Maailmakuulsaks saanud eneseabiraamatute autoril Dale Carnegiel ilmus juba 1948. aastal inglise keeles teos „Ärge muretsege, hakake elama!“.

Euroopa viimase aja suuremaid muresid, mis ei lase elama hakata, näib olevat, et parempoolsed rahvuslikud jõud saavad valimistel liiga palju hääli.

Õige ja vale hirm

Hollandi, Geert Wildersi ja Vabaduspartei võimaliku edu pärast olime mures, aga läks õnneks. Prantsusmaa ja Rahvusrinde Marine Le Peni pärast presidendivalimistel olime mures, aga läks õnneks. Saksamaa, Frauke Petry ja Alternatiiv Saksamaale pärast olime mures, aga läks õnneks. Viimasega mitte päriselt. Arvamusliidrid ja reporterid ei suutnud mitu päeva mõista, kuidas võis nii minna, et ei läinud nii õnneks, nagu nemad tahtsid. AfD poleks pidanud üldse hääli saama, aga sai 12,6% häältega Saksamaa parlamenti.

Kolme nimetatud partei nime ei kasutata meedias mitte kunagi ilma täienditeta „paremäärmuslik“, „natsionalistlik“ või „parempopulistlik“. Justnagu teised parteid ei tegeleks populismiga või poleks mingis valdkonnas äärmuslikud.

Pärast Saksamaa valimisi nenditi, et peame harjuma uue reaalsusega, et AfD sai parlamenti. Ja et kuna nad on rahvuslased, siis on nad natsionalistid, mis tähendab, et nad on nagu fašistid. Küll need vänged stampväljendid tulevad kergelt isegi lihtsate inimeste suust. Ometi valiti need „parempopulistid“ ja “äärmuslased“ demokraatlikul teel demokraatliku riigi parlamenti. Aga need, kes on kogu aeg võimul olnud, ütlevad, et neid peab kartma.

Euroopa partnerid õpetavad meile, et on õige ja vale hirm. Hirm kommunismi, sotsialismi, maksude tõstmise ja võlgu elamise pärast on vale hirm. Hirm selle pärast, et liiga palju räägitakse rahvusriigi hoidmisest ja piiride valvamisest, on õige hirm. 

Mis populismi puutub, siis soov toetuste jagamisega meeldida võimalikult paljudele on ju puhas populism. Aga seda ei tohi nii nimetada. Seda peab nimetama hoolimiseks. Populismiks tohib nimetada seda, kui sotsiaaltoetusi ei taheta jagada sisserändajatele.

Mis puutub populismi Eesti poliitikas, siis selle ala suurmeister on ikka olnud ju Keskerakond küttepuude, kartulite ja raha jagamisega. Keskerakond on olnud ka suurmeister venekeelsete elanike hirmutamises, et kui te meid ei vali, siis venekeelsetel koolidel ja lasteaedadel läheb halvasti ja võib-olla jääte isegi tasuta ühistranspordist ilma. Ütleme nii, et meie EKRE on nende kõrval alles õpilane, kuigi usin. 

Kui partei Perussuomalaiset astus Soome poliitikasse, siis hirmutati nende kui paremäärmuslaste ja populistidega ikka hirmsasti. Juhtus aga see, et ühiskonnas hakati rääkima muredest, millest rääkimist varem takistasid äärmuseni jõudnud poliitkorrektsus ja enesetsensuur.

Eesti inimeste kehamälus on minevikuõuduste tõttu tegelikult ju hirm kommunismi ees, aga meile imporditakse jõuliselt hirmu rahvusluse ees.

Kui kommunistid saavad mõnes Euroopa riigis parlamenti, siis ei ilmu ühtegi mureartiklit, et Euroopa on hädaohus ja peame harjuma uue reaalsusega. Need antikapitalistlikud tegelased teeks ka võimule saades senisele süsteemile uut ja vana.

Tuleb uus kommunismilaine?

Portugali 230-liikmelises parlamendis on kommunistlik partei kogu aeg esindatud olnud, praegu toetab sotsialistliku partei valitsust 15 kommunisti ja 19 antikapitalistliku vasakbloki liiget. Kreeka kommunistlik partei on riigi 300-liikmelises parlamendis esindatud 15 liikmega. Küprose 56-liikmelises parlamendis on kommunistidel ehk progressiivsel töölisparteil 16 kohta. Bohemia ja Moraavia kommunistlikul parteil on Tšehhi parlamendi esindajatekojas 33 kohta 200st. Prantsusmaa kommunistlikul parteil on 7 liiget rahvuskogus ja 20 liiget senatis, kus on 348 liiget.

Need on suuremad esindused ja need on parteid, kes ametlikult nimetavad oma ideoloogiaks marksismi või marksismi-leninismi, mis Ahto Lobjaka väite kohaselt oli hea teooria, aga selle rakendamisel tegid teatavad isikud vigu.

Nende „vigade“ kohta meenus üks ammu loetud raamat marksismist-leninismist tegelikkuses. Üks Peterburi juut, inglise filoloog, tõi mulle 1992. aastal värskelt ilmunud Igor Bunitši teose „Zoloto partii“ („Partei kuld“) ja ütles: „Einar, loe, mida need kaabakad on teinud!“.

See raamat on kommunistliku Nõukogude Liidu kui kurjategijate bande juhitud riigi lühiajalugu alates 1917. aastast, kui Lenin Saksa luure rahaga salaja Venemaale tuli ja riigipöörde korraldas. Vaatasin, et raamat on 1995. aastal ka eesti keeles ilmunud.

Raamatus on arhiivimaterjalide alusel tehtud põhjalik ülevaade, kuidas Nõukogude Liit pidas üleval arenenud Euroopa riikide kommunistlikke parteisid.

Näiteks 1985. aastal sai USA kompartei 2 miljonit dollarit, Prantsusmaa kompartei 2 miljonit, Soome kompartei 1,8 miljonit, Portugali kompartei 1 miljoni, Kreeka 900 000, Itaalia 500 000, Taani 350 000, Hispaania 300 000 ja Austria kompartei 250 000 dollarit „õiglase“ ühiskonnakorra eest võitlemiseks. Lisaks sama suured toetused Aasia ja Lõuna-Ameerika komparteidele. Kusjuures see oli ainult nii-öelda baasrahastus. Lääne-Euroopa kommunistid palusid pidevalt lisaraha trükiste ja ürituste jaoks. Need abipalumise kirjad „Agu Sihvka annab aru“ stiilis on päris lõbusad.  

Enne oli juttu Prantsusmaast ja hirmust Rahvusrinde ees. See partei olevat ka Venemaa juhtkonna lemmik. Samas olid Prantusmaa kommunistid ühed Nõukogude Liidu lemmikud, saades 1978. aastast alates iga aasta pea 2 miljonit dollarit abi. 1980. aasta 2 miljonit vastab praegu ligi 6 miljonile dollarile. Vastutasuks aitasid Prantsusmaa kommunistid Nõukogude tippkommunistidel osta Prantsusmaa eliitpiirkondadesse maju, mille üüritulu said poliitbüroo liikmed. Marksism kannatab kõike.

Isegi Nõukogude Liidu rahakülvamisest hoolimata ei muutunud maailm kommunistlikuks, aga riikides, mida Nõukogude Liidu karvane kommunistlik käsi ei lämmatanud, on üsna levinud suhtumine, et põhimõtteliselt on idee üllas.

Kui me kommunistide edu samamoodi kartma hakkaks ja hüsteeriliselt nende eest hoiataks, kas siis tuleks uus kommunismilaine? Kui tulekski, ei hukutaks see Euroopat, nagu ei hukuta ka rahvuslased. Aga mida rohkem nendega hirmutada, seda populaarsemaks nad saavad.

Kõige selle peale tahakski öelda, et ärge muretsege nende rahvuslaste pärast, hakake elama.

Jaga artiklit

12 kommentaari

M
mõtlemiseks  /   18:52, 1. okt 2017
Paksu rahakotiga persoonidel on vaese inimese aitamine populism. Kurjus nende poolt on justkui normaalne nähtus ,sest kurjustatakse nende endi poolt kurjategija tiitliga pärjatud inimestega, et need oma pattu ei kahetse ja ei soovi paremaks muutuda.See ,kuidas nende endi tegevus silma ei paistaks kasutatakse kõiki vahendeid ,kaasa arvatud poliitilisi
S
Sellistele  /   16:17, 1. okt 2017
nagu Einar Ellermaa DDR liider ja jüngrid just mängivad. Seda seni, kuni lubatakse...
Kapis ju polegi kolli....
Mida rohkem meedia sellist kallutatud iba avaldab, seda selgemaks saab lihtinimeste seisukoht. MOTT

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis