Eesti uudised

„Mul oli ikka uhke tunne küll, kui isa mulle bussi ootamise koha ehitas!“ (23)

Katrin Helend-Aaviku, 18. september 2017, 04:00
RÕÕM: Vello Mäekivi (vasakul) võttis kätte ja tegi oma 2. klassis käiva tütre (paremal) jaoks bussiootepaviljoni, et laps ei peaks hommikul vihma ja tuule käes bussi ootama. Rõõmsavärvilist varjualust tuli imetlema ka naabrimees.Foto: Katrin Helend-Aaviku
„Ma ise ka aitasin isa – hoidsin naelu ja aitasin palki koorida,“ ütleb Rapla vallas Kelbas elav kaheksa-aastane Marili Maria, kelle bussijuhist isa võttis kätte ja tegi oma tütrele mummulise bussiootepaviljoni, et lapsel oleks hommikuti kooli minnes bussi oodates koht, kuhu vihma- ja tuulevarju minna.

„Peaaegu kõik uudistekanalid on juba minuga ühendust võtnud, aga ma ei ole ju midagi nii erilist teinud!“ naerab pead vangutades Raplamaal Kelbas elav Vello Mäekivi. „Ostsin lihtsalt naelad ja saekaatrist puitmaterjali ning ülejäänu oli ainult kokkuklopsimise vaev. Värve oli ka kodus alles, nendega värvisin. Nädalapäevad tegin,“ räägib ta, et üks naabrimees aitas valmis tehtud paviljoni traktoriga kohale tuua ja teine naabrimees tõi paviljoni ette maha veidi mustkatet.

„Bussijuhina olen näinud, kuidas inimesed vihma ja tuule käes bussi ootavad. Nii tuligi mõte enda külla ehitada koht, kus saaks vihma ja tuule eest varjule minna,“ räägib Vello.

Nüüd on uudis bussijuhist isa armsast teost kulutulena levinud ja inimestel südame soojaks teinud. „Üks reisija täna juba küsis mulle otsa vaadates, et kas mina ei ole mitte see mees, keda ta äsja telekast nägi. Ma ütlesin, et ei, mina see küll ei olnud, ma ei mahugi sinna telekapurki!“ muheleb bussijuhina töötav mees, et nii suur avalikkuse tähelepanu on talle harjumatu. Tütar on aga oma isa üle väga uhke. 

Isal abiks 

Marili Maria on üks õnnelik tüdruk. Ei saa ju iga laps öelda, et isa on talle bussiootepaviljoni ehitanud. Marili käis eelmisel õppeaaastal kodu lähedal asuva väikese Kodila kooli esimeses klassis. Siis sai ta kooli samas külas elava lapsevanema autoga. Kuna aga eelmise õppeaasta lõpuks jäi kooli õpilasi peaaegu sama palju kui õpetajaid, pandi koolimaja uksed kinni ja sellest õppeaastat tuli Marilil hakata Raplas koolis käima. Sinna on 18 kilomeetrit ja hommikuti peab tüdruk enne kella seitset minema jalgsi kodust kahesaja meetri kaugusele nelja tee ristis asuva kruusateeni, kus peatuv liinibuss ta peale võtab.

Seal varem n-ö ametlikku bussipeatust ei olnud, oli vaid nõudepeatus, kus bussipeatuse silti ei olnud ja puude vahele oli istumiseks pandud vaid poolik palgijupp. Nüüd aga ilutseb teeristil värviliste mummudega valge ootepaviljon ja selle küljes läigib sinine bussipeatuse silt, mille Vello lasi teha.

„Varem pidin hommikuti vihmase ilmaga vihmavarju all olema, tuule eest polnud aga kuskile varju minna,“ ütleb Marili. Nüüd on tal mõnus sombuse ilmaga heledavärvilises paviljonis bussi oodata. Ka tüdruk pani käed ehitustööle külge.

„Hoidsin naelu,“ ütleb ta. Isa lisab juurde: „Ta on tragi tüdruk! Aitas mul palki ka koorida ja laudu hoida. „Ütlesin talle küll, et mis sa väsitad ennast siin, aga temale meeldis. Ta on ju praegu sellises eas, kus tahetakse igal pool juures olla ja kõike kaasa teha.“

Vello märgib, et ega siis ootepaviljon ainult tema tütre kasutada ei ole – siia saavad varju tulla ikka kõik, kes soovivad. „Kolmapäeviti peatub meil siin autopood ja siis külamutid saavad oodates putkas istuda ja juttu ajada.“

Vello ütleb, et vallast ega maanteeametist ta enne paviljoni püstitamist luba ei küsinud. Ei tulnud lihtsalt selle peale.

„Lugesin, et inimesed kommentaarides kirjutasid, et võib-olla oleks pidanud koguni ehitusluba olema. No see oleks ikka küll nüüd hull asi, kui sellepärast putka maha lammutatakse,“ vangutab mees muheledes pead ja loodab, et asi nii kaugele siiski ei lähe.

Rapla vald: rõõmustame, aga nüüd tuleks bussipaviljon ka seadustada

Rapla vallavalitsuse avalike suhete spetsialist Katrin Kruusimägi ütleb, et vallavalituses ollakse rõõmus selle tubli isa üle, kes tegi oma lapsele bussipeatuse, et tütreke ei peaks vihma käes bussi ootama. „Nüüd tuleks see ka seadustada,“ märgib ta. Tema sõnul ei ole valla üldplaneeringu järgi üldjuhul selliste väikeste asjade rajamiseks väljaspool tiheasustust detailplaneeringut tarvis. “Ehitusseadustiku aspektist on bussipaviljoni püstitamiseks vajalik maaomaniku nõusolek ja kui tegemist on riigimaantee või selle kaitsevööndiga, siis ka maanteeameti nõusolek.“ Kruusimägi ütleb, et Rapla vallas on üle saja bussipeatuse, mis asuvad riigimaantee ääres ja et vald on rajanud 20 bussipaviljoni kohtadesse, kus on rohkem bussireisijaid. „Kelba külas elab praegu kolm koolilast, kes aga kasutavad bussile minekuks kõik erinevaid peatusi, kuna küla on nii hajali.“ Kruusimägi toob välja, et vallas on varemgi külaelanike algatusel bussipaviljone rajatud – Oela külarahvas taotles PRIA-lt toetust ja rajas uhke murukatusega bussipaviljoni.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee