Viimasel ajal erutavad Eesti avalikkust alarmeerivad uudised alaealiste õiguserikkumistest. Keilas tegutseb noortekamp, mille liikmed on lihtsamate huligaanitsemiste kõrval juba röövinud pensionärilt sularaha. Politseinik räägib uudistesaates, kuidas kõik probleemid algavad kodust ja koolist, mistõttu politsei käed jäävad lühikeseks. Lastega, see tähendab kõigi kuni 18aastaste noortega tuleb tema arvates rohkem rääkida, arutada, aidata neil madalat enesehinnangut tõsta. Õige jutt, kohe näha, et politseinik on käinud täienduskursustel ja seal jagatud materjalid korralikult läbi töötanud.

Kaagvere erikoolis (vabandust, Maarjamaa hariduskolleegiumis) pole korda, tuletõrje signalisatsioon pannakse tööle mitu korda päevas. Kõurikud* (vabandust, erivajadustega lapsed) ronivad üle aia, millal tahavad ja tulevad tagasi samuti, millal tahavad. Tavaliselt siis, kui kõht läheb tühjaks. Politsei on tüdinud sinna väljasõitmast. Direktor ja õppekasvatustöö juht räägivad koolis rakendatavast uuest ümberkasvatuse paradigmast, kus pole kohta käskudel. Dialoog, diskussioon, kokkuleppele jõudmine, need on vahendid, millega peab saama lahendada kõik probleemid. Asutuse tööjõud voolab, sest paljud ei saavat üle vanast harjumusest anda kasvandikele (vabandust, klientidele) käske ja jälgida nende täitmist. Piltlikult öeldes on ministeerium visanud selle kooli töötajad kinniseotud käte-jalgadega vette ja kõrgemal pool oodatakse huviga, kuidas nad välja ujuvad.

Kriminaalse karjääri algusaastad

Üldhariduskoolide õpetajad on samuti alatasa hädas, sest enamik käitumishälvetega noori kuulub nende hoole alla. Eestis kehtib nüüd arusaam, et mitmekesisus kaunistab, kõigil on aeg harjuda nägema enda kõrval väga erinevaid inimesi – nii õpilastel kui ka õpetajatel. Haridusministeeriumi ekspert räägib säravi silmi uuest paradigmast, kuidas kõik peavad koos õppima. Ei mingeid õppimise ega pätitegemise kallakuga koole, kõik peab olema võrdne, samane ja samaväärne. Kuidas aga tavakooli õpetaja tema klassi sattunud hüperaktiivsete õpilastega tegelikult hakkama saab ilma ebapedagoogiliselt lootmata, et need koolis käimisest loobuvad, ei näi ministeeriumiametnikke huvitavat.

Keelekasutusse on tulnud lõpmatu lapsetamine, sest ÜRO lapse definitsiooni järgi määratletakse nii kõiki nooremaid kui kaheksateistkümne aastaseid inimesi. Ka Eestis on kõik sellises vanuses indiviidid lapsed ja lapsi seadus lääne traditsiooni järgi alati eelkõige kaitseb, sest neilt on veel vara täies mahus vastutamist nõuda. Mis on põhimõtteliselt õige, ehkki mõnes kultuuris on selleealised ammu abielus ja sageli on lapselgi lapsed ilmale toodud.

Meie karistusseadustikus algab kriminaalvastutus paraku kõikide kuritegude kordasaatmisel 14. eluaastast, mistõttu enne selle vanuse täitumist pole ka kõige räigemate kuritegude eest võimalik kedagi vanglasse karistust kandma määrata. Siis algab kuni 18 eluaastani kehtiv alaealisuse etapp, mis paneb karistuste rangusele ülempiiri ja püüab, kui vähegi võimalik, vältida alaealiste sattumist vanglasse. Eestis on teada juhtum, kus alaealine tappis kuus inimest ja sai selle eest karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust. See oli tolleaegne maksimaalne karistus ja ta vabanes vanglast 2006. aastal. Õnneks elab ta praegu Ukrainas, kurikuulsa Tšikatilo kodumaal.

Liikudes varasemas tkurjategijate totalitaarsest kohtlemisest demokraatlikku, õigusriiklikku kohtlemise süsteemi on midagi väga olulist läinud kaotsi. Varasemad võib-olla isegi aastasadade jooksul välja kujunenud arusaamad alaealiste käitumishälvete ja kriminaalse käitumise seostest, lisaks kriminoloogias kindlaks tehtud seaduspärasused on jäetud tähelepanuta. Näiteks, et kriminaalne aktiivsus jaotub inimpopulatsioonis väga ebaühtlaselt: 5–7% kõigist seadusega pahuksisse läinutest läbivad pikaajalise kriminaalse karjääri ja panevad toime palju, sealhulgas väga raskeid kuritegusid.

Mida õpitakse pätiülikoolis?

Püsikurjategijate kriminaalne karjäär algab varakult ja tavaliselt on juba algklassides selge, kellel on soodumus niisuguseks karjääriks. Kooli kasvandikeks on nii vanemate palvel sinna suunatud kui ka kohtu otsusega kuritegudes süüdi mõistetud noored. Uudistesaates näidatud videolõik, kus üle Kaagvere kooli aia oli roninud silma järgi alla 10aastane jõnglane koos mehe kasvu noorukiga, ajas külmavärinad peale. Kuigi ammu teada reeglite järgi on vaja hoida laste ja alaealiste kontingent, kellel esineb käitumisprobleeme, eraldi, sest kasvataja autoriteet jääb alla 14aastase probleemse lapse silmis enamasti allapoole temast vanema ja kriminaalselt kogenud kaaslase omast.

Sugude lahus kasvatamine on käitumishälvete korral erakordselt tähtis, sest poisid ja tüdrukude küpsevad eri kiirusega. Nagu on erinev ka meeste ja naiste kuritegevus ja kriminaalse karjääri kulg. Mitmekesise seksuaalelu aluseid on kindlasti vaja õpetada kõigile, kuid teha seda niisuguses keskkonnas tundub olevat üsna rumal ja perspektiivitu. Võib-olla oleks sedalaadi kasvatusasutustes otstarbekam panna rõhk laste-noorte hügieeni ja korraharjumuste kujundamisele. Seksuaalkuriteo toime panemine Maarjamaa hariduskolleegiumis oli seetõttu oodatav tulemus, millele pole raske prognoosida järge.

Klassikaline probleem alaealiste käitumisprobleemide korral on normaalse psüühikaga õigusrikkujate eristamine psüühiliste häiretega lastest ja alaealistest, kes vajavad meditsiinilist erikohtlemist. Tõsisemalt häiritud psüühikaga lapsed-noored sattuvad kriminaalses keskkonnas üldjuhul rikutumate ja osavamate kaaslaste surve alla. Neist saavad sageli mõnitamise ja narrimise objektid, keda ahvatletakse ka korda rikkuma.

Kõiki lapseealisi ja alaealisi lihtviisil kokku koondades kujunevad eriasutustest „pätiülikoolid“, kus kogenumad annavad oma oskusi ja hoiakuid edasi väiksematele ja vähemkogenutele. Rääkimata sellest, et ülivõimekaid kasvatajaid ja pedagooge, kes oskaksid kõigiga toime tulla, pole olemas. Kummastav on lugeda direktori jutust nagu turvatöötaja meelespeast, kui tähtis on pedagoogidele „enesekaitse õpetamine, kuidas turvaliselt piire seada, rahurikkujat kinni hoida, fikseerida, eskortida ja märatseja valuvõtteid kasutamata põrandale suruda“. See kõik on teisejärguline temaatika ja näitab ilmekalt, kuidas probleemi projektikorras lahendada üritatakse. Hoopis tõsisem küsimus on, et töötajad ilmselt ei tea, mida nad oma igapäevatöös saavutama peavad.

Projekti-ja reformitont käsikäes

Alaealiste hälbekäitumine pole projektipõhiselt lahendatav hulk väiksemaid probleeme, vaid ühiskonna keskne valdkond, mis puutub väga otseselt tulevase põlvkonna kasvatamisse. Kõik algab selgest eri vanusegruppidele seatud õiguskultuurilisest raamist ning maast madalast alates oma tegude eest vastutama õpetamisest. Haridusministeerium saadab suuremate konfliktide puhkemisel Eesti ainsasse alles jäänud laste ja alaealiste erikasvatusasutusse ekspertidebrigaadi, kes esineb ilmselt sütitavate kõnedega. Sõnaosavad lektorid peavad töötajatele paar loengut kõik-algab-enese-parandamisest-stiilis ning lõpuks noomitakse kõiki ja lastakse direktor lahti või saadetakse pikemale puhkusele. Mis ei muuda tegelikult midagi, kuna ministeeriumi töö on jäänud tegemata, sest pole osatud käivitada nii selles asutuses kui ka terves riigis toimivat terviklikku kasvatusprotsessi. Räägitakse vaid üksikutest projektidest, sest tippkorraldajate kogu mõtlemine algab paarist üldsõnalisest loosungist ja jõuab seejärel kiiresti konkreetsete projektide tasemele.

Tulemuseks on superkasvatusasutus, mis probleeme ei lahenda. Suurepärases eurorahadega korda tehtud keskkonnas töötavad inimesed tegelikult ei tea, mida nende hoole alla antud laste-noortega peale hakata, mida kasvandikelt oodata, mida nõuda, mis on asutuse ja selle töötajate tegelikud eesmärgid, mitte kõlavad loosungid. Alaealiste kuritegevuse lahendamata jäetud probleemid on lükatud osavalt riigi õlult inimestele, kes peavad oma muredega ise hakkama saama. Olgu need siis kohalikud külaelanikud, asutuse pedagoogid, lapsevanemad või lapsed/alaealised.

Akadeemik Engelbrecht avaldas hiljuti arvamust, et Eestimaal käib ringi projektitont, mille pikaajaline mõju teadusele on arengut pärssiv. Teadus pole paraku ainus – projektipõhine mõtteviis näib domineerivat paljudes Eestis riiklikul tasemel korraldatud valdkondades. Ja see tont ei käi ringi üksinda, vaid koos ühe teise – reformitondiga. Üheskoos on teevad nad aga suurt laastamistööd.

* Omaaegne uudissõna, mida kasutati alaealiste kohta, kes rikkusid õiguskorda ja ei allunud neile kehtestatud käitumisnormidele.

Autor on Vabaerakonna liige.

Jaga artiklit

5 kommentaari

T
to: mnjah  /   16:26, 19. sept 2017
Lisaks Teie arvamusele - Venemaal on probleemsete alaealiste poiste jaoks sõjakoolid. Enamasti on nad ju ka probleemsetest peredest ju. Makarenko kolooniaga on raske võrrelda - sealsed noorukid olid (kodu)sõja produkt, kodutud ja näljas hulkurid. Koloonias oli söök, distsipliin ja töö!!! Aga et Kaagveres on koos kriminaalsed (mõlemast soost) noorukid, lapsed ning, mis veelgi hullem - endise Vastseliina erikooli lapsed, on äärmine rumalus! Uhke nimi ei tee sellest kummalisest asutusest veel "kolleegiumi".
M
Mnjah  /   12:16, 19. sept 2017
Nii ongi.
Ei ole olemas universaalset pedagoogikat. Kõik sõltub konkreetsest kontingendist ja oludest.
Nii Makarenko omal ajal kui USA raskete laste eksperimentaallaagrid nüüdisajal kehtestavad esmalt oma reeglid ja distsipliini, seejärel pannakse lapsed tööle, et nad kogeksid hakkamasaamist ja näeksid oma töö tulemusi.
Esmalt distsipliin, allumine reeglitele, siis jõuab see noore inimese pähe.
Kaagveres oodatakse, et distsipliinitunnetus tekiks kuidagi iseenesest.
Venemaal tehti eksperiment, kus poisid olid aasta sõjaväeosas ja allutati sõjaväe distsipliinile. Esimesel kuul oli kohanemine raske, teisest hakkas laabuma ja kui aasta läbi sai, ei tahtnud poisid enam lahkuda. Neil oli vaja raame, raamidega tundsid nad end kindlalt ja kaitstult.
Seersandid ei hellitanud, aga poisid tundsid end täisväärtuslikuna. Neilt nõuti nagu meestelt ja karistati ning kiideti nagu mehi.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis