Nõndaks, käes on esimene ja ühtlasi viimane võimalus jutustada LUGU SELLEST, KUIDAS MA JOOBES NARKOMAANI RÜNNAKUST TÄNU ÕNNELIKULE JUHUSELE ELUGA PÄÄSESIN (mõningate narkopoliitiliste näpuviibutustega).

Algatuseks pean rääkima oma välimusest, jah nõnda nartsissistlikult see algab, aga kannatust, ma kohe jõuan poindini. Ma olen 186 cm pikk ja täisriietuses ligemale sada kilo. Ehkki vorm pole enam see, mis, ütleme, ülikooli alguspäevil, jaksan endasuuruseid või nõksa suuremaid tegelasi jätkuvalt üle turja visata, eriti kui natuke keskenduda. Sellise alfaisasliku sissejuhatuse mõte ei ole sugugi eneseimetlus, vaid sellele osutamine, et kui inimesel vähegi oidu on, siis pole ma just esimene valik, keda endale juhuslikuks ohvriks valida, kellele lihtsalt sisse sõita, kuna tuli tahtmine kellelegi virutada.

Aga võta näpust! On üks kontingent, kellel ühest küljest pole palju seda oidu, kuid kes teisest küljest, olgem ausad, käiksid must üle nagu õlekotist, kui nad mu kätte saaksid: need on raskes stimulantide joobes ja ja raskelt üles ärritatud narkomaanid, Jaapani kamikazede ja Skandinaavia berserkide maarjamaised sugulased – ainult ilma eesmärgita, ja seda ohtlikumad. Nad on mitmeski mõttes sama ohtlikud nagu need idamaised imemehed, kes küll ise on umbes 50-kilosed sitikad, kuid võivad ühe rusikahoobiga lüüa puruks betoonseina, sest nende keskendumine ja lihasjõu kasutamine on niivõrd optimaalne, et meie, normaalsed inimesed, kasutame sellega võrreldes ainult väga tühise protsendi oma potentsiaalist, isegi kui me omast arust ”täiest jõust” pingutame ja ”endast kõik” anname. 

Ühe sellise ”imemehega” (kes polnud sugugi sitikas, vaid minust pikem) sai paraku silmast-silma kohtutud läinud reedel, pisut pärast kella kümmet, täiesti käidavas kohas Tallinna linnas, Põhja puiesteel, vahetus läheduses Linnahalli trammipeatusele. 

See oli teistmoodi kogemus, kui olen harjunud. Läbi aastate olen ikka sekeldustesse sattunud: küll on mind seitsmendas klassis pärast tunde oodanud pättide keskkooli ”kapid,” kes on tellitud kohaliku koolikiusajale appi, kuna viimane enam omade jõududega must üle käia pole suutnud; küll on mingis suvalises Nõmme pubis läinud lappama selletõttu, et kogemata oled komistanud ja läinud kerge müksuga vastu mingi kohaliku staari õlga, mida – ilmselt endine või tulevane vang – tõlgendab automaatselt agressioonina ja ettekäändena lõhkuma kukkuda jne. 

Aga kõikide nende kogemuste suur ühisnimetaja on järgmine: mitte kordagi pole ma tundnud surmahirmu – ma ei ole kordagi mõelnud neis olukordades, et teise poole eesmärk oleks mind tappa. Eesmärk on paika panna, hirmutada, vaese omaks peksta, misiganes – see on köömes: ärkad oma vereloikudes ja sinikates ja elu läheb edasi, kogemuse võrra rikkamana, kui on õnn muidugi midagi mäletada. 

Aga see berserk, kes mulle seal Põhja puiesteel peale lendas oli sellises ülesköetud raevus, et… Minu õnn, et lisaks stimulantidele, mis panid ta ahvikiirusel tegutsema – ehkki, nagu ütlesin, tegu oli minust pikema isendiga, seega normaalelus ilmselt pigem kohmakas – oli ta ka väga tugevasti alkoholi manustanud, mistõttu ta oli oma löökides pisut ebatäpne. Ja tänu mu kõrvalepõiklemisele tabas ta mind ainult väga väikeses ulatuses ja koguni takerdus oma jalaga mu õlakoti rihma taha, nõnda, et ma jooksu pistes ta isegi pikali tõmbasin, ja selleks ajaks, kui ta ennast püsti oli ajanud – ülikiiresti, arvestades, kui purjus ta oli –, olin ma juba mitmekümne meetri kaugusele spurtinud. Stseen ise – vaevu pool minutit mu elust, aga siiani paneb tänaval ja isegi trammis üle õla vaatama – oli laias laastus järgnev. 

„Õu papi, suitsu on!?”

Juba ca 50 m eemal märkasin, et mulle tuleb vastu mingi tüüp, kes räuskab looma kombel midagi telefoni ning ka tuigerdab tuntavalt. Mul selles mõttes lõi kohe pildi selgeks, millega tegu on. Tegu ei ole tavajoodikuga, kelle joviaalne agressiivsus meenutab tavaliselt pigem mõnd komöödiasarja. Tegu oli loomaliku, lõriseva agressiivsusega, mida ma polnud varem kunagi kogenud. Vähemalt mitte inimese esituses.

Välkpildina meenusid ajakirjanduseski vahel kajastatud juhtumid, kus narkomaan lajatab möödaminnes ühe hoobi teda kaubanduskeskuses korrale kutsuvale turvamehele, kes seepeale sureb; või orvuks jäänud lapsed, kelle üksikema keset tänavat mööda minnes ühe hoobiga tapeti – jällegi narkomaani poolt.

Hakkasin minema teisele poole teed – see oli mu esimene viga! Ma oleksin pidanud jooksma, jooksma ja veelkord jooksma – kas või tuldud teed tagasi – niipea kui ma aru sain, millega tegu on. Ärge teie nii tehke, nagu mina tegin! Jookske kohe ja nii kuidas jalad võtavad. Olete te kaks meetrit pikk tammehiid või poolteistmeetrit pikk habras tütarlaps, jookske kohe, see on ainus võimalus pääseda. Sellist õnnelikku juhust, mille läbi mul pääseda õnnestus, ei maksa loota.

Aga see tüüp nägi, et ma lähen teisele poole teed ja hakkas diagonaalis mulle lähenema ning röökis eemalt: ”Õu, pappiiii! Sul suitsu on!?” (20-ste jaoks olen mina ju papi oma 38 eluaastaga). Ja siis tegin ma oma teise vea, vastates: ”Ei ole.” (Oleksin pidanud ütlema, et on küll ja siis hetke kasutama ja jooksu pistma.). – ”No kurat küll!” röökis ta vastuseks.

Need viis meetrit, mis meid veel lahutasid, läbis tüüp minu meelest ühe hüppega, ehk siis umbes poole sekundiga oli ta järsku otse mu ees. Ja selle sama hüppe tuules asus ta minu pihta pommlööki virutama. Teate küll – pommlöök, see pole tavaline löök. See on löök, kus võetakse spetsiaalselt hoogu, et kogu keha raskus ka veel sellesse lööki sisestataks. Jalgpallurid kasutavad seda, kui neil on väljaspool karistusala lahtilöögi asemel võimalik otse peale lüüa. Isegi pisikest kasvu neiukene võiks minu kasvu tegelasele tõsiseid kehavigastusi tekitada, kui tema pommlöök peaks mind täiega tabama. 

Aga, nagu ütlesin, õnneks oli tüüp väga purjus ja ma juhtumisi väga kaine ja surmahirmust ülimalt fokuseeritud, mistõttu suutsin umbes 90% sellest löögist pääseda nii et tüüp koguni pikali kukkus ja ma jooksu sain pista. Oleks see löök mind tabanud, lennanuks ma nagu keeglikurikas pikali ja see tüüp oleks mind rappinud nagu rapitakse patja või õlekotti – ja ega mu laibast palju juppe järele poleks jäänud.

Soe hingeõhk soolasamba seljal

Ehkki mul õnnestus pääseda täiesti terve nahaga – riive, mis mind tabas vasaku jala reie pinnakihile andis ainult paar päeva tunda kerge lonkamisena – on see õõva tekitav tunne siiani silme ees, ja nagu ütlesin, paneb mind aeg-ajalt isegi trammis olles üle õla vaatama.

See tunne on võrreldav sellega, kui mind oleks rünnanud koer, kes on minuga sama suur või suuremgi ja ma oleks mingi ime kombel pääsenud.

Tegelikult on mul sellelähedane kogemus olemas kümnendast eluaastast. Isegi suhteliselt olematu reguleeritusega nõukaaegses kolkakülas, kus ma kasvasin, pandi lõpuks see imeloom magama – loom, kel oli kombeks naabri lambaid lõhki kiskuda, kui ta end ketist lahti tõmbas, ja aegajalt ka inimesi rünnata. Selle loomaga oli mul kogemus, kus ma ainuke kord enne seda narkari juhtumit olen tundnud siirast surmahirmu.

Nimelt kiskus see loom minu silme all ennast ketist lahti (kaelarihm tuli lõpuks üle pea ära) ja tormas minu poole. Olin kuulnud, et kui täiesti liikumatult seista, siis koerad ei ründa. Vastab tõele. Need minutid muidugi olid ühed pikimad mu elus, mil see jõhkard oma suure koonuga – no ta oli ikka kasvult tõesti umbes sama suur kui mina toona – mind nuuskis eest ja tagant, ülevalt ja alt. Sa seisad tardunult nagu soolasammas ja tunned, kuidas soe õhk su selja peale langeb ja siis jalgadele ja siis jälle ülespoole – ühesõnaga mingi koon käib üle kogu su keha, ja sa tead, et ka väikseim liigutus tähendab, et oled surmalaps. Isegi kui sa liiga kõvasti värised, oled surmalaps. Ja alles siis kui see peni oli umbes kolmesaja või rohkema meetri kaugusel, julgesin ma teha väikese ettevaatliku sammukese kodu poole, ja siis teise, ja siis kolmanda. Iga hetk valmis soolasambaks tarduma, kui koer peaks ümber mõtlema ja sündmuskohale naasma.

Vat sarnane surmahirm oli mul ikka terveks õhtuks, kui mind ründas inimene, mitte koer. Ja mis koertesse puutub, siis nende abil saab päris hästi selgitada, mida tähendab ülesköetud ja täisraevus narkomaan.

Kui selline suuremat sorti hundikoer (ütleme 50 kg) ja mina teeksime köievedu nii, et tema on ühes otsas ja mina teises otsas, siis on enam kui kindel, et ma tõmbaksin ta ka ühe käega ära (olen midagi sellist ka teinud). Kui aga nüüd see sama hundikoer mind täie jõuga ründaks ilma igasuguste piirideta ja kogu oma loomalikus agressiivsuses, siis oleks pääsemislootused väga haprad.

Ja just selline loomalik, vahetu ja ilma inimlike blokkideta agressiivsus tundus olevat selle narkari sees, kes – jumal tänatud – ka purupurjus oli. See oli nagu, tõepoolest, koer, kes ei ole mitte 50-kilone, vaid pigem minust natuke suurem – kusagil sajakilone.

Kujutage nüüd ette sajakilost sõjakoera, kui ta teile vastu tuleb, kahel jalal kõnnib ja lõrisedes hambad paljastab. Oleks ju hirmus? Ometi, miskipärast ei ole juba 25 aastat tundunud see hirmus meie poliitilisele eliidile, et selliseid plahvatusohtlikke sõjakoeri kõnnib mööda Eestimaad ringi tuhandeid.

Ja siin on see koht, kus hakkab minu peaaegu, et pime raev pihta! Sest asi ei ole ju minus, vaid näiteks minu lastes ja teistes lähedastes ja lähedaste lähedastes jne...

Ja tegelikult, mis kõlab veelgi kummalisemalt: asi on ka nendes sõjakoertes endis. Sest keegi ei saa sõjakoeraks üleöö, ehkki laksu all olles ilmnevad paljudel peaaegu üleloomulikud võimed. Tean seda viimast omast käestki, sest mis siin pattu salata, ülikooli päevil sai ikka enamus asju omal nahal ära proovitud, mis toona ringles. Aga sõjakoeraks, selleks, kes on valmis ilma pikemata inimese pihta pommlööki lajatama, saadakse ikka väga pika ja keerulise ja enamasti ka ülimalt traagilise faktorite koosluse tulemina. Ja siin n-ö terve mõistuslik lähenemine, mis otsib süüd eelkõige inimeses endas, on täiesti abitu.

Kuradi tattnokad, raisk!

Kas siis võiks öelda, et Eestis lihtsalt on teiste maadega võrreldes palju rohkem lolle inimesi, kes otsustavad narkomaaniks hakata, st ei käitu ratsionaalselt? 

Jah, Eesti on täielik Euroopa kloaak: me oleme Euroopas esimesed narkosurmade arvu poolest miljoni elaniku kohta. Me oleme Kaug-Ida pärapõrgu, mitte Euroopa riik, tagugu need 10-20% ratsarikastujaid endale vastu rinda palju tahes, kuidas Eesti on enneolematu edulugu.

Narkomaania ja sellelähedased fenomenid (”seltskondlikud” tarbimised ja ”muidu fun”) on nii läbi ja lõhki Eesti asi, et selle peaks varsti kuulutamagi rahvuslikuks pärandiks ja tegema taotluse UNESCOle (unustage ära oma e-valitsus ja start-up paradiis, suitsusaun või -pääsuke, rukkilill või -leib – me oleme narkarid, that’s what we do!). Ja ometi pole endeemiline narkoteema saanud aparaadipoliitikute jaoks isegi tõsiselt võetavaks debatiobjektiks, rääkimata selle probleemi lahenduste üle mõtisklemisest.

On mõned hüüdjad hääled kõrbes. Mingi hulk neist oli hiljuti kogunenud telesaatesse ”Suud puhtaks” (vt 6. septembri saadet ERR-i arhiivist) alapealkirjaga ”Eesti narkopoliitika ja selle ühiskondlik mõju”. Kõnekas on, et sellesse saatesse polnud tulnud ühtki aparaadipoliitikut peale Yoko Alenderi. Ja temagi sõnum oli üksjagu hõre (piirdus peamiselt selle tõdemisega, et ühtki aparaadipoliitikut peale tema polegi saates). Ma tahaksin karjuda, et kuradi tattnokad, raisk, kes te olete suutnud viimased 25 aastat teha Eesti poliitika põhiküsimuseks – kui ainult veidi utreerida – selle, kas keegi on Savisaare poolt või vastu. Inimesed surevad nagu kärbsed, inimesi lüüakse tänaval maha ka nagu kärbseid ja teie istute ikka selles samas liivakastis ja kaklete oma liivakookide pärast. Kuradi tattnokad, raisk! Ja võite seda pidada minu erialaseks seisukohaks, kui soovite.

Ja ärge olge nüüd nii ootamatult tundlikud ja öelge omaaegse Ansipi kombel (kes haavus, kui Rein Raud Eesti poliitikuid ”moraalseteks värdjateks” nimetas), et kui teie nimetate meid tattnokkadeks, siis meie ei mängi. Siis teie mäng jääbki sinna samasse liivakasti, kus ta 25 aastat on olnud.

Aga teadke, et teie liivakasti ümber nuusib juba ammu ringi hiigelkasvu koer, kes on näljane ja kohe-kohe teist kellegi hambusse kahmab.

Ma tsiteeriksin siinkohal üht hüüdja häält kõrbes, kes ka ülal osutatud telesaates kohal oli ja vastava mõtte sealgi välja ütles: ”Võib uskuda, et narkopoliitika kujundamisel lähtutakse põhimõttest, et lahendus peab tagama võimalikult suurel hulgal hääli, aga tekitama seejuures vähe ühiskondlikku vastuseisu, mistõttu on olulisim sotsiaalselt positiivsena tajutud gruppide soovide täitmine ning vähem mõjukad ehk antud juhul uimastisõltlased jäävadki kannataja rolli.” (Marleen Allemann, „„Eesti 100“ vs. „Narkopoliitika 114“” Sirp, 18.08.2017). Ja teisal seal samas loos: ”Nagu eespool öeldud, võib poliitikuid süüdistada pragmaatilises poliitikas ja ebapopulaarsete teemade vältimises, kuid kui inimeste elu päästmiseks tõepoolest riigimehelikkust nii väga napib, siis võib siinkohal tuua ühe märksõna, mis peaks võimukandjad ehk mõtlema (ja tegutsema) panema. See märksõna on „noor valija“. Just noored on need, kes on uimastiprobleemidest sageli teadlikumad ja ootavad ka muutusi. Seetõttu on just nemad sihtgrupp, kelle hääled saaks püüda läbimõeldud ja positiivseid muutusi taotleva, kahjude vähendamisele suunatud narkopoliitikaga.”

Jah, see on kahtlemata õige, aga ma tooksin siia mängu ühe sotsiaalselt positiivsena tajutud grupi, kelle tajumiseks ei pea olema riigimees, vaid võib täiesti vabalt olla see omakasupüüdlik ja pragmaatiline poliitik (kes aga peab liivakastist välja tulema). Mitte noored valijad, mitte narkomaanid ise, kelle hääled ei loe, vaid teie lähedased, teie lapsed, teie emad, teie isad, teie kallimad – kesiganes – kes jäävad tänaval mööda minnes maha löömata või sandistamata, kui neile on tee peale sattunud – täiesti käidavas ja valgustatud kohas täiesti mõistlikul kellajal! - mõni meeleheitele või raevu viidud sõjakoer. Ärge olge enam tattnokad, mõelge täiesti tõsiselt, et kui me niimoodi jätkame, siis kümne aasta pärast unustage ära rahulik ööuni.

Lõpetuseks, annan teile praktilist nõu, aparaadipoliitikud, – politoloogilist nõustamist, kui soovite. Kui teil tekib kiusatus jälle liivakasti minna, siis kuulake seda lugu pealkirjaga ”Dogs of War” ehk ”Sõjakoerad”. Teate, veel parem, pange klapid pähe ja lugu nii valjuks, et natuke hakkab juba kõrvadel valus, kuulake neid sõnu üürgamas, ja samal ajal vaadake silma oma kõige kallimatele ja mõelge, kuidas ukse taga kostab jõhkrat röökimist ja te näete kuidas teie raudne turvauks paindub nende löökide all looka nagu oleks ta plekist ja sisse astub mitte sajakilone vaid näiteks sajaviiekümnekilone sõjakoer, täies loomalikus raevus. Ma katsetasin seda, vaadates oma rahulikult mängivaid lapsi. Ma ei ole just nõrganärviline, aga...

Artikkel on esmaavaldatud autori Facebooki lehel.

Jaga artiklit

51 kommentaari

1
100kg  /   23:17, 4. okt 2017
Tundub ühe suure selli (ikkagi 100kg) enesele vabandusena, et sattus olukorda kus ei pandud tähele et ta 100kg on. Sest mingi joodik oli 110kg. Hirmul on suured, vahest vägagi suures silmad ja et säilitada endas, siiski see saja kilose matšo tunne. Hommikul rõõmsalt peeglissesaaks vaadata on kirjutatud lugu miskist sõjakoerast. Lisatud sõim võimuesindajate pihta. Ja muidugi 2 "teravat" ja erakordset juhtumit esimene seitsmendas!!! klassis (kes krt mäletab selgelt mis tal seitsmendas klassis toimus ?) ja teine nõmme pubis (kellel pole kunagi keegi õlga vastu läinud ?) Äärmiselt veider sell. Loodame, et sai nüüd hingelt ära räägitud ja matšo on säilib. Ikkagi 100kg
A
ajaraisk  /   10:22, 4. okt 2017
Viis lehekülge teksti mingisugustest koertest, jaapani sõdalastest ja nõmme pubist... No kas tõesti kuidagi teistmoodi ei saa, vaid peab asja venitama piinlikult pikaks, sest muidu ei ole lugejale huvitav?

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis