Ryan Gosling ja Ana de Armas (Warner Bros. / Sony Pictures / pressimaterjal)

Aastal 1982 ilmunud ulmekas „Blade Runner“ sai kultusklassikaks alles tunduvalt hiljem. Kinopublikum ei tunnetanud režissöör Ridley Scotti nägemust ning pikad ja maaliliselt kaunid, ent sisutühjad kaadrid tekitasid võõrastava tempo, mida oli raske omaks võtta. Muidugi ei aidanud kaasa ka asjaolu, et aastate jooksul on filmist ilmunud mitu erinevat versiooni ning seda, mis omal ajal kinodesse jõudis, peetakse neist üheks kehvemaks.

Seega seisame fakti ees, mille kohaselt sai „Blade Runnerist“ kinoklassika hoopiski tunduvalt hiljem ning viimane versioon filmist („The Final Cut“) jõudis üldsuseni alles 2007. aastal. Selles valguses ehk polegi imelik, et nüüd, aastal 2017, näeme teose järjeosa ning vähemalt esialgu tundub, et „Blade Runner 2049“ suudab eelkäijast edukam olla ning nii kriitikute kui ka kinokülastajate südameid tunduvalt varem võita.

Filmi tegevus leiab aset 30 aastat peale esimese osa sündmuseid ning sel korral asub inimestega äravahetamiseni sarnaste replikantide jahtimise ja „pensionile saatmisega” tegelema Ryan Goslingu poolt kehastatud K, astudes sellega Harrison Fordi suurtesse saabastesse. Vanameistri fännid ei pea aga pettuma, sest praeguseks hetkeks ei tohiks enam kellelegi üllatusena tulla, et ka Ford filmis üles astub, toomaks Rick Deckardi taaskord vaatajateni.

Stsenaariumi sügavustesse me praegusel hetkel aga sukelduma ei hakka, taoline palve käis läbi juba eellinastusele kutsuvas kirjavahetuses, kus Denis Villeneuve ise palus kinovaataja kogemus võimalikult üllatusterikkaks jätta. Positiivne on asjaolu, et üllatusi tõepoolest jagub - filmi stsenaarium ei käia vanu tuntuid radu ega ehita linateost vanale vundamendile, nagu viimase aja järjefilmide puhul kombeks on (vaatan sinu poole, „Star Wars“!). Selle asemel jutustatakse vaatajale täiesti uus lugu, mis osaliselt toetub küll eelmises osas kehtestatud maailma reeglitele ja tegelastele, ent omab siiski piisavalt palju jõudu, et ilma abita ise enda jalgadel seista ning esimese episoodiga eelnevalt tutvumine pole kohustuslik.

Eelkõige pakub Villeneuve vaatajale just visuaalset naudingut. „Blade Runner 2049“ paistab silma fantastilise operaatoritöö ja kaameranurkade valikuga, samuti on kiiduväärt asukohtade mitmekesisus ning usutavana tunduvad eriefektid. „Blade Runner 2049“ universum tundub reaalne just selles võtmes, et kui keegi ütleks, et täpselt taoline tulevik (mõne)saja aasta pärast välja näebki, oleksin ma hetkega uskuja. Meeltmööda on ka kahe filmi vahele jääva progressi loogilisus - kui muudes linateostes tunduvad hüpped tehnoloogia arengus kas olematud või hoopiski põhjendamatult suured, siis „Blade Runneri“ esimese ja teise osa vaheline muutus on pigem mõistlikumat laadi.

Mööda ei saa vaadata ka meeldejäävatest rollisooritustest. Ryan Goslingu poolt kehastatav peategelane saab kiirelt sümpaatseks, Harrison Ford on jätkuvalt tasemel, ent meeldesööbivaimaks saab (pisut üllatuslikult) Jared Leto roll replikante tootva suurkorporatsiooni juhi Niander Wallace’ina. Pisut üllatuslik on asjaolu, et mulle Leto filmis niivõrd hea mulje jättis seetõttu, et tema eelmine linateos, „Suitsiidisalk“ (ja tema ülesastumine selles) oli ärritavam kui tipptunni ajal Tallinna liikluses autoga sõitmine.

Mõne kinokülastaja jaoks võib filmi pea et 3 tunni pikkune kestvusaeg natuke eemaletõukavana tunduda, ent vähemalt isikliku kogemuse põhjal tundus film lühem, kui ta tegelikult on. Ometigi tuleb ennast potentsiaalseks pettumuseks valmis panna, sest rohket märulit lubavad treilerid ei vasta reaalsusele ning esimesest osast tuttav, pisut aeglane tempo on olemas ka järjeosas. Kui on aga soov näha midagi enneolematult kaunist ning aeg ei ole faktoriks, on „Blade Runner 2049“ vaatamine lausa kohustuslik. Tegemist on väga hea järjeosa ning suurepärase filmiga!

9/10

Jaga artiklit

4 kommentaari

C
CROM  /   10:39, 17. okt 2017
Esimese filmi vaieldamatuks kirsiks tordil oli Vangelise muusika. Ainuke pala teises filmis, mis natukenegi meenutas Vangelist, oli lõpuosas kõlav muusika. Enamus helist oli müra ja minus tekitas see küll ebameeldivus tunde. Samas film mulle meeldis ja aeg kulus kiiremini, kui oleks oodanud.
K
konsa  /   07:48, 13. okt 2017
ARVUSTUS | „Blade Runner 2049“ annab eelkäijale igatpidi silmad ette
.-.-.-
eh, kas see päris nii on, ma nägin esimest osa kaheksakümnedate aastate keskpaiku, siis võttis see film karbi ikka lahti, sest keegi polnud enne seda midagi sellist pakkunud (vähemalt mina ei ole näinud), alates visuaalsest (osales vist kuulus arhitekt) poolest kui ka näitlejate askeldamistega.
ühesõnaga enne seda filmi oli asi lahja.
näiteks, viimane Total Recall (2012) on sellest esimesest blade runnerist korralikult inspiratsiooni saanud, ilmselt osa filme veel

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis