Pühapäevases „Hommik Anuga“ saates oli jutuks depressioon. Rääkisid kahetsusväärselt vara lahkunud kirjanik Margus Karu õde ja sõber. Väga õigete sõnadega ja avameelselt. Aitäh!

Karini, Jimi ja Anu ühine teemakäsitlus tuletas mulle meelde, kuidas istusin äärmises depressioonis sõbra kõrval ja otsisin tema jaoks abi. Inimene ei söö, ei maga, ei räägi, kipub enda elu kallale, aga kui ma otsin kohta, kus teda kiiresti ravitaks, öeldakse mulle haigla infotelefonilt: „Mis te arvate, et saate kohe päevapealt haiglasse või?! Meil on kohad täis! Ja Tartus ka!“ Ma olen kakskümmend aastat korralikult makse maksnud ja nii kiirelt meditsiinisüsteemi abi vajanud vahest ainult kahel korral – kui sünnitamas käisin. Kuhu ma siis nüüd jooksen? Mida ma teen? “Pange psühhiaatri juurde aeg!“ Aeg on pandud. Juba nädal tagasi. Ja selleni on kaks nädalat aega. Mis seni saab?

Sai see, et tegin midagi, mida ma tegelikult üldse ei salli. Otsisin tutvusi. Ja sõber sai kohe samal päeval haiglasse nii-öelda leti alt. Neli päeva hiljem kirjutati ta koju. Ja kuu aega hiljem oli ta samas punktis tagasi – et uuesti auku ja haiglasse kukkuda. Seekord juba pikaks ajaks.

Mis tapab rõõmu?

Miks on psühhiaatriahaiglad täis? Miks noored, ilusad ja andekad inimesed võtavad endalt depressiooni tõttu elu? Vahel süüdistatakse üleüldises masenduses meie kehva kliimat või pimedust vms. „Ühiskond“ kõlab süüdistatavana ka mugavalt laialivalguvalt. Aga kust ja millest algab ühiskond? Vastate: „Kodust!“ Mitte sada protsenti. Mina võin kodus oma last kiita, kallistada ja tunnustada, rääkida talle kas või iga päev, et ta on hea just sellisena, nagu ta on. Aga mis signaali saab ta mujalt?

Mulle näib, et tihti on depressiooni juured haridussüsteemis. Olen lapsevanemana tundnud ja näinud, kuidas väike inimene ei taha kooli minna. Mitte et tal õppimisega probleeme olnuks. Ei, hinded olid head. „Ma ei ole mitte milleski kõige parem,“ vastas ta aga mu küsimusele, miks ta kurb on. 7aastasel inimesel ei tohiks minu meelest olla sellist muret hingel, mis sellest, kui ta ei jookse kõige kiiremini või ei laula kõige paremini. Aga meie kõrgete ootuste süsteemis – näe, on.

Liiga palju on väikeste inimeste elus võistlust. Isegi klassiõhtu koosneb võistlustest. Isegi kunstiõpetuses maalitud pildid seatakse pingeritta. Kehalise tunnis määrab õpetaja kaptenid, kes valivad võistkonnad – ja nendeks kaheks viimaseks valitavaks sinna seina äärde jäävad ju alati ühed ja samad, mäletan juba oma kooliajast. Need, kes ei jookse nii kiiresti või ei viska nii täpselt. Nii et võistlus algab juba enne, kui õpetaja rahvastepalli alanuks vilistab. Ja mis te arvate, kas need alatised kaks viimast lähevad sellesse tundi rõõmuga?

Kasvatame krooniliselt õnnetuid

Jah, ma tean, tegelikult sõltuvad sellised olukorrad konkreetsest õpetajast ja tema valikutest. Ka konservatiivses mammutkoolis võib töötada õpetaja, kes paneb laste silmad särama. Aga kuna mul on kaks sõbrannat, kes on just sellised õpetajad, siis ma tean ka, mida see neilt endalt nõuab – palju tööd oma vabast ajast, mis võiks kuuluda nende enda perele. Oma klassi laste muresid kuulavad nad just vabast ajast, sest tööajal pole selleks mingit aega.

Minu kooliajal oli tunniplaanis klassijuhatajatund. See oli alati päeva lõpus ja läks alati kõvasti üle aja, sest nii palju muresid oli kurta ja teemasid oli arutada. Tänapäeval pole sellist tundi paljudes koolides enam kohustuslikus korras tunniplaanis ette nähtud, sest lihtsalt ei mahu. Matemaatika, bioloogia, inglise keel ja kirjandus on tähtsamad. Akadeemilised teadmised ja hinded on tähtsamad. Sest kurikuulus keskmine hinne ju määrab, mis sinust saab. Akadeemiliselt üha mahukamaks ja nõudlikumaks kosuvate õppekavade varjus kasvavad meil aga üles krooniliselt õnnetud inimesed. Läbinisti viielisest tunnistusest pole kasu, kui inimene on depressioonis. Ja õnnetu noor inimene, teadku ta pealegi tangensist kõike ja osaku peast nimetada Lõuna-Aafrika Vabariigi maavarasid, pole minu meelest ka riigi jaoks eriti edukas ja konkurentsivõimeline kodanik. 

Kas oleks väga jube ohverdada mõni ainetund nädalas ja asendada see paari tunniga õpetamaks väikestele inimestele suhtlemist, empaatiat, oma mõtete avaldamise julgust ja tähtsust, teiste hindamist? Ma usun, et sellest võiks olla suur kasu. Õigemini ma mitte ei usu, vaid näen praegu oma lapse pealt, kes asus õppima Waldorfi kooli, et sellisest lähenemisest ongi suur kasu. Maru mõnus on, kui ta läheb kooli rõõmuga ja oma edusamme matemaatikas ning inglise keeles jagab minuga samuti rõõmuga. Ei peagi valima, kas rõõm või teadmised – saavad olla mõlemad!

Head otsustajad, palun kaaluge rõõmu-restardi tegemist kogu koolisüsteemile. Äkki seeläbi me ei ole ühel päeval enam nii üldrahvalikult muserdatud ja depressioonis.

Jaga artiklit

56 kommentaari

V
Vanaema.  /   14:57, 22. sept 2017
Depressiooni ei jääda üleöö.(üldjuhul). Sümptomid on märku andnud juba kuid varem. Sinu kõige parem kuulaja on Sinu Ema,Isa. Nii lihtne on öelda,minge psühholoogi,psühhiaatri vastuvõtule ja siis kiruda,pikad järjekorrad.Aga oma vanemate,vanavanemate "vastuvõtule" pole ju järjekordi.Või on?
Muukige need lapsed lahti, jah see on raske,aga uskuge,arstil,olgu ta või psühhiaater ei ole taskus imetabletti.Kodu on koht,kus laps saab kõik südame pealt ära rääkida,lapsel hakkab kergem ja kuulajal samuti. Muresid oli siis ja on praegu,aga rääkige,arutage koos,jõudu selleks.
S
Signe!  /   10:12, 22. sept 2017
Sul on üks trump käes! Milline? Kui käid kodusid renoveerimas, küsitled ja arutled peredega nii häid kui halbu juhtumeid. Delikaatselt. Proovi teemasse tuua lapsed, kes räägivad sulle, kuidas neil koolis läheb. Sa ei peagi meelega halbu teemasid otsima. Lapsed on avameelsed, nemad ei valeta. Eriti maalapsed. Aga jaksu, Signe!

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis