Kõige kallimate näitlejatega kõige haledam etendus, mida Eesti pinnal näinud olen, toimus 22. septembril Artise kinosaalis ja kandis nime Rail Baltic Business Network. Lava täitsid kuus meest ja üks naine, kelle rolliks oli kaks tundi millest iganes nii täis rääkida, et kellelgi ei jõuaks tekkida küsimust: kuidas see kõik küll Rail Balticu või äriga seotud võiks olla? Hiina kaubavedude kasv mööda uut Siiditeed, Itaalia sadamate kaubamahtude tõus ja see, miks prantslased armastavad ronge, ei andnud kuskilt otsast vastust, miks peaks Eestisse hakkama uut raudteekoridori ehitama ja kuidas see laristu end tagasi võiks teenida. Transiidiprofid hakkasid esimese tunni lõpus juba vaikselt saalist välja tiksuma.

Euroopa Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor Henrik Hololei kasutas NLKP kongressidel äraproovitud võtet rääkida ümaralt eesrindlikkusest ja Euroopast. Ta hõikas üle saali, kus ei paistnud ühtki Eesti kaubavedajat, et teie teha on, et siin hakataks raha teenima ja lõpetas oma entusiastliku avakõne lootusega, et varsti lüüakse kopp maasse. Siim Kallas vist ei viitsinudki millestki rääkida, varjas bukleti varjus haigutust ja näppis vahepeal oma telefoni. Vaid Rail Baltica ühisettevõtte RB Rail AS tegevjuht Baiba Rubesa niheles närviliselt ja tema kehakeel näitas ainsana, et talle võiks publiku suhtumine kuidagi korda minna. Eks ta oligi ju korraga kahes rollis – nii laval esinejana kui ka sellesama etenduse tellijana. Rubesa oli päev varem Eesti ajakirjandusse paisanud nõukaideoloogia nostalgiast kubiseva teksti, kus tema elu ebamugavaks tegevaid Eesti isemõtlejaid õnnistati lausetega nagu: “nende kahjustav lähenemine on vastutustundetu, arvestades seda võimalust, mida pakub Balti riikidele see suure strateegilise ja sümboolse väärtusega projekt.”.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindajad ei vaevunud isegi saalis istuma – ju teadsid, et tegu on fiktiivüritusega? Nemad hiilisid saali alles ürituse viimasel pooltunnil. Ilmselt oli vaja, et ka saalist kostaks õigeid vahelehüüdeid ja kui kõik igavlejad on saalist lahkunud, oleks keegi, kes võiks lõpus plaksutada. Tõesti, mis neil enam pingutada – riigikogu on Rail Balticu ehituse ratifitseerinud.  Eurorahad on liikumisvalmis ja taskupõhjad ootavad täitumist.

Madisepäeva lahing 800 aastat hiljem

Madisepäeva lahing, mistoimus 21. septembril 1217 Sakalas, oli – olenevalt kummalt poolt vaadata – kas Liivimaa ristisõja või eestlaste muistse vabadusvõitluse suurim lahing, kus Mõõgavendade ordu, Riia piiskopi, latgalite ja liivlaste sõjavägi purustas kuuest Muinas-Eesti maakonnast kogutud väe. 800 aastat hiljem tõdeme, et eestlastele sai saatuslikuks nende killustatus ja omavaheline nagelemine, mida ei suutnud ületada isegi viimasel hetkel vastupanuliikumise üldjuhiks tõusnud Lembitu.

Huvitaval kombel sarnaneb olukord Eestis täna vägagi olukorraga 800 aastat tagasi. Ainult praegu ei seisa meie piiril mõõgamehed sooviga paganaid surmajärgselt õigesse taevasse aidata. Seisab hoopis teine mõtteviis ja teine vägi, mille soov meid allutada ja järgnevateks sajanditeks enda heaks ehitama ja maksma sundida, on selgelt näha. Just Madisepäeva lahingu 800. aastapäeval ilmus Baiba Rubesa artikkel, milles kõlasid laused, mis oleks au teinud õndsale Stalini-aegsele “Rahva Häälele”: “tänu Euroopa Liidu heldele toetusele Rail Baltica projektile, on ülimalt oluline tagada Rail Balticu tasuvusanalüüsi vastavus Euroopa Liidu vastavatele suunistele.”

Õhk rahaks?

Taevake, mis toimub? Kuskil Riia kontoris kirjutatakse meile ette, kuidas helde toetuse tõttu tuleb vastavalt ülimuslikele suunistele kuulekalt oma kodumaad lõhkuda. Küsides, milles on selle “suure strateegilise ja sümboolse väärtusega projekti” tegelik väärtus meie lastele, visatakse matsirahva pihta 300 leheküljeline kantseliidist ja võõrterminitest kubisev bulla. Eeldades, et pärismaalased on nõus “heldelt jagatavate” klaashelmeste eest loovutama oma kodumaa ning ei saa aru, mida saksad oma kanoonilistes uurimustes kirjutavad.

Ootamatult selgub aga, et matsirahvas ei olegi tänulik uue usu – sest ammu on selge, et Rail Balticust on saanud usu-, mitte majandusküsimus – maale toomise eest ja närib 300 lehekülge uusteoloogiat läbi. Esitab küsimusi, et kuidas on võimalik maasse rammitava raua kohal hõljuvast õhust raha toota ja palub selgitusi õhumüügi kasumlikkuse kohta. Soovib lausa, et neile küsimustele vastataks avalikult, nii et selle raud+õhk=raha imevalemi saaksid teada kõik, kes selle tulevikus oma taskust kinni peaks maksma. Vastust ei vaevuta andma kolme kuu jooksul, lootes, et ehk jäävad ise rahule. No ei jää. Siis kutsutakse teisitimõtlejate juhid Riiga euroordu peakontorisse, et tulge meie kantsi – vaatame, kas saame teid kohvi, saiakeste ja ümara jutuga tasa lülitada.

Pärast saab kuhugi linnukese teha, et “demokraatia on toimunud, kõik on seaduspärane”. Kui siis “see huvigrupp, kes näib olevat peamiselt huvitatud oma laiema varjatud eesmärgi edendamisest, milleks on Rail Baltica projekti usaldusväärsuse õõnestamine.” (B. Rubesa) Riiga kohale jõuab, tõstetakse nad lihtviisil ukse taha tagasi. Koos Eesti riigitelevisiooni kaamera ja reporteriga. Miks? Sest nad jäid endale kindlaks – nad ei tulnud mingile hämarale ärikohtumisele (mis äri on avalikul organisatsioonil kinniste uste taga maksumaksja rahade üle otsustajatega teha?), vaid saama avalikke vastuseid rahvast huvitavatele küsimustele.

Uusaegsed seelikus ja kõrgete kontsadega Kaupod on asunud eestlastele ette kirjutama, kuidas me peame mõistma seda, et Rail Balticu ordu soovib meile ehitada oma „linnuseid“ ja nende eest järgmised aastasajad andamit koguda. Nagu 800 aastat tagasi, on eestlaste hõimud omavahel aga väikestes kildades kemplemas. Jääme oma „EKRE on halvem kui sotsid, prillikivi puhtam kui oravarollo“ tralliga mõnusasti raudruuna rataste alla ja pangaorjus meie lastele on kindlustatud. Madisepäeva lahingu me nii kaotasime.

Jaga artiklit

30 kommentaari

M
maa mees  /   12:38, 1. okt 2017
Ega RB propageerijad järgmistel valimistel läbi ei löö. Ka praegustel valimistel poleks mõtet sellele seltskonnale hääli anda.
С
Стройка 501  /   19:55, 30. sept 2017

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis