Ega ei kirjutaks, kui poleks tegemist nõrgema osapoolega ja siin ei tohiks jääda nii-öelda erapooletuks. Kui vaatasin Delfis olevat dokumentaali „Me oleme osa lahendusest, mitte probleem", siis hingasin sisse... Eriti võtsid igasuguse tahtmise üldse mingit arvamust omada filmi all olevad kommentaarid. Lohutan lugejat-vaatajat, et filmi irriteeriv pealkiri on kontekstist pisut rebitud.

Ja kui teemal võtavad sõna narkomaanid, siis lisandub sellele ikkagi ka mõningane sõltuvust õigustav või leevendav toon, mida kohtame ka filmi lõpuosas. Ütlen ära, et ma ei õigusta sõltuvust, aga proovin näha, mida sellega siis peale hakata, kui „kurat, lõpetagu ära!“ kahjuks pole paljude jaoks reaalne lahendus. Mu andmed võivad olla vananenud, kuid minu teadmiste põhjal vabaneb-terveneb kümnest heroiinisõltlasest vaid kaks.

Rääkides eelkõige fentanüülist ja miks see just vene kogukonnas levinud on, siis küllap on seal millalgi ületatud kriitiline piir, kus fentanüül ja sellega kaasnev ei tundu kogukonna teatud osale enam piisavalt eemaletõukav ja kuhu mahub ka inimeste leppiv hoiak – sisemine tabu on juba murtud. Määravaks saab vene keelt kõneleva inimese irreaalne tunne, et tema tulevik on ebakindel ja piirangutega.

Et selles on süüdi lisaks objektiivsetele asjaoludele (ääremaa, keelebarjäär) ka osaliselt propaganda, pole oluline, ennast tuntakse väljaspool päriselu ja võimalusi. Mille järgi me ennast positsioneerime, ongi see, millel põhineb õnn ja rahulolu, ja märksa vähem sellel, mis on päriselt. Kindlasti mitte kõik, kuid narkomaania põhjused on eelkõige ikka emotsionaalsed. Aineline heaolu määrab vähem kui perspektiivituse tunne – midagi, mida ei osata endale isegi seletada. Olgu selleks siis tulevikuunistus idas või läänes, aga mitte siin ja praegu.

Näidakem ärasüstitud käsivarsi

Fentanüülisõltuvus saabub väga kiiresti, andmata aega ennast mõnel teisel moel avastada või leida. Erinevalt näiteks pehmematest narkootikumidest, mis läbivad paljude elu pigem hooti. Tegelikult ei tajuta sõltuvust algselt üldse. Nagu näeme igapäevaselt alkoholismi tagajärgi ja ei oska märgata või taha tunnistada probleemi endas ja ise. Narkovastane ennetus päädib aga enamasti ohtudega tegelemisega, mis kätkevad endas üledoose ja haigusi, aga vähem on näitlikku materjali isiksuse laostumisest – sellest, et keskmine narkomaan on enamasti kitsaste huvidega infantiilsusele kalduv persoon, kellel on küll lootust, kuid kes on sihipärane vaid ühes – aines ja selle hankimises. Näiteks HAPKOMAH oma raamatuga püsib kindlasti erandite reas.

Ennetustöö, kus räägitakse sõltuvusest kirglikult nii heas kui ka halvas, on pigem kaheldav. Noor inimene peaks vahetult nägema ärasüstitud mädanevaid käsivarsi, seda, kuidas inimene ajab lootusetult oma veeni taga ja nutab, sest see on tegelikkus. Seda mainitud filmis ka näeb. Kui rääkida filmist, siis võiks ka märgata, et selles osalejad – ka need, kes saavad endaga hakkama –  jäävad ometi probleemseteks edasi, olles sotsiaalsed rohkem või vähem tugikeskuste toel. Ka võiks tähele panna, et narkomaan, kes on võimeline heaoluühiskonnas tegus olema, on inimesena ometi omadega juba sassis, narkokeskne.

Olen veendunud, et süstimispunktid ja meditsiiniline heroiin vähendaksid olulisel määral juhuslikku tarbimist, kus narkomaan püüab oma „suurepärast“ kogemust teistega jagada. Viimaseks on mitmeid põhjuseid metafüüsilisteni välja. Väga kokkuvõtvalt – mida rohkem on sõltlasi, kaaskannatajaid, seda segasem. Mida segasem, seda rohkem võimalusi aine hankimiseks, alates klapitamisest kuni erinevate kanalite paljususeni. Siinkohal on kanal ka ühe uue sõltlase telefoninumber ja selle sõbrad. Süstimispunktid kaotaksid aga osaliselt narkomaaniaga kaasneva omadetunde kellegi punkris või korteris, ja narkomaan ei oleks enam huvitav enesehävitaja, vaid eelkõige haige.

Ma ei lepi hurjutamisega, et see on inimese enese süü. Me kõik teeme vigu, oleme mingitel hetkedel ise nõrgad, tekitame endale probleeme. Sa võid öelda kümme korda ei, aga üheteistkümnendal enam mitte. Vilets päev, üksindus, masendus või vastupidi – eufooria ja tasakaalutus, lisaks uudishimu, mis on noorele omane. Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis 80ndate lõpus olin väikeses kogukonnas, kus mõne suve jooksul proovisid süstimise ära vähemalt kakskümmend selle kogukonna liiget, täiesti tavalised nõukogude koolinoored, kelle jaoks narkootikumid olid raamatupõhiselt isegi mitte tabu, aga midagi veelgi kohutavamat.

Toona ei esinenud narkomaaniat injektsioonina mingis vormis, süstlad olid klaasist, igavesed logud ja nõelad jämedad nagu hobusele. Süstimine ise oli valus või väga valus, rõve protseduur, võrreldes tänasega, kus fentanüüli on võimalik ka suitsetada. Ometigi saavutas see mõne suve jooksul ka käitumine-eeskujulik-noorte hulgas märkimisväärse populaarsuse. Eelkõige sai määravaks uudishimu – näed, sõber ei kukkunudki kohe plaksti kokku.

Haigus meie kõrval

Kui väheneks tänavanarkomaanide-diilerite hulk, jääksid need üheteistkümnendad päevad paljudel ära. Küll olen ma nõus väitega ja parafraseerides osaliselt Erki Noolt: „Ärge suhelge aktiivsete narkomaanidega ja teist ei saa narkomaani.“ Teatud kogukondades ei ole see aga reaalne või on vähetõenäoline. Meditsiiniline heroiin vähendaks musta turgu, osaliselt kaoks ka müügi mõte ja kasum.

Narkomaania ise ei kaoks, küll aga päästaks inimelusid juba mõnekümneprotsendiline tänavasõltlaste vähenemine ja seda diamorfiinipõhine (heroiini – toim) asendus annaks. Ka oleks narkomaan, kes ei pea oma aega ja energiat kulutama sõltuvusaine hankimisele, kordades sotsiaalsem või vähemalt sellele suunatud.

Tänane narkopoliitika lähtub aga suhtumisest, nagu oleks tegemist mingi äraspidise loteriiga, kus keegi proovib, keegi jääb sõltlaseks, keegi nakatub, keegi sureb jne. Ometigi on paljusid hasartmängijaid säästnud kasiinokeelu jõustumine, millist võimalust veel 90ndate keskel isegi ei kaalutud ja mille puhul räägiti ka selle ebaefektiivsusest. Tegemist on aga vägagi tõhusa abinõuga, mis on säästnud ja päästnud paljusid inimelusid.

Nagu alati, on ka siintoodud põhjuseid ja abinõusid võimalik kahtluse alla seda. Kuid sellega, et sõltlane ei ole terve inimene, nõustuvad vist küll kõik lugejad. Järelikult tulekski viimasest lähtuda. Jättes teiste riikide kogemused kõrvale, siis kas Šveits, kus süstimistoad ja meditsiiniline heroiin on aktsepteeritud, on paistnud silma poliitikaga, mis oleks neile kuidagi kahjulik? Diamorfiin aitab sõltlastel elada täisväärtuslikumalt, olla sotsiaalne, vähendab kuritegevust, toodab vähem sõltlasi, rikub vähem füüsist kui teised väheefektiivsed asendusained, ja säästab rahva üldist tervist, sest nakkused jõuavad läbi erinevate nakkusallikate ka mitte-sõltlasteni. Kui kellelgi on paremaid pakkumisi, siis alati.

See, et tegemist on vastiku teemaga ja peamiselt vene kogukonnas levinud probleemiga (kelle hääl on vaiksem) ei tee probleemi olematuks, eelkõige aga ei pidurda selle levikut. Ja kaaskannatajad on kõik, sõltumata sellest, kus ennast hetkel kaitstult tuntakse. Lootus, et asi kuidagi iseenesest vaibub, on primitiivne. Ja ma pole kohanud ühtegi arvamust, mida inimene muudaks nii kiiresti ja kardinaalselt, kui ta avastab, et sõltlane on keegi ta oma lähedastest.

Jaga artiklit

7 kommentaari

N
Narkomaania ja homseksualim on vennad  /   00:29, 20. sept 2017
Kuna kapo juhtkond koosneb homodest siis sestap ei likvideerita narkokaubandust.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis