Palju on arutletud selle üle, mitu häält kogub Edgar Savisaar seekordsetel kohalikel valimistel. Vähem on mõeldud aga selle peale, mis saab siis, kui eksmeer võtab küll isikumandaadi, kuid Savisaare Liit ja Tegus Tallinn ei ületa 5% künnist.

Ütlen kohe algatuseks ära, et mul pole Savisaare Liidu ega Tegusa Tallinna valimisliidu vastu midagi. Enamgi veel: selline valimisliit („miilits ja punkar ulatavad teineteisele käe”) lisab valimistele vürtsi. Mina ei ole nende valija, kuid ei hoia ka pöialt, et neil halvasti läheks. Või nagu ma kirjutasin: „mõni mõis, kas 79-liikmelises volikogus saadakse neli, viis või kogunisti kuus kohta, keegi nendega koostööd nagunii tegema ei hakka” (Õhtuleht, 1.09.2017).

Suurte arvude seadus

Selles, et Edgar Savisaar võtab ka nendel valimistel isikumandaadi, ei kahtle ilmselt keegi. Kõige napimalt sai Rahvarinde isa isikumandaadi 1992. aasta riigikogu valimistel, kui ta Lääne-Viru- ja Järvamaal kandideerides kogus 4678 häält – vaid 269 häält üle künnise.

2013. aasta kohalikel valimistel andis aga Edgar Savisaarele Lasnamäel hääle 39 979 inimest (ligemale 67% valijatest). Isikumandaadiks vajaminev kvoot oli siis 3733 häält – seega vedas Savisaar Lasnamäelt veel 11 inimest volikokku. Olid ajad...

Nüüd?

Pealtnäha pole ju olukord muutunud. Lasnamäel elab enam-vähem sama palju inimesi kui toona (118 031–119 408), terves linnas siiski mõnikümmend tuhat rohkem (427 894–447 414).  Seega valijaskonda silmas pidades on situatsioon enam-vähem sama nagu nelja aasta eest.

Aga olukord on muutunud seoses Savisaarega – pealinna isevalitsejast on saanud kohtu all olev põdur ja torisev vanamees, kes ei püüa sinilindu koduerakonnas, vaid marginaalses valimisliidus. Oma nime ja rikkurite rahaga. 

„Lits lugu,” ütles kunagi Eino Baskin ühes intermeediumis.

Akadeemik Peeter Tulviste armastas sedasorti sensitiivseid situatsioone kirjeldades meenutada nõukogude aega ja Tartu linna Töörahva Saadikute Nõukogu välja antud määrust, mis keelas kerjamise ja ennustamise. Aga kuna Eesti esisensitiiv Marilyn Kerro juba ennustas, et Savisaar on tuhast tõusev fööniks ning eelolevatel valimistel saadab teda edu (Delfi, 2.10.2017), julgen samuti selles küsimuses kaasa rääkida ja selgeltnägija silmad juba enne valimisi avada.

Esiteks: Edgar Savisaar ei tõuse enam kuhugi. Ei müütilise linnu, ei tavakodanikuna. Küsimus on pigem selles, mitu korda vähem hääli ta saab võrreldes nelja aasta taguse rekordtulemusega. Kas neli või veel rohkemgi korda vähem?

Teiseks: kui Edgar Savisaar saab valimistel „vaid” 6000–7000 häält, nagu sotsioloog Juhan Kivirähk ühes ERRi raadiosaates ennustas, võib valimisliidul olla raske valimiskünnist ületada (2013. aasta valimistel oli künniseks 10 926 häält, seekord tuleks arvestada igaks juhuks 12 000 häälega).

Võitja võtab kõik

Miks ma nii skeptiline olen? Kui see pooltki tõele vastab, mida tagandatud meer sotsiaalmeedias kurdab, on olukord valimisliidule täbar. Valimisliidu esinumbrit ei lasta Tallinna Televisiooni, teeneka poliitiku kohta ilmuvad ajalehes Tallinn ja Stolitsa halvustavad artiklid – ja nagu sellest veel vähe oleks! – ,  Lasnamäel levitatakse anonüümseid ja valgustkartvaid lendlehti, kus teavitatakse valijat, et Savisaar on invaliid ja korruptant...  Oh jah, niigi leidub valijaid, kes annaksid hea meelega hääle Savisaarele, kui ta ei oleks ühes nimekirjas oligarhidega. Vastupidi muidugi ka: tegusad Mõis ja Sõõrumaa koguksid kindlasti individuaalselt suurema häältesaagi, kui nad ei seisaks Savisaare seljataga. Üldnimekirjas teise ja neljanda numbrina.

Eeldame, et Olga Ivanova, Jüri Mõis ja Urmas Sõõrumaa võtavad kõik vähemasti tuhat häält. Võtavad rohkem, on hästi, jääb häältesaak kolmekohaliseks, on kuri karjas. Peale eelmainitute tuleb valimisliidu nimekirjast otsida tikutulega neid, kes võtaksid kas või sada häält. Ja seda võib jääda väheks.

Kui Edgar Savisaare Liidu ja Tegusa Tallinna valimisliit ei ületa 5% künnist, pääseb volikokku isikumandaadiga üksnes Edgar Savisaar. Teistele jääb sel juhul vaid osalemis- (ja maksmis)rõõm.

Muide pretsedent on Eesti poliitika lähiminevikust olemas: 1992. aasta riigikogu valimistel võtsid Tiit Made ja Rein Järlik oma valimisringkonnas isikumandaadi ja pääsesid riigikokku, kuigi Eesti Ettevõtjate Erakond (2,39%) ja valimisliit Rohelised (2,62%) ei ületanud valimiskünnist. Made ja Järliku kaaslastele antud hääled läksid aga enamikus modifitseeritud D’Hondti meetodi alusel võitjale, valimisliidule Isamaa.

Seekordses valimiste võitjas pole põhjust kahelda. Ja lahti pole iseenesest ka midagi, kui see pika ja kohmaka nimega valimisliit ei ületa 5% künnist. Ütles ju Edgar Savisaar juba kaks kuud tagasi: „Meie valimisliit kandideerib Keskerakonna toetuseks” (Postimees, 4.09.2017).

Jaga artiklit

14 kommentaari

K
Kriitiline  /   20:03, 6. okt 2017
Ilmselgelt on siin läinud "trollide" sõjaks.
Kui "ühe poole" trolli rolli sobib autor/literaat, siis "teise poole" trolli roll jääb lõpuni arusaamatuks.
Hea küll, kui autor/literaat on anonüümse solvamise (õigusvastase teo) asemel valinud nimeliste arvamuslugude kirjutamise (ajakirjanduse honorari, et mitte öelda sandikopikate või hõbeseeklite eest), siis tunnustan siiralt ja tunnen kaasa ...
Pigem pakub huvi see "teine troll", kes teab, millest räägib, ja teeb seda tasuta (anonüümse kommentaarina).
N
No jah  /   15:35, 6. okt 2017
aga see edgari häälte arv on suuresti saavutatud tema praeguse seisundi tõttu- kruvigu jalg alla ja tehku tegusam nägu! Ja ehk mõni tegu, praegu see tsirkus ainult kaastunde peal püsti!

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis