(MARIANNE LOORENTS)

Kui Tallinnas kuulutati välja tasuta linnatransport, levis paanika: nüüd muutuvad bussid-trollid-trammid lakku täis haisukottide magalateks. Võta näpust. Istmetel võimutsevad hoopis teised kotid.

On see 8000 eurot maksev kultuslik Birkin Bag, mis väärib omaette trooni? Või ehk katkemiseni pingul sangadega sumadan, mis muidu omaniku põlved lömastaks, sest selle sees on kümme kilo suvilast tassitud Valget Klaari? Tuhkagi. Tavaliselt laiutab bussiistmel uhkes üksinduses kõhnuke kilekott, mis omaniku konti murda ei tohiks. See tuleb sättida aknaalusele kohale ja ise hõivata vahekäigupoolne ning siis – vastavalt vanusele – kas moblat näppida või ainiti aknast välja jõllitada. 

Oh seda häiritud pilku, kui kaheksakilose seljakoti all vankuv algkoolilaps peaks häbelikult oma istumissoovi välja näitama. Või kui bussitrepist ronib üles noor ema, süles väike unekott, ja märkab esmapilgul vaba istekohta. 

Mõistagi ei tõmmata end seepeale akna alla koomale, vaid sinna peab end oma raske kandamiga pressima see, kes ligimese püha privaatsust rikkuda söandas. See patukott.

Jaga artiklit

5 kommentaari

J
Jep  /   06:48, 23. sept 2017
Mind on vahel aidanud kui ütlen, et palun istuge edasi oma kilekoti juurde. Mõni susiseb küll vastu nagu valge hiir, aga ikka vabastab vahekäigu poolse koha.
/
/...  /   00:02, 23. sept 2017
alati küsimine ei aita, sest noortel klapid peas ja vanuritel kes laiutada soovivad kaob bussis kõrvakuulmine.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis