Eesti uudised

Täna kümme aastat tagasi suri Kaljo Kiisk. Taasavaldame meenutuseks kaks lugu, mille toona panid ühtekokku kirja Jaanus Kulli, Kadri Paas ja Karoliina Vasli.

ÕHTULEHE ARHIIVIST | Rändaja pikk päev jõudis õhtusse (3)

Õhtuleht.ee, 20. september 2017 05:00
Õhtuleht 21.09.2007Foto: Õhtuleht
Täna kümme aastat tagasi suri Kaljo Kiisk. Taasavaldame meenutuseks kaks lugu, mille toona panid ühtekokku kirja Jaanus Kulli, Kadri Paas ja Karoliina Vasli.

Kõrvus kõlab "Rändaja õhtulaul" filmist "Nipernaadi", mida Kaljo Kiisk pidas parimaks pärast "Hullumeelsust". Omamoodi rändaja oli ka Kiisk. Vabatahtlik ja sunniviisiline.

Toonases Voka vallas Vaivina külas sündinud Kaljo kolis ühest kohast teise isa töökohtade järgi: Sillamäe, Narva. Mobilisatsiooni korras Eesti SS-diviisis teeninud noormees pidi oma mineviku pärast Tallinnast Rakverre pagema. Edasi viis tee juba Moskvasse teatrikooli. Siis Tallinna tagasi.

Kaljo Kiisal olid ilmekad, suured ja tihti veekalkvel silmad, mida vana mees ka ise ei varjanud. Ja tema žest käega - nimetissõrm püsti või seesama käsi libisemas üle näo. Kaljo Kiisk, tema žestid ja miimika kuuluvad sama enesestmõistetavalt ja orgaaniliselt kokku, nagu noorele vaatajale Kiisk ja kingsepp Johannes.
Veel poolteist aastat tagasi ütles ta SL Õhtulehele: "Tervis on nagu pärast haigust ikka. Aga praegu läheb kõik paranemise poole."

Ja kingsepp astus tagasi ekraanile, askeldades Õnne tänava tegelaste keskel oma lihtsa inimese igapäevaseid tegemisi, kantuna elutarkusest, mida palja näitlejameisterlikkusega välja ei mängi.

"Johannese laks on tänini alles."

"Issand, issand! Appi, kui õudne, mis meist saab?! Mis meie perest saab? Rohkem ei oska ma midagi öelda," ahastab Õnne tänava Mare, Anne Veesaar. "Mõtlesin, et ta on igavene. Nägin teda viimati 4. juunil Liivalaia tänaval. Meil oli just tulemas "Õnne" hooaja lõpupidu ning ma veel küsisin, kas ta ka tuleb. Kiisk ütles, et jah, tal on kutse, aga ei oska veel öelda, sest on pisut tegemist. Ta ju kogu aeg tegeles oma Võsu suvekoduga ja siis oli ta täiesti vormis. Kallistasime nagu alati, et nägemiseni. Alati kas tööpäeva lõpus või kohtumise lõpus ütles ta, et ole tubli, ja siis me kallistame.
Kui ma lõpetasin lavakooli, oli Kaljo Kiisk riigieksami komisjoni esimees. Me polnud üldse tuttavadki, tema oli ju kuulus režissöör. Aga ta on kirjutanud alla minu draamanäitleja diplomile kui riigieksami komisjoni esimees ja mul on tema autogrammiga diplom.

Ja alati, kui nüüd "Õnnes" mul võtte ajal midagi välja ei tulnud, ütlesin, et näe, Kaljo, midagi pole teha, saad ise aru, kelle diplomile sa oled alla kirjutanud. Sinu vastutusel olen ma siin selline äpu.
Teine eredam hetk oli see, kus ta Marele kui tegelasele käega vastu tagumikku lööb, et mine siis minema ja hakka elama. See oli nii päris. Nagu ta oleks seda mulle endale teinud. Kusjuures mina mängisin selle löögi ära. Mitte et ta oleks löönud nii kõvasti, et mul oleks pisarad silma tulnud. Aga see oli nii päris ja ma tundsin, et sina, Anne, võta ennast ka kokku ja hakka elama. Sellel oli tähendus nii Marele kui mulle. See laks tagumikul on mul alles."

"Kaljo tähendas vana kooli."

"Hoiatus ju mõni aeg tagasi oli, kui tal oli operatsioon, aga ometi on see nii ootamatu," ütleb "Õnne" Allan, Raivo E. Tamm. "Ja kuidas ta sellest välja tuli. Me ju tegime pärast seda veel mitmed osad ära, kuigi ta rääkis, et on probleeme, et ta ei suuda enam teksti omandada. Aga oli selline tunne, et ta on kogu aeg olemas olnud ja et ta jääb. Oli tunne, et ta ei saa lihtsalt kuskile kaduda. Et kui isegi on mingi operatsioon, käib ta seal ära ja on natukese aja pärast jälle tagasi. Oli selline tunne, et teda jätkub veel väga pikkadeks aastateks.

Minu kui temast poole noorema näitleja jaoks tähendas Kaljo partnerit, kelle puhul sa tunnetad aegade sidet ja vana kooli. Kui sa oled ise piisavalt ablas seda kõike vastu võtma, siis sellised hetked annavad näitlejale võib-olla rohkem kui teatrikooli neli aastat. Need hetked olidki kõik. Kus sa tegelikult tunned, mida tähendab näitlejale partner, vastasmängija. Arvan, et kui ma poleks "Õnne 13s" mängima sattunud, poleks ma seda iial kogenud."

"Õnne" oli talle mõtteline elupide

"Ta oli ikka viimse hetkeni elu küljes, lausa paari päeva eest oli küsinud, kas ikka uusi juppe tuleb," räägib "Õnne 13" stsenarist Teet Kallas. "Küllap ta arvestas ka selle võimalusega, aga tahtis ikka viimse hetkeni rivis olla. Nagu ma teadsin, oli see talle mõtteline elupide. Et teda on vaja, ta on rivis. Kui tal mullu see tõsine tervisehäire oli, siis ta ju lausa kurjustas, et mis, olete mu maha matnud, kui avastas, et olen ta mõnest osast välja kirjutanud. Kõva mees oli.
Eks nüüd tuleb midagi välja mõelda, sest on ju ennegi lahkutud. Aga see on nüüd esimene vapiloom. Ta on olnud ju algusest peale. Kuna seriaal on nii pikk, siis see kätkeb endas nii elu kui ka surma, ehkki seriaalis me surma otseselt ei näita."

Kui Kaljo Kiisk mängis koos Lisl Lindauga legendaarses lavastuses "Džinnimäng", oli lavapartneritel komme pärast iga etendust kinkida teineteisele pisike õis. Kiisk on meenutanud, kuidas tema viimane lill läks Liisuga hauda kaasa.
Nüüd on aeg panna lilled kaasa Kaljole.

Abikaasa: Kaljo tahab vaikust ja rahu
Eelmisel nädalal soovis SL Õhtuleht Kaljo Kiisaga intervjuud teha. Et rääkida elust ja tervisest ning õnnest ja menusarjast "Õnne 13".
"Ta ei soovi praegu suhelda," teatas vanameistri abikaasa tasakesi ja vaoshoitult. "Ta tahab vaid vaikust ja rahu. Aga miks mitte võib-olla kunagi hiljem proovida..."

Õhtuleht 21.09.2007Foto: Õhtuleht

"Ta tundus kui soe vanaisa, kelle poole alati pöörduda saan."

Filmitegijad ja näitlejad meenutavad Kaljo Kiiska abivalmis ja semuliku inimesena. "Ta tundus kui soe vanaisa, kelle poole alati pöörduda saan," ütleb Riina Hein.

Kiirt mänginud Margus Lepa sõnul olid Kiisa filmid tükk maad professionaalsemad neist linalugudest, mida kiidetakse. "Nad olid võib-olla ideoloogilised mingisugustel esteetilistel kaalutlustel. Inimestele raskesti või raskemini mõistetavad, aga see oli profi käekiri. Aeg oli niisugune, et selleks, et püsida ametis, pidid tegema... enda jaoks ebaloomulikke asju ja serveerima, et see kõik oli vabadusvõitlus või umbes nii," arutleb Lepa. Ja näitlejana oli Kiisk tema meelest super.

"Laval ikka väga jõuline tegija. Aga seriaalis, noh... Kiisk oli väga vitaalne. Elus oli ta samasugune. Ega kunagi teadnud, millal ta mängib ja valetab ning millal räägib tõtt ja mõtleb tõsiselt," räägib Lepa.

Tõnu Alveus mängis "Kevades" Lestat. "Kaljo oli üks abivalmis inimene. See, mis ta meie "Kevade" grupile tähendas, see oli ikka... See oli semulik suhtumine meisse. Kui oli selline küsimus, et kellelegi oli probleem osa välja mängimisega, siis ta alati tuli duubli vaheajal ja rääkis kaks sõna juttu. Sa mõistsid hetkega, mida ta öelda tahtis. Ainult suure tähega inimene!" kinnitab Alveus.

Simmile tuleb silme ette Liblena

1987. aastal esilinastus Peeter Simmi film "Tants aurukatla ümber", kus Kiisk mängis Taavet Aniluike.

"Ta oli haruldane inimene. Ta on sellest põlvkonnast inimene, kes pidi valima halva ja veel hullema vahel. Ta tuli sellest auga välja. Kaljost jääb järele lugematu hulk rolle, mis jäävad niikauaks püsima kui Eesti näitemängki. Ja Lible! Ta oli ju koos Voldemar Pansoga "Kevade" filmi stsenarist. Ja "Ameerika mägedes" mängis ta mul," räägib Simm.

Kellena Kiisk eelkõige silme ette tuleb?

"Imelik küll, ta on mul kahes filmis mänginud, aga eks ta tuleb ikka eelkõige Liblena ja siis tõepoolest selle "Aurukatla" tegelasena. Mina nende seriaalide vaataja suurt pole," sõnab Simm.

Režissöör Valentin Kuik ütleb, et Kiisa "Hullumeelsus" on jäänud siiani Eesti parimaks filmiks. "Ta pidi selle filmi tõttu raskeid aegu üle elama, sest seda ei võetud toonastes kinoringkondades hästi vastu. See oli talle paras katsumus, kui ta selle filmi valmis oli teinud ja kui see ei leidnud väärtustamist," teab Kuik.

"Ta oli väga heatahtlik inimene. Ma ei mäleta pikast Tallinnfilmis töötatud ajast midagi, mida Kaljole ette heita," lisab filmimees. Viimati kohtus ta Kiisaga kevadel. Nukufilmirežissööri Elbert Tuganovi matustel. Siis olnud Kiisk igati reibas.

"Rääkisime toona ka sellest, mis ta üle on pidanud elama. Ta sõdis Sinimägedes ja oli sunnitud minema Moskvasse õppima, et võimude eest ära saada, et neile mitte kiusata jääda," meenutab Kuik.

Soovis veel teatris mängida

Eino Baskini sõnul on Kiisa surm teatrile ja filmile suur kaotus. "Tundsin teda hästi alates 1980. aastast, kui ta Vanalinnastuudiosse tööle tuli," räägib Baskin. Kiisk olevat tol ajal tegelnud rohkem filmiga, aga ikka tõmbas teda pigem teatrilavale. "Esimene roll oli lavastuses "Anekdoot", hiljem tuli tipposa veel näiteks "Revidendis"," mäletab Baskin. Kaks sõpra mängisid koos ka teleseriaalis "Õnne 13".

"Ta oli lihtsalt suurepärane inimene ja tore kolleeg," jätkab Baskin, kes Kiisaga ajas juttu veel paar nädalat tagasigi, ja siis olnud Kiisk igati heas tujus. "Rääkis, et kui jõuaks, teeks veel mõne teatrirolligi," lisab Baskin. "Kõige tähtsam, et eestlased mäletaks teda sellisena, nagu ta on – suurepärane kunstnik igas mõttes."

Kaljo Kiisk 1925–2007

Sündis 3. detsembril 1925. aastal Voka vallas Vaivina külas.

Sõdis 17aastasena Saksa poolel Sinimägedes.

Lõpetas 1946. aastal Rakvere 1. keskkooli, õppis 1946–47 TPIs ja 1947–48 Eesti Riiklikus Teatriinstituudis.

Lõpetas 1953. aastal Moskvas Riikliku Teatriinstituudi näitlejana.

Töötas 1953–55 Draamateatris. Läks 1955. aastal Tallinnfilmi režissööriks ja töötas seal aastani 1990.

Aastatel 1962–87 tegutses Eesti Kinoliidu I sekretärina.

Astus 1965 aastal NLKPsse.

Oli aastast 1985 ENSV Ülemnõukogu presiidiumi liige, aastast 1986 EKP Keskkomitee liige ning aastatel 1989–91 Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi liige.

Aastatel 1995–2003 oli Kaljo Kiisk Reformierakonna liikmena valitud riigikogu saadikuks.

Mängis alates aastast 1983 külalisena Draamateatris ja Vanalinnastuudios.

Filmid

"Juunikuu päevad", 1957 (koos Viktor Nevežiniga)

"Vallatud kurvid", 1959 (koos Juli Kuniga)

"Ohtlikud kurvid", 1961 (koos Juli Kuniga)

"Jääminek", 1962

"Jäljed", 1963

"Me olime kaheksateistkümneaastased", 1965

"Keskpäevane praam", 1967

"Hullumeelsus", 1968

"Tuuline rand", 1971

"Maaletulek", 1972

"Punane viiul", 1974

"Surma hinda küsi surnutelt", 1977

"Metskannikesed", 1980

"Nipernaadi", 1983

"Saja aasta pärast mais", 1986

"Regina" 1990

"Suflöör", 1993

Mänginud filmides

"Ühe küla mehed", 1961

"Mis juhtus Andres Lapeteusega", 1966

"Kevade", 1969

"Varastati Vana Toomas", 1970

"Tavatu lugu", 1973

"Indrek", 1975

"Suvi", 1976

"Puud olid...", 1985

"Sügis", 1990

"Vana mees tahab koju", 1991

Alates aastast 1993 mängis ETV seriaalis "Õnne 13"

Teatrirolle Draamateatris

Toots,1953, "Kevade"

Sanja, 1953, "Kaks kaptenit"

Antonio, 1953, "Figaro pulm"

Võbornov, 1985, "Seoses üleminekuga teisele tööle"

Tiit Potaarik, 1994, "Kirves ja kuu"

Ugalas

Weller Martin, 1984, "Džinnimäng"

Vanalinnastuudios

Linnapealik, 1987, "Revident"

Luigi Lapaglia, 1992, "Põgenemine"

Tunnustused

1965 – ENSV teeneline kunstitegelase aunimetus

1978 – üleliidulise filmifestivali peapreemia

1980 – ENSV rahvakunstniku auhimetus

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee