Omavalitsusvalimised on taas kuumaks kütnud riigikogulaste ja ministrite mitmel toolil istumise teema, mille õiguslikkust on ka riigikogus ja riigikohtus mitu korda vaetud ning praegu on riigi tipp jälle seda meelt, et nii peabki olema. Kuna eelnevalt on sealsamas tipus oldud teist meelt, piirdun siinkohal vaid meie põhiseaduses kirjapandu imetlemisega, sest sealt saab kord välja lugeda üht ja siis risti vastupidist.

Lüüasaanud poliitik jätku amet

Pajataksin aga hoopiski sellest, kuidas antud teema päevakorda tuli ehk siis 17. oktoobril 1993. aastal toimunud esimestest kohalikest valimistest pärast esimesi (uue) riigikogu valimisi. Täiesti uue seaduse alusel toimunud riigikogu valimised olid tekitanud palju arusaamatust ja pettumust (võimule pääsenute taga oli 186 000 häält ja opositsioonil 206 000). Toompeale jagus neidki, kes olid kohe valmis mitmel kohal istuma ja raha saama – riigiettevõtete nõukogu tasulised kohad valituile läksid juba esimesel tööpäeval mängu. Ent õigel ajal valla lastud vastupropaganda – laskem kohalikul kaadril esile kerkida – tegi oma töö. Igal juhul läks siis valimistulle vaid 27 riigikogulast ja neist osutus valituks 7 (Tallinna volikokku said A. Haug, I. Kannik, M. Nutt).

Tervitasin järgmisel päeval kaotajaid riigikogu kõnepuldist lootusega, et nad loobuvad ka alles jäänud ametikohast, sest valijad on neid umbusaldanud. See on põhimõte, mida toona võimule pääsenud Eesti poliitika koorekiht keeldub siiani tunnistamast – kui poliitik saab ükskõik kuhu kandideerimisel tagasilöögi, siis peab ta sellele reageerima. Näiteks Prantsusmaal tähendab parlamendiliikme lüüasaamine kohalikel valimistel seda, et ta loobub mandaadist ja provotseerib niimoodi järelvalimisi, kus tal loomulikult on õigus samuti kandideerida ja edu korral mandaat tagasi saada. Eestis kehtiv valimissüsteem välistab seesuguse vastutamise võimaluse ja pole siis ka ime, et järgmistel 1996. aasta kohalikel valimistel kandideeris juba 71 riigikogulast, neist 41 Tallinnas. 32 osutus valituks, 25 Tallinnas.

Neil valimistel olid esimest korda väljas ka ministrid, kes mitte ainult ei põrunud, vaid ka kelle häältesaak osutus veel kehvemaks kui riigikogulaste enamusel. Üksnes kaitseminister Andrus Öövel kogus 536 häält, teised 33, 78, 89, 182, 190, 208 häält. Oktoobris 1999 toimunud valimistel kandideerisid juba kõik ministrid peale peaminister Laari ja kaitseministri Jüri Luige, kes praegu samas ametis ka ei kandideeri. Mittevalituiks osutusid neli ministrit, kõik sotsid. Mis puutub riigikogulastesse, siis Tallinnas osutus toona volikokku valituiks neist 23 ja mittevalituiks 16, Tartus 7 ja 3. Kandideeris aga juba 92 riigikogulast.

Valimiskampaania all kannatav töö

Mäletatavasti hakkas 2001. aastal presidendiks valitud Arnold Rüütel tasapisi juurutama võimude lahususe mõtet, milles teda toetas õiguskantsler Allar Jõks ja tulemuseks oli kahel toolil istumise ajutine seiskamine, kuniks uue presidendi ja uue õiguskantsleriga asi jälle tagasi pöörati. Esialgu läks veel nii, et volikogudesse valitud riigikogulaste asemel istusid neis asendusliikmed (2013. aastal valitud 79liikmelises Tallinna volikogus oli neid ühel hetkel 53), ent kahel viimasel aastal on seis pigem säärane, et istun nii siin kui ka seal. Peaks olema arusaadav, et see soosib nii võimu kontsentreerumist kui ka pinnapealsust töös. 

Seda lugu ajendas kirjutama septembrikuu teade selle kohta, et Aseri volikogus toimus vallavanema umbusaldushääletus. Järjekordne, sest augustis umbusaldati Raplas, Otepääl, Palamusel, Elvas, Vändras, juulis Jõhvis. Peaks olema mõistetav, et tegemist on valimiskampaania osaga. Paraku vormis, mis normaalselt toimivas demokraatias peaks olema välistatud.

Kui ma ülal mainisin oma õpetussõnu kolleegidele riigikogu kõnepuldist 1993. aastal, siis oli mul tihti käes ka Euroopa ekspertide osalusel sündinud Nicaragua valimiskampaania seadus. Seal oli näiteks kirjas, et kolm kuud enne valimisi ei tohi vabastada ametist ühtegi võimukandjat ega võtta vastu põhimõttelisi ja suuri finantseraldusi nõudvaid otsuseid. Kaks nädalat enne valimisi pidid kindlaid  ametiposte omanud isikud minema puhkusele, et kandideerida jne. Reguleeritud oli ka valimistel osalejate rahastamine – erakondadele ja valimisliitudele kehtisid maksimumsummad, mis tulid nii riigilt kui ka eraisikutelt. Viimased võisid annetada piiramatult, ent kui kehtestatud summa oli täis, siis võttis valimiskomisjon annetusest poole enda käsutusse ja jagas suurema osa sellest võrdselt ülejäänud valimisvõitluses osalejatele. Valimisreklaami kasutamisaeg oli piiratud kahe kuuga.

Ka meediale kehtisid reeglid – kolm nädalat enne valimisi sai opositsioon endale ametliku uudistesaate peamisel telekanalil ehk siis oli kaks konkureerivat uudistesaadet, mis vahetasid iga päev ka kohta – kes enne ja kes pärast. Oli palju muudki, ent sellest seadusest ei tahtnud riigikogu kolmes koosseisus, kus olen olnud, ükski otsustaja midagi kuulda ning anarhia ja kavalantslus vohab siiani.

Kas tõesti saab pidada normaalseks seisu, kus meie ministrid ja riigikogulased on samal ajal Euroopa Liidu eesistumise juhid ja teostajad, täidavad oma ametikohustusi ning tagatipuks noolivad kohti kohalikes võimuorganites? Midagi samasugust sündis mullugi, kui Eesti oli Euroopa Nõukogu eesistuja, kuhu teinekord ei jõutud isegi kohale, sest peeti isiklikku valimiskampaaniat. E-riigiga saavutatud mainel võib kaua liugu lasta, ent eks osavõtt valimistest anna märku, mis rahvas sellest kõigest arvab. Ainuüksi „valimistarkade“ ja „hea valimistava“ väljailmumine annab märku, et võim pole endas enam kindel.

Jaga artiklit

23 kommentaari

M
Matvei Murakas  /   15:09, 9. okt 2017
Mis on poliitikule kõige kallim vara?See pole valija,vaid euro ja mida rohkem,seda uhkem ja kõvem poliitik .
V
valija  /   12:08, 9. okt 2017
meil ei ole poliitikuid, vaid ahnusest kubisevad va...rgad, kes kasutavad ära põhiseadust, et ennast teenida. Rahvast on neil kama. Kuidas saavad nemad sellise õiguse, et ei pea päevas töötama 8 tundi , nagu teised ametnikud. Kas nendele kehtib eriseadus? Kas keegi teine inimene võib ühe tööaja sees kahte töökohta pidada ja saada palka mõlemast kohast. See on suur lugupidamatus oma rahva vastu. Pidime ju kõik võrdsed olema. Häbi on sellises riigi elada ja sellist riiki armastada.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis