Uudised

Anu Kalm lapsepõlves tagasi  

Anneli AASMÄE , 21. aprill 1999, 00:00
Graafik Anu Kalm,39, elab taas lapsepõlves. Just sellest ajajärgust kõneleb tema näitus, mis on üleval Kunstihoone galeriis.

"Ma ei teinud mitu aastat ühtegi näitust, tegelesin ainult kunstistuudios Sally laste õpetamisega. Mul lihtsalt polnud mingisugust isu pilte teha," tunnistab Anu Kalm. Ometi oli üks lapsepõlvest pärit ese, värvipliiatsitega täidetud punane lakk-kohver see, mis ei andnud talle rahu. Seesama kohvrike, kust pisike Anu kauges minevikus neidsamu pliiatseid võttis ja igavuse peletamiseks pilte joonistas.

"Kohver oli mul tükk aega hinge peal, tahtsin selle ümber näitust kasvatada. Nii mõtlesingi, et teen näituse lapsepõlvest - enda mälestustest ja minu laste, Helga ja Gustavi omadest. Kõik need asjad siin on minu jaoks erilise tähendusega."

Vanad tähtsad pisiasjad

Peale magavaid lapsi kujutavate videote ripub galerii seintel hulk raamitud töid, kus isetehtud, pisut krobelisele paberile on kinnitatud kõikvõimalikke pisiasju lapsekäelistest sirgeldustest tillukeste imikusärgikesteni. Kõigil oma lugu ja põhjus, miks nad kunstnikule tähtsad on. "Siin on minu ema juukserull ja kõrvarõngas, mis mulle lapsena kohutavalt meeldisid," näitab Anu Kalm ajahambast puretud asjakesi. "Sinine paberitükk on kiri Toronto vanaonult - vanasti olid sellised harvad kirjad midagi täiesti erilist. Mulle kingitud märkmik, kuhu Helga ja Gustav alati sirgeldada armastasid. Pruunikas leht on rebitud ema 50. aastate salmikust, kuhu ta sõbrannad olid lilla tindiga salmikesi kirjutanud ja kuhu minagi salaja pilte joonistasin - ükskord koguni ema punase huulepulgaga. Neid imikusärke olen kandnud mina ise ja on kandnud mu lapsed. Karvane karu on pärit abikaasa Mardi lapsepõlvest. Minu enda mängukarust, mida kohutavalt armastasin, on praeguseks kahjuks ainult ribad järel. Karu on ju kõigi inimeste lapsepõlvega väga tihedalt seotud," usub Anu ja silmitseb toolil tukkuvat, kulunud karvaga mõmmit heldinud pilgul. Ta on kindel, et lapsepõlv ongi see, mis inimest terve elu saadab, teda mingitel ajahetkedel mõjutab - isegi siis, kui me seda endale ei teadvusta.

Õrnade piltide psühhoteraapia

Kuigi kõik eksponeeritud tööd on heledad, õrnad ja helged, ei kiirusta Anu Kalm omaenda lapsepõlve otsekohe õnnelikuks tituleerima. "Olen ka ise mõelnud, miks ma ei taha teha pilte maailmavalust või ängist, nagu enamik kunstnikke. Võib-olla sellepärast, et kuigi mu vanemad said omavahel hästi läbi, pidin ma pealt nägema meie ühiskorteri teiste elanike inetut käitumist ja tülisid. Sellepärast ma ei otsigi elust vägivalda ega teravaid elamusi, probleeme on meie ümber niigi palju. Mul on oma laste tervisega olnud tõsist muret, nii et võib-olla on sellised pildid ka omamoodi psühhoteraapia."

Kõnealuste laste, kümnese Helga ja kaks aastat vanema Gustavi lapsepõlve püüavad Anu ja tema abikaasa, kunstiteadlane Mart Kalm küll võimalikult murevabaks muuta. "Me oleme üldse õnnelik perekond - see on vist suhteliselt haruldane nähe. Põhiliselt on see Mardi teene, sest tema ei oskagi riielda. Aga minuga on nii, et mida vanemaks ma saan, seda paremini ennast tunnen," naeratab Anu Kalm õnnelikult. Seda ta ju ongi.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee