Eesti uudised

Madisepäeva lahingust 800 aastat: talumees Villu elab muistse väejuhi Lembitu valduse maadel  (36)

Arvo Uustalu, 20. september 2017, 20:18
LEMBITU MAAL: Suure tõenäosusega kündis Villule kuuluva talu maadel kunagi põldu Sakala Lembitu isiklikult. Foto: Aldo Luud
„Seda ei saa kinnitada või ümber lükata, aga tõenäoliselt askeldas kunagi minu talu maadel legendaarne Lembitu ise,“ ütleb Lõhavere linnamäest kiviviske kaugusel elav talunik.

Täna möödub kaheksasada aastat Madisepäeva lahingust, kus langesid eestlaste tuntuim muistne väepealik Lembitu ning hõimuveljed reetnud liivlaste vanem Kaupo. Õhtuleht käis muistses lahingupaigas ja Lembitu linnuses väepealiku järglasi otsimas ning ajas juttu mehega, kelle talu võib asuda Lembitu talu maadel.

Lembitu võis tõesti elada praeguse Lehmoti talu maadel

Suure-Jaani vallas Tällevere külas Lehmoti talu pidav Villu Grünbaumi esiisad on Lembitu kantsiks olnud Lõhavere linnusest linnulennult kolme-nelja kilomeetri kaugusel elanud põlvkondi. Ettevõtjast talunik on uurinud ka ürikuid, aga tunneb linnamäe ümbrust niigi nagu oma viit sõrme.

„Ega vanad eestlased rumalad olnud, teadsid kuhu linnust rajada. Kahelt poolt viisid selleni läbi soo palkteed. Need palgid on praegugi osalt säilinud. Ühelt poolt oli mööda teed hea linnusesse põgeneda, kuid teisalt oli jälitamise korral hea teel liikuvaid vaenlasi ka rünnata,“ räägib ta.

Villu osales 13aastase poisina arheoloog Harri Moora juhendatud Lõhavere linnuse väljakaevamistel.

Lõhavere linnamäe lähistel on ka kalmumägi ja muistne matusepaik, kust on luid välja tulnud.

„Natukene kurb on küll, et ei meie ajaloo ühe olulisema lahingupaiga ega linnamäe juures ole näha olnud meie riigijuhte kõnesid pidamas. Lembitu oli ikkagi mees, kes esimesena suutis nii palju eestlasi kokku ajada ja ütles, et mõttetu on ühe külaga nii suure vaenlase vastu võidelda. Madisepäeva lahingus tuli küll kaotus, aga oma kangelasi võiksime ikka sagedamini meenutada,“ ütleb ta.

Arheoloog Ain Mäesalu ütleb, et ürikutes on mainitud, et Lembitu talu asus linnusest mõne kilomeetri kaugusel. Seega pole välistatud, et just Villu elabki kunagi Lembitule kuulunud maadel.

Villu ütleb, et ta on erinevaid ümbruskonna paiku selle pilgu alt uurinud ning on siiski veel kaks läheduses asuvat kohta, kus Lembitu talu võis asuda.

„Aga oli Lembitu talu siis minu talu maadel või pisut eemal, ilus legend on see ikkagi,“ ütleb ta.

Lembitu võitlused jätkuvad ka tänapäeval

Lõhavere linnamäest Vanamõisa küla Madisepäeva lahingu väljani on linnulennult kümmekond kilomeetrit. Arheoloog Mäesalu sõnul ei saa sajaprotsendilise täpsusega öelda, kas just Vanamõisa järve lähistel lahing toimus, kuid kolm potentsiaalset lahingukohta on seal oleval kaardil siiski välja toodud.

„Ka 1960ndatel aastatel tehti sealkandis palju arheoloogilisi kaevamisi, kuid lahingutegevusele omaseid esemetükke ei leitud. Ka praegu ei ole meil arheoloogilisi tõendeid lahinguvälja täpse asukoha suhtes,“ räägib ta.

Arheoloog tõdeb, et kas kõik just nõnda oli, nagu Läti Henriku kroonikas kirjas, kuid eelkõige saksa uurijad on välja käinud, et Madisepäeva lahing oli eestlaste jaoks otsustava tähtsusega.

„Kas me lahingut võites oleksime suutnud uutele välisjõududele vastu seista, kuid tõenäoliselt oleksime rohkem organiseerudes suutnud siiski vähemalt mingi aja veel vastu panna,“ leiab ta.

Maavalla koja vanem Madis Iganõmm ütleb, et mõistagi on võit parem kui kaotus. „Aga kindlasti poleks see rünnak jäänud viimaseks,“ nendib ta.

Linnamäge, lahingupaika ja ausammast seob asjaolu, et kõigil kolmel on tulnud vastu seista tänapäeval elavatele inimestele. Nimelt on lahingupaiga juures oleval Lembitu graniitkujul maha löödud ninaots ning linnamäe juures on vandaalitsenud traktor, mis on ühe puuposti maha sõitnud ning linnamäe juurde viiva tee porimülkaks teinud.

„Kahju on küll, et Lembitu võitlused pole veel võideldud. Aga nüüd on tema mõõk vähemalt kaua püsti püsinud. Ja meie inimesed ikka mäletavad oma kangelasi. Lembitu kuju juurde tullakse suguvõsa kokkutulekute ja pulmade ajal ja esimesel septembril möödub siit ikka ja jälle ka laste rongkäik,“ ütleb ta.

Madisepäeva lahing

1217. aasta 21. septembril sõdisid eestlaste vastu orduvennad, latgalid ja liivlased. Eestlaste väge juhtis Sakala maavanem Lembitu. Henriku Liivimaa kroonika kohaselt oli eestlaste väes 6000 meest ning langes eestlasi tuhat. Sõjasaagiks saadud 2000 hobust. Võib arvata, et kroonik suurendas eestlaste arvu, kuid tegu oli siiski toonase suurima välilahinguga. Vastaspoolel langenuid kroonik kirja ei pannud. Eestimaale tunginud vägi olnud eestlaste malevast kaks korda väiksem.

36 KOMMENTAARI

n
nh 22. september 2017, 20:28
ajalugu ongi suht ühepalgeline võitjate poolsete kroonikute kirjelduses- need kuulsid ju antud hetke tulemust! Saksamaa näiteks okupeeris osa poolat , aga NL seevastu vabastas poola töörahva kapitalistlikest kurnajatest- mõlemalt poolt ründasid Poolat tegelikult Sotsialistid- kommunismi eelkäijad!
c
C. R. Linnutaja 22. september 2017, 15:48
Lembitu von Lehola oli Lõhavere mõisnik 13. sajandi algul. Palju muud pole temast teada. Tema arvatav elukoht oli Lõhavere linnus, mille avastajaks ol...
(loe edasi)
Loe kõiki (36)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee