaania on läbikukkunud – katalaanid ei taha.

Jaga artiklit

11 kommentaari

  /   17:40, 15. okt 2017
Aastatel 1936 - 39 eksisteeris seal Lääne - Euroopa Nõukogude Vabariik, pealinnaga Barcelona. Selle rajasid kodusõja raames internatsionaalsed brigaadid vabariiklaste nimetuse all, ja võitlesid frankistide vastu. Viimaseid toetasid Saksamaa ja Itaalia. Sefardid toetasid frankiste, aškenazid vabariiklasi.
http://www.ohtuleht.ee/473532/juri-lina-hispaania-kodusoda-oli-kommunistide-ja-vabamuurlaste-uhistoo
Ka Eesti Vabariik müüs kommunistlikule Hispaaniale 1937. aastal käsikuulipildujaid.
R
Risto Tanner  /   18:29, 14. okt 2017
Eile Šotimaa ja Põhja-Iirimaa, täna Kataloonia, kus puhkeb enesemääramiskriis homme? Euroopa Liiduks ühinevad riigid seadsid siiski teise eesmärgi: kaotame piirid ja elame nii, et keegi ei tunne ennast ahistatuna või alla surutuna. Üllas eesmärk, aga vähe tegusid selle saavutamiseks. Kui üleeuroopaliselt on püütud reguleeritakse isegi kurgi kõverust, siis miks ei võiks Euroopa helged pead välja töötada ka ühist regionaalkultuurilist poliitikat, mis püüaks ennetada separatismi. Et tõepoolest kõik inimesed rahvad ja rahvakillud TAHAKSUD elada ühinenud Euroopas. Vale on silmad kinni pigistada ja öelda, et Hispaania siseasi, klaarigu omavahel. Me säilitame looduses hävimisohus taime- ja loomaliike, elustame Võru, Setu, Mulgi, Kihnu jt. subkultuure, miks ei püüa siis Euroliit säilitada regionaalkultuurilisi eripärasid Euroopas tasakaalustamaks majandusliku integratsiooni survet rahvuskultuuridele? See on Euroopa Liidu integratsioonipoliitika kriis, mis ohustab ka meie rahvuslikku enesemääramist. Kes veel, kui mitte Eesti taolised Euroopa väikerahvad peaksid olema sellise poliitika väljatöötamise initsiaatorid Euroliidus.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis